Nädala esimene pool on möödunud karnevali tähe all. Eile kulmineerus see terve päeva kestva peoga. Kui hommikul kooli läksin tuli meelde, et ahjaa, täna tohtis ju kooli ka kostüümiga tulla. Nii olidki kõik tüdrukud printsessid ja poisid valdavas enamuses Spidermanid, sekka mõni üksik mereröövel või Texase korravalvur. Kui läksin koolibussi-tiirule, siis lasteaialaste buss oli täis kõikvõimalikke tegelasi- Lumivalguke, mesilane, põrsas, mereröövel, Peeter Paan, 2 Spidermani ja kes kõik veel. Lapsed olid elevil ning isegi need, kes tavaliselt bussis pea maas norutavad ja endiselt padjast ja tekist mõtlevad, vaatasid ringi ja suhtlesid teistega.
Kui kooli jõudsin, siis sain korraliku moeshow tüdrukute poolt ning poisid demonstreerisid oma supervõimeid. Mingil hetkel algas kooli südameks olevas aatriumis tants ja trall- tantsiti nii "ussikese"-tantsu:
Käib nii, et kõigepealt alustab ussikese "pea" tantsu ja hakkab otsima oma "saba" tükikesi. Kui on leidnud, siis võtab eelmisel õlgadest kinni ja nii see uss kasvab:
Ühel hetkel tuli üks õpetajatest mu juurde ja uuris, kas mul Kaerajaani laul ja kõlarid on kaasas (tavaliselt on). Suur oli mu üllatus, kui nägin, et kõik lapsed ootasid muusika järel ja soovisid seda "eesti tantsu" tantsida, mida jõuluetenduseks 5.ndale klassile õpetanud olin. Kõik teised olid proovide käigus selle tantsu lihtsalt endalegi selgeks õppinud ja soovisid proovida. Mis siis ikka- jooksin hostelisse arvuti ja kõlarite järele. Ja lihtsalt siis oligi selline hetk, kus lapsed tantsisid Kaera-Jaani, nagu oskasid. Imeline!
Eile pärastlõunal oli lastele suur karneval õhupallide, muusika ja näomaalingutega ning otsustasin ise ka läbi minna, et natuke nendega mängida ja oli jälle põhjust oma Halloweenist jäänud näovärvid üles otsida ja natuke kätt harjutada. Enne seda käisime Angelinaga Casperias väikest kohvi joomas ja ilm oli imeline- päike soojendas, taevas oli klaar ja piazzal sibasid väikesed liblika- ja haldjakostüümis preilid.
Leidsin taskust klaaskuulid, mille Benedetto näitusel käies mulle andis ja päike tegi need veel ilusamaks.
Mul on tunne, et ma elan. Paradoksaalsel kombel tunnen seda just siis kui teen midagi, mis kuidagi minu sees kinnistunud piire ületab. Neid piire, mis ma ise olen sotsiaalselt õppinud endale püstitama. Neid piire, mis justkui tegelikult peaksid mind "korralikult" elama panema.
Viimasel kahel nädalal olen rohkem tegelenud koolis ühe kunstiprojektiga "Donna di fiori", mis ütleb ei vägivallale (ja seda eelkõige naiste vastu suunatud vägivallale, mis näib neid mitmeid projekte arvestades, mida siin näinud olen, küllalt suure probleemina). Igaüks teeb 10x10cm "lõuendile" oma versiooni lillest. Ükskõik millisest lillest. Mille peale aga kujutlusvõime ja loovus tulevad. Siis pannakse kõik need lillekesed üheks näituseks kokku (mis kulmineerub 8.märtsil, naistepäeval, kus mind JÄLLE POLE sest lähen Londonisse, aga see selleks...). Seega midagi suurt ja ilusat, mis samas sisaldab iga väikese kätepaari panust. Armas.
Mind pandi selle projekti läbiviijaks selles vaates, et teen lastega neid väikeseid meisterdusi. Ükshaaval ja kõigiga, sest väga keeruline oleks seda korraldada ühes klassis kõik koos, eriti kui asi hõlmab endas liimi, värve, vett ja muud, mille mööda klassi laiali loopimine võiks tuua suuremat sorti segaduse. Aga mulle väga meeldib nendega toimetada, kõigepealt rääkida projektist ehk miks me seda teeme ja hiljem proovida kujutlusvõime tööle panna ja natuke koos mõelda, milline oleks üks lahe ja tore lill. Ja siis neid aidata ja toetada, kui toimetamiseks läheb.
Täna tahtsime teha lilli ajalehest ja võtsin hostelist kaasa ühe Sensa ajakirja, mille Eestist endaga olin toonud. Ajakirja lehed on taaskasutatud paberist, seega igati sobivad ka lillede tegemiseks (eriti kuna nad ise kasutavad samuti mitmeid lillemotiive ja õrnu mustreid ajakirja kujundamisel). Nii me siis lappasime neid lehti ja rebisime sobivamaid välja kui avastasin artikli suure pealkirjaga "Elu on lill". Just sel momendil, kui olin lastega lilli meisterdamas. Lihtsalt kokkusattumus? Ma arvan, et mitte. Ma arvan, et elu tahtis mulle ise ja otse öelda, et ongi lill. Ja jumala pärast ma usun teda. Ja selleks, et seda toredat momenti meenutada, tegin pilti ka. Koos kõigi nende lilledega, mis me lastega meisterdanud olime.
Pidage siis meeles..
Elu on lill! ;)
0 kommentaari:
Postita kommentaar