Reedel lõppes ära itaalia keele kursus, 30 tundi Martina ja Eddyga. Tegime sellesama testi, millega Martina esimesel tunnil meie keeleoskuse taset "mõõtis" - kirjalik ning suuline osa. Kuigi kirjalikus osas oli veel väga palju, mida ma ei osanud (ja seda seetõttu, et test oli a la tasemest A1 kuni C2), siis suulise osa juures oli kõvasti parem tunne. Seal oli ca 10 küsimust, millele vastama pidi ja esimesel tunnil olin ära vastanud 2-le neist. Sel korral vastasin 9-le, viimane oli samuti kõige keerulisem ja paarist sõnast aru ei saanud, mistõttu jäi ka adekvaatne vastus andmata. Aga õpetaja oli meie arengu üle rõõmus ning ütles, et nende 4 nädalaga oleme ikka kõvasti keeleoskust parandanud. Edasiseks jäi kokkulepe, et saame kolmapäeviti kokku ja teeme nn "vestlusringi", kus räägime itaalia keeles, tema aitab meid mingite teemade võrra edasi ja veedame lihtsalt mõnusat aega. Minuarust väga tore idee ja lahe, et ta selle välja pakkus.
Aga peale viimast keeletundi oli kokku lepitud lõuna Eddy juures, kes elab Cantalupost pisut väljaspool. Eelmine kord joonistas ta Martinale kaardi, kuidas sinna sõita aga lõpuni me tema maja ikka üles leida ei suutnud, mistõttu sõitis Eddy meile künkast üles vastu ja juhatas õigesse kohta.
Kohale jõudes avanes vapustav vaatepilt- tema maja asus ühe künka peal, kust oli imeline panoraamvaade ümbruskonna küladele ja tohutult palju rohelist. Ning tema maja oli lihtsalt imeline :) Jällegi oli pildile päris keerukas seda kõike oma eheduses ja ilus püüda, aga midagi siiski:
Eddy oli nii ilusa laua katnud ja siis hakkasid hõrgutised tulema. Ma eeldasin, et eks see lõuna saab olema päris mahukas, sest teades Itaalia toidukultuuri, ei julenud vähemat loota, aga see mis oli, võttis ikka hinge kinni. Vanahärra on köögis tõeline šeff! Eelroaks antipasti, mis viis keele alla, siis magusa ja soolasega pirukas (quiche moodi, kus olid koos nii viigimarjad, pirnid kui ka prosciutto, imeliselt kokku sobivad maitsed!), seejärel risotto, misjärel kartulid ja liha (midagi kodust minusugustele põhjamaalastele ka:)), seejärel puuviljad ja magusat ka. Seda kõike raamis mõnus Montalcino vein, millest mõned päevad varem rääkinud olime. Kui Toskaanast tulime, siis ütlesime, et õige Montalcino kuulus Brunello jäi maitsmata ning tahaks seda kindlasti teha ja eks sealt Eddyl salajane lõunaplaan sigineski, et meiega koos seda veini juua. Imeline!
Peale lõunat nautisime pisut kaunist loodusvaadet ja siis lösutasime suures toas diivanitel, sest peale sellist lõunat oli hädasti vaja laisalt seedida. Laisalt aga harivalt, sest Eddy rääkis oma maalidest, mida tal oli suures toas juba vähemasti 15. Üks, kõige suurem, oli väga tähenduslik ning täis elemente, mis pildile väga mitmetahulise tähenduse andis. Eddy rääkis maalide ajaloost, autoritest, sellest mis piltidel kujutatud nii elavalt ja põnevalt, et ma unustasin ära, et ma väga hästi itaalia keelt ei oska.
Paljukiidetud Montalcino Brunello. Oli tõesti imeline, isegi minule, kes peamiselt valget veini rüüpab.
Isegi täis kõhuga ja pelgalt pildi vaatamisest hakkab suu uuesti vett jooksma :)
Ricottaga täidetud lehttaignarullid. Aitas natukenegi minu meeletut kohukeseigatsust leevendada!
Mina, Eddy ja Martina
Ausalt öeldes olen ma päris nukker, et keeletunnid ära lõppesid, aga kuna Eddy töötab igapäevaselt raamatukogus, siis usun, et hakkan seal tihe külaline olema. Praegu on pooleli "Väike Prints" itaaliakeelne versioon. Päris hea on lugeda, kui lugu iseenesest tead. Aitab tunnetuslikule keelevaistule ja selle arenemisele päris palju kaasa.
Muuseas, siis kui Eddy mulle printsiraamatu andis, läksin pärast kooli ja lapsed palusid mul kohe printsess ja prints tahvlile joonistada. Peale seda, kui olin mingi algelise teose valmis saanud, sain muidugi meeletul hulgal komplimente ja tegime lastega pilti ka. Nad on ikka supernunnud.
Minumeelest on Emilia rohkem eestlase kui itaallase moodi, aga no.. imearmas, nagu nad kõik!
Puhas rõõm fototegemisest!
Väike Prints, italian edition
Ja tagumine kaas pisikese itaallannast printsessiga :)
Kui olime Eddy juurest tagasi Cantaluposse tulnud, saime aru, et Halloween on ikka täiega käimas. Lapsed jooksid mööda linnakest ringi, kõigil kotikesed kommidest pungil ja ägedad maskeeringud üll. Siin peetakse Halloweeni minu jaoks üllataval kombel päris tähtsaks (ilmselt, kuna langeb kokku Itaalias olulise kõigi pühakute päevaga) ning lastel on hea võimalus nädal-kaks enne seda meeletus koguses kõrvitsaid joonistada ja ning õigel päeval vanemate rahakotid puhtaks teha, et järgmine vinge kostüüm osta. Aga no sellised hetked ongi need, mis naeru suule toovad. Miks siis mitte!
Uuuh.. chilly.. Sellised kutid vallutasid tänavad!
Pisiprintsessid ja Eesti lipp Chiara riietest!
Sõjaplaan enne trick-or-treati
Ehk siis polnudki muud, kui ennast hostelisse õhtuseks Halloweenikaks ette valmistada. Minul oli soov teha ennast skeletiks. Või õigemini Hello skelettyks :)
Ostsime eelmisel päeval Poggio Mirtetost näovärvid ja muud ninni-nänni (ma näiteks kindad, mis skeletiks olemise lihtsamaks muudaks) ning hakkasimegi ettevalmistusi tegema. Lõpptulemusega võis täitsa rahule jääda, sest peole jõudes ei tundnud paljud mind esialgu äragi. Ja kui tundsid, siis tundsid huvi, kes mu näo ära värvis.
.jpg)
Peopaik nägi ülisheff välja ja tore oli näha, et minu väike panus oli ka täitsa esindatud. Aitasin eelmistel õhtutel kaunistusi meisterdada ja tegin veel nipet-näpet miskit.
Kohapeal sai osta süüa-juua ja kassas olid ning toitu-koksi meisterdasid samuti kohalikud noored, vabatahtlikus korras. Kokku olid tulnud ka ümberkaudsete külade noored ja rahvast võis minuarust tipphetkel olla ca 100 ringis, mida oli päris palju!
Pidu oli meeleolukas ja DJ suutis kõik tantsu vihtuma panna. Tegin mõned kokteilid ja jutustasin teistega nii palju kui oskasin. Pikemalt rääkisin ühe poisiga, kes on tegelikult ka Inglismaal elanud aga nüüd viimastel aastatel Itaalias. Vahepeal oli päris mõnus jutustada kellegagi, kes puhtas inglise keeles räägib. Mitte, et mul midagi itaalia keele praktiseerimise vastu oleks, kuid kuna inglise keeles suudan oma mõtteid, ideid ja tundeid palju selgemini ja sügavamalt väljendada, on see aeg-ajalt vajalik. Muidu hakkad või ise ka uskuma, et suudadki vaid pinnapealsel ja kirjeldaval tasandil suhelda :)
Üldiselt on praegu see tunne, et sisseelamise ja harjumise periood hakkab mööda saama ning aeg on tõsisteks toimetusteks. Kuna järgmisel nädalal enam ka keeleõppetunde pole, hakkame ilmselt rohkem tegelema oma workshoppide ja tundidega. Samuti algab järgmisest nädalast teatrietenduse ettevalmistus, mida ma õpetajatega koos teha aitan. Seega toimetamine "täisjõudluses", mitte enam lihtsalt vaikne sisseelamine ja rahulik vaatlemine.
Stay tuned!
Giovanna
0 kommentaari:
Postita kommentaar