Kui hostelis esimesel õhtul magama läksin, olid teised minu toas olnud tüdrukud juba uinunud, seega sattus esimene võimalus nendega rääkida hommikusse. Tegemist oli kolme Poola tüdrukuga, kes olid samuti Sitsiilias ringi seiklemas. Asi muutus huvitavaks siis kui selgus, et nad teevad oma Erasmust Roomas ning pöörduvad samal päeval sinna tagasi kui mina. Kui selgus, et läheme sama lennukiga, pidin juba küsima ka, millises reas nad istuvad. Selgus, et samas, mis mina. Selliseid kokkusattumusi tuleb küll elus vähestel kordadel ette! Jutustasin nendega päris pikalt ja nemad suundusid sel päeval Taorminasse, mina jäin oma uute sõpradega Cataniasse. Ilm oli paha- vihma sadas, minu 2-eurone ilus lilla vihmavari andis Sitsiilias otsad (sest 10 korda tagurpidi väändumine ei tee sellisele "kvaliteedile" just head) nii et hetkel olen ma puhta ilma vihmavarjuta. Need araablased, kes tänavatel igasugu asju pähe määrida üritavad, naersid mu vihmavarju peale ja soovitasid uus osta. Ma ise hoidsin kangekaelselt oma viimastest vihmavarju-riismetest kinni ja tänasin nende ahvatleva pakkumise eest kuid kõndisin pea püsti minema.
Päeval tegime Nina, Maxi ja Simoni pool lõuna- Max tegi pastat ja mina tõin Sitsiilia kuulsaid arancia rossasid (seest punased apelsinid, mis on vääääga maitsvad). Lisaks olid Nina juures nii nende korterikaaslane ja samuti vabatahtlik Marina oma noormehega, Anastaszia, Anna ja Recep ning Nina itaallannast sõbranna, kelle nimi on mul praeguseks mälust pühitud. Kui kõhud täis ent aknast endiselt trööstitu vihm paistis, vaatasime natuke aega, kuidas Recep xboxiga jalkat mängis ja otsustasime siis märga ilma trotsides siiski linna peale minna. Kui tänaval jalutasime, sattus meile juhuslikult vastu tulema üks keelekoolitaja, kellega Nicolosis koolitusel koos õppinud olime. Uurisin kohe Giulialt, mis ta õhtused plaanid on ning ta ütles, et ühes noorteorganisatsioonis on mingi projekti lõpupidu ja kui tahame, võime ka minna. Lubasime õhtul ühenduda ja näha! Vaatasime veel mõnes poes ringi ja nautisime kaunist arhitektuuri. Cataniat kutsutakse "mustaks linnaks", sest asub täpselt Etna vulkaani jalamil ning vulkaanituhale ja kivistunud laavale ehitatud linnale on raske muud nime välja mõelda. Võtsin endale Nicolosis pargis jalutades ka ühe laavakivitüki mälestuseks kaasa. Kahjuks ei õnnestunud Etna suudmele lähemale minna, kuid järgmise korra minekueesmärgid on paigas- Taormina,Ziragusa ja Etna jalam! Kuigi ilmselt järgmisel korral Sitsiiliasse sattudes on vaja hoopis Palermo kandis ära käia.
Õhtul tegi Marina kuulsat prantsuse kartuliahjurooga piima-koorekastmes ja mina valmistasin fetajuustu-tuunikalasalati, mis kahe sekundiga laualt nahka pandi. Peale mõningast leiva luusse laskmist otsustasime Giulia koordinaatide järgi peole seiklema hakata. Jõudsime õnneks ilma suurema vaevata kohale ning kui Giulia ukse avas ja me kümnekesi sisse vajusime, jäi tal suu imestusest lahti, sest tänaval olime vaid neljakesi. Aga seltsis segasem!
Tantsisime nagu homset polekski. Muusika oli hea, pisut retro aga enamus lugudest tuttavad, seega tantsimise kõrvale võtsime tihti ka viisijupi üles. Sellised ilusad hetked, kus ununeb kõik muu ära. Ühel hetkel avastasin, et läbi tubade tehti "inimrong" ja tantsiti seda jenkalaadset caterpillari-tantsu. Kui äge! Sellised asjad on siin nii lihtsad juhtuma.
Kella 2 paiku hosteli poole kõndides sadas paduvihma aga ma loobsin oma vihmavarjus, seega seal ma siis kõndisin. Vihmast läbi ligunenud aga üleni õnnelik.
Järgmisel hommikul läksin oma toakaaslastest neidudega Catania viimasele kohvi-ja jäätisejalutuskäigule ja sättisimegi lennujaama. Ilm oli ilus, päike paistis ja kui selgus, et meie lend hilineb 45 minutit, siis oli kahju see aeg lennujaamas ootamise peale kulutada- linnas kohvikus päikesepaituse käes istudes oleks see märksa meeldivam olnud. Aga mida ette ei tea, seda ette ei tea.
Lennusõitu saatsid mitmed turbulentsid, ilmselt oleks võinud juba sellest välja lugeda, et Roomas paha ilm on. Kohale jõudnud, vahetasime veel nimesid ja lubasime Roomas kindlasti kokku saada. Sättisin end rongiga Rooma poole, et Rampasse minna. Rampas tegime õhtusöögi ning chillisime niisama. Järgmisel hommikul tegin jalutuskäigu CEMEAsse, et Mariolt uus kuupilet saada (eile algas ju veebruar) ja hiljem koristasime ja tegime Catarinaga Rampas süüa. Sõime traditsioonilist Portugali pühapäevarooga- Kana paprika, sibula, kartuli ja riisiga. Nende jaoks on tavaline riisi ja kartulit koos süüa, kui meie enamasti neist liha kõrvale ühe valime. Roog sai väga maitsev ja ootan juba, et saaks ka ise selle tegemist proovida!
Olles veendunud, et nüüd sai telefon kaasa, hakkasin tagasi Cantalupo poole seiklema. Poggio bussipeatuses tuli minuga üks vanahärra rääkima, kõigepealt lihtsalt bussi kohta küsides kuid siis ka muudele teemadele minnes. "Kas te olete Rumeeniast?" küsis ta. Küsimuse taga on ilmselt asjaolu, et rumeenlasi on Itaalias väga palju, kuigi välimuselt ma keskmisele Rumeenia neiule küll ei sarnane- seal on enamasti pruunide silmade ja kastanpruunide juustega kaunitarid. Kui ütlesin, et ei ja mainisin, et hoopis Eestist, siis vanahärra kulm tõmbus kortsu ja ta küsis "Moldovast?". Estonia=Moldovia? Moldova on väike riik Rumeenia kõrval. Ilmselt siis lihtsalt see Rumeenia-obsessiivsus ei kadunud ja tundus, et võiksin ikkagi sealtkandist kusagilt olla. Selgitasin siis pisut, et me asume täpselt Soome, Venemaa ja Läti vahel aga kordamisele läks neist riikidest ainult "Aaaaa... Russia!"
Ahjaa, nüüd meenub ka seik lennujaamast.
Kohvimüüja: "Di dove sei?"
Mina: "Vengo dall'Estonia"
Kohvimüüja: "Aaaaa! Sdrasvuite! Kak dela?"
Mina: "Scusa, peró non parlo lingua ruso. Parlo estone. Questa lingua e totalmente diverse."
Kohvimüüja: "Davvero? Fai mi vedere la tua lingua!"
Ja kui uurisin, et mis ta kuulda tahaks, tahtis ta hoopis, et ma talle keelt näitaks, et siis nentida- ei ole ju teistsugune, täiesti samasugune kui kõigil teistel.
Cantaluposse jõudes kogesin sellist "reisipohmakat", kus koju tagasi pöördudes on kuidagi kurb ja tujutu. Vaatasin õhtul filmi "Whiplash" (soovitan!) ja jäin juba kella üheksa paiku magama. Kui öösel mingit sadamise sorti heli kuulsin, ei teinud sellest suurt välja ning kui hommikul ärkasin, vaatas aknast vastu selline vaatepilt:
Kui allkorrusele läksin, oli Dina juba seal ja küsis, kuhu ma omaarust minema hakkan. Täna on kool ju kinni! Kuna ka homme on ühe Cantalupo pühaku päev, siis on täna ja homme mõlemad vabad. Oleks seda ette teadnud, oleks kindlasti kauemaks Sitsiiliasse jäänud aga.. eks ma siis naudin neid vabu päevi ja võtan vabalt :)
Võtke teie ka! Häid jõule, need jõudsid siia pisikese hilinemisega!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar