Möödas on ainult KAKS kuud ja juba käisin uuesti Itaalias. Tundub, et teine kodu kutsus, aga tore võimalus sisustada nädal aega Põhja-Itaalias, praktiliselt Prantsusmaa külje all Torris tundus vägagi kutsuv.
Koolituse eesmärgiks oli valmistada ette alustavaid või juba alustanud EVS mentoreid nende tööks ning pakkuda võimalust mentorite võrgustiku loomiseks, mis selles toetada võiks.
Kuigi ma pole veel ise EVS mentor, tundus see mulle väga tõenäolise ja toreda võimalusena, mida tulevikus kaaluda, seega miks mitte sellel koolitusel osaleda. Pealegi meeldib mulle selline otsustan-teen süsteem, mis toimub spontaanselt ja kiiresti- paari nädalaga toimus nii selle koolituse info leidmine, teadmine, et saan minna, piletite broneerimine ja ettevalmistused.
Reisisime Itaaliasse koos teise toreda Eesti tüdruku, Marleeniga. Sõitsime läbi Milano, seega sain lõpuks selle paljukiidetud Duomo ära näha ning niisama linnas ringi luusida. Järgmisel päeval sõitsime juba maale ära ning seiklus võis alata. Aga vahelduseks ka pilte:
Niisiis olime öko-külas, mis oli ehitatud kunagise küla varemetest 25 aasta jooksul. Sellel külal on oma elanikud, kes kogukonnana seal töötavad ning kõike jagavad. Jagamine ning usaldus on küla märgusõnad, seega oli seal näiteks usalduse-külmik, mille kõrval punane karbike raha panemiseks ning usaldus, et kõik, kes külmikust midagi võtavad, raha ka karbikesse jätavad.
Toit, mida pakuti, oli täielikult mahedast toorainest ning kas ise Torris kasvatatud või lähedalasuvatelt mahetootjatelt ostetud. See oli nii lihtne aga nii maitsev, et raske oli üle taldrikutäiega piirduda :)
Grupp oli imetore ning saime kiirelt kontakti. Ilmselt aitas seda luua ka keskkond, sest külakeses ei olnud ohtu, et pisikesed grupikesed "laiali valguvad". Tegime kõike koos ning nautisime seda väga.
Koolituse käigus sain kindlasti huvitavaid mõtteid, mida ka ise edaspidi koolitustel kasutada. Emiliano ja Gabriella olid väga toredad ning nende kogemus noortevaldkonna koolitajatena muljetavaldav, mis võimaldab uskuda, et lähenemisviis läbi erinevate praktikate mitmekordselt läbi proovitud.
Sain koolituse käigus üsna palju ka itaalia keelt praktiseerida. Kõige rohkem toodi välja, et mul pidi ehtne Rooma aktsent olema, mis ei ole küll eriti üllatav, sest õppisin ju keelt seal, kuid ise ma seda ei kuule ega mõista- üritan sõnu ikka korrektselt hääldada ja mitte päris Cantalupo dialekti kasutades sõnalõppe ära süüa, aga ikka saadakse aru. Samas on see tore, sest annab mõista, et minu itaalia-"juured" just Rooma lähedal on :)
Rääkides mentorirollist, siis läbi koolituse sain aru, kui väga mul oma mentoriga vedas- Eleonora oli mind toetades professionaalne ning suutis mulle väga tugeva õlatunde tekitada. Miski, mis on ilmselt päris keerukas ülesanne ning eeldab väga head empaatiavõimet, inimeste tundmise ja toetamise oskust ning laialdasi teadmisi. Tahaksin ka ise ühel päeval öelda, et olen professionaalne mentor. Esimesed sammud sinnapoole on tehtud!
Mõnusaid uusi algusi septembrikuusse. Minu järgmiseks projektiks on DisainiÖÖ korraldustiimis vabatahtlikuna oma panuse andmine. Valdkond, mis mind väga köidab! Aitäh selle võimaluse eest :)
Ma olen kodus olnud varsti peaaegu et nädala. Olen kohtunud lugematul arvul sõpradega ja avastanud seda, mis vahepeal siin muutunud (või samaks jäänud) on.
Kõigepealt sain suure üllatuse osaliseks, et kodu värvimist on alustatud ja varsti on kogu korter värskelt ja kaunilt üle värvitud. Eelnevalt olid seintel mõned kriimud, õhutusaukude juurest tumedamad laigud jne, mis üleni valgete korteriseinte pealt väga hästi näha olid.
Teiseks suureks üllatuseks oli Mihkli sünnipäevakingitus mulle- jalgratas. Ma olen juba ammu omale citykruiiserit tahtnud, millega mööda linna uhada ja elust rõõmu tunda ja nüüd on see mul olemas! Tegin juba esimesed tiirud ning meeletult mõnus, vaba ja äge on rattaga ringi sõita. Usun, et saame rattaga suurteks sõpradeks.
Olen juba teinud oma esimese suvise Eesti-grilli, söönud kohukest ja musta leiba, Olen vuranud mööda Tallinnat ja Viljandit (varsti ootab ees Pärnuga taaskohtumine) ning olnud turist oma kodumaal. Tundnud, kuidas silmad on avatud ja ma märkan palju rohkem seda, mida meie kodumaal on imelist. Ja seda on palju.
Ka olen palju mõelnud, kas ja millisel tasemel saan kogema nn "reverse-culture-shocki" , mis tabab peale pikemat välismaa-kogemust kodumaale naastes. Kuna Itaalia ja Eesti on kultuuriliselt kõike muud kui sarnased, siis see loob eeldatavasti küllalt suure tõenäosuse end mingil määral "kadununa" tunda. Mingil määral on see hakanud juba ilmnema, peamiselt sõpradega kohtudes, kelle elud on vahepeal nii paljudes vormides edasi liikunud (lapsed, kodu, tööalased muudatused) ning ausalt öeldes pole kellelgi suurt huvi minu kogemuse heietusi kuulata, sest nende "katlas podisevad" hoopis teised teemad. Ma ei saa seda kuidagimoodi hukka mõista, sest minu kogemust ongi raske sõnadesse panna.
Ma pole siiamaani suutnud oma fotosid avada ja neid uuesti vaadata, sest kardan seda valusat nostalgiatunnet, mis mind kahtlemata seda tehes tabab.
Üks huvitav näide tagasikohanemisraskustest on näiteks ka see, et mingitel hetkedel (peamiselt unesegasena) ei ole mul meeles olnud, mis keeles ma peaksin Mihkliga rääkima. Nii ma olengi temalt keset ööd itaalia keeles palunud, et ta akna kinni paneks või enne millegi ütlemist tabanud end otsustamiselt, millises keeles seda tegema peaksin.
Samas tunnen ma iga päevaga, et itaalia keel kaugeneb ja võõrandub, et ma ei suuda seda siinses keelekeskkonnas absoluutselt "kinni hoida", kuigi nii väga tahaksin. Olen küll vahepeal Manoni ja Catarinaga kirjutanud, aga see pole ikka see... Mäletan Eddi sõnu, kes ütles, et peaksin kindlasti jätkama rääkimist, sest tema arust olen ma itaalia keele õppimisega imet teinud. Kuna ta nägi minu esimesi kohmetuid samme pealt (ta oli meie juures keelekursuse ajal ja toetas kuidas oskas), siis oli seda tema suust eriti hea ja oluline kuulda. Ju ma pean siis need vähesed inimesed siin Eestis, kellega itaalia keelt praktiliseerida saaks, üles otsima :)
Ma olen väga rõõmus ja uhke, et sellise teekonna ette võtsin. Need üheksa kuud Itaalias olid ilmselt ühed senise elu tähenduslikumad, lahedamad, õpetlikumad ja elumuutvamad.
Esimese juuli õhtul istun ja mõtlen, kui kaduv väärtus on aeg. Tegin ca aasta aega tagasi otsuse järgnev "kooliaasta" veeta "elukoolis" ehk minna vaadata, mis on kodust väljaspool. Pista nina pesast välja ja minna natuke hulkuma, aga otsida samas ka iseennast üles. Ma pole jõudnud otsusele, kas see aeg andis mulle rohkem vastuseid või tekitas küsimusi...
On tunda äramineku lähenemist- mööda tänavat jalutades küsivad kõik, millal see täpselt oligi, millal me ära lendame.. Kuidas ma ennast tunnen- kas olen kurb mineku eel või rõõmus peatse koju tagasi saabumise pärast. Ma ei oska nendele küsimustele vastata, aga täna Santinoga rääkides jõudsin mõisteni "magus valu"- il dolore dolce. See ongi segu kurvastusest, et mu pisike muinasjutt pisikeses Itaalia külas, kus aeg on kuhugi 50ndatesse seisma jäänud, hakkab läbi saamas. Samas magus teadmine, et kodus ootavad mind armsad inimesed, tohutult äge suvi (ehk siis, jumalale tänu, pole aega kodus nukrutseda ja nostalgitseda) ning tööd ja tegemised.
Olen viimased päevad oma noortepassiga tegelenud. See on selline vabas vormis refleksioon projektist läbi kaheksa võtmekompetentsi, mida Euroopa Komisjon läbi mitteformaalse hariduse on tahtnud noortes kodanikes arendada. Peatun punkti "õppima õppimine" juures ja jään väga sügavalt mõttesse. Mida ma oskan peale viit aastat andragoogikaõpinguid ja neid huvitavaid rahvusvahelisi projekte õppima õppimise ja õppimise kohta üldiselt öelda? Kas ja kuidas olen siin olles õppima õppinud?
Öelda oleks justkui tohutult, kuid siinkohal tekib selline "musta augu" olukord- kui on öelda nii palju, on raske mõtteid tervikuks vormida.
Õppimine on saanud mu hobiks, mu teadlikuks ja mitteteadlikuks tegemiseks. Jagan elufilosoofiat, et meie elueesmärgiks on õppimine. Iseenese ületamine ja siis ületatud iseenda veelkordne ületamine. Paigalseis on tagasiminek. Siin olles olen eelkõige edasi liikunud isiklikus võtmes. Ma ei tea, kuidas muutunud mina sellesse konteksti tagasi sobitub, kust ma eelmisel sügisel liikvele läksin. Kas ja kuidas minu lähedased uue minu vastu võtavad, sellega kohanevad. Võib-olla vajun mina tagasi rööbastesse, mis Eestis juba sisse käidud on?
Ma loodan, et suudan siit võtta parima ja sellega oma elu tagasi kodus selliselt mõjutada, et ma iseendast, suhetest, tööst ja kõigist eluvaldkondadest veel enam rõõmu ja rahuldust tunneksin. Ma loodan, et leian endale ka kodumaal vabatahtlikuna rakendust, oskan oma ettevõtlikust meie kodu hüvanguks kasutada ning endast midagi ilusat ja olulist anda.
See otsade kokku tõmbamine on alati nii raske. Ma ei ole väga vilunud hüvastijätja. Kas ma tahan selles üldse vilunuks saada?
Elu on ilus. Oma magusas valus ehk veelgi ilusam. Head aega, Itaalia! Head aega, Cantalupo! Tere Eesti! Tell the world I'm coming home...
Juunikuu on lõppemas ja kuu on olnud täis tõeliselt palju seiklusi. Proovin neist peamised siia kirja panna, sõnas ja pildis. Ilmselt saab see postitus olema hüplik ja ehk pisut kaootilinegi (tundub, et õpiväljundid siinses kontekstis on täitsa saavutatud, olengi ise ka kaootilisemaks muutunud!:D), aga nii see inimese mõistus ja mälu toimib...
Aga, via! Si parte!
Kuu alguses lõppes kool ning oli aeg lastele headaega öelda. Oli päris kummaline mõelda, et ongi kõik... Viimased päevad koos ja siis näen neid veel juunis heal juhul Cantalupos jalutamas, kuid koolikeskkonnas mitte. Nii palju vahvaid hetki koos!
Selleks, et neile miskit endast jätta, otsustasin joonistada ühe pildi. Ma nimetan seda refleksjoonistuseks (refleksioon + joonistus)- sellel on nimelt mitmeid tähenduslikke elemente, mis kogemust edasi annavad. Pildile panin enda jaoks mõned olulisemad sümbolid, mis peaksid lastele meelde tuletama seda, mida koos tegime. Välja tuli see pilt selline:
"Jään alatiseks mäletama neid ilusaid kuid koos teiega! Aitäh kogu Cantalupo algkoolile, et tegite selle ilusa kogemuse võimalikuks. Tere tulemast Eestisse!"
Pildi üle andmiseks kutsusin kõik lapsed aatriumisse, olin kaasa võtnud ka suuuure Annekese šokolaadi, millle Mihkli emps siia tulles kaasa oli võtnud.
Kuna Eleonora, meie tuutor, ütles, et oleks hea lastele nö "head-aega-tseremoonia" korraldada, et nad mõistaks, et mind septembris nendega enam kooliaastat alustamas pole, siis otsustasin selle pildi üle anda, selgitada natuke, miks see just selline on, öelda aitäh koosveedetud aja eest ning süüa šoksi.
Lapsed olid armsad, kallistasid mind pooleks ning ütlesid palju ilusat. Jääme sind igatsema. Sinuga oli väga tore. Oled alatiseks meie südames... Kui armas!
Peaaegu kõik koos
Kohe peale kooli lõppemist saabusid 6 portugali seeniorvabatahtlikku, nagu ühes eelmises postituses kirjutasin. Kuna meie seda projekti siitpoolt veame, siis ei osanud algul midagi konkreetset plaanida- kõik oleneb ju vabatahtlike endi motivatsioonist, soovidest ja muudest faktoritest. Tore on tõdeda, et kõik kuus seeniorit on väga elavad, positiivselt meelestatud, uudishimulikud ja avatud.
See projekt tõi endaga siia ka Claudia, tüdruku, kes teeb CEMEAs oma servizio civile't, mis on nagu EVS, aga itaaliasisene (ehk Itaalia projekt oma riigi kodanikele). Claudia oli esimesed nädalad siin, korraldas portugallastele itaalia keele kursust (kus ka mina paaril korral abis käisin) ning üldse koordineeris kõike. Esimesel nädalal olid neile erinevad tuurid Sabina piirkonnas, et sellega tutvuda ja vaikselt sisse elada, teisest nädalast algasid tööprojektid. Samal ajal tulid mulle külla Liisu ja Riin, paar päeva peale nende saabumist ka Mirje ja Marten, seega mõned päevad oli Cantalupos viis eestlast. Nende päevade sisse mahtus ka SERATA ESTONE, ehk siis õhtupoolik Eesti toitude, kultuuri, huvitavate faktidega... Ma vist üksi poleks sellise asja korraldamisega hakama saanud, aga õnneks oli mul tugev ja tubli tiim, kes nobedate näppude voorus tublisti kõik kiluvõileivad, kamad ja kasukad kokku meisterdas.
Tänud Doris, laenasin Sinult vaimukaid "küsimusi", millega meie Eesti kohta huvi tekitada! :D
Kuigi ma panin lendlehti vaid paari kohta ja mõned päevad varem, oli meid vist kokku ca 25, mis polegi nii kehv tulemus. Tegin kõigepealt presentatsiooni, et aru saada, kus see Eesti küll on, kui suur, palju rahvast, millised olulisemad linnad, huvitavaid fakte jne. Siis proovisime kõik koos "Kaks sammu sissepoole" tantsida, millest tuli välja mõnus kaos, aga tore oli!
Ja samas tunnen end nüüd väga hästi, et otsustasin korraldada midagi, mis minu kodukohta tutvustab. Ilma selleta oleks ilmselt miskit hinge kripeldama jäänud :)
Kui kõik eesti sõbrad said samuti vabatahtlikus korras tööle pandud, oli käes aeg lõbutsemiseks, ehk siis tegime tuuri(d) Roomas- kilomeetreid küll ei tea, kuid mõlemal päeval kogunes neid vast 15-20 kanti. Ma ei tea, miks Rooma mulle selliselt mõjub, kuid avastan seal alati midagi uut ja huvitavat. Ahjaa, ja siia algusesse lisan mõned pildid ka ühe sotsiaalkeskuse külastusest, kus täpselt enne sõbrade jõudmist Manoni ja Mariega käia jõudsime. See oli Prenestinat mööda Rooma perifeeria poole liikuda, ning kujutas endast vana "Matatoiot" ehk siis tapamaja. Üks sellistest on Testaccios, mis on nüüd tehtud "ökoruumiks" nagu meil umbes telliskivi loomelinnak. See sotsiaalkeskus, millest praegu jutt, on ehitatud ümber erinevaid eesmärke täitvaks kohaks- seal on tohutult ruumi kunstnikel oma installatsioone ja töid näidata, samuti on seal üks söögikoht ning korterid immigrantidele (keda minu meelest ka köögis ja teenindajatena sööklas rakendati).
Selles sotsiaalkeskuses jalutades ja neid imelisi töid vaadates hakkas süda põksuma ja liblikad tulid kõhtu. Ma olen täiesti kindel, et mingis vormis pean ma kunstiga edasi minema ja Itaalas olles olen selles üha enam veendunud- läbi erinevate kunstiga seotud tegevuste ning laste pidevate kiidusõnade (kuigi, jah, nad ju tegelikult kiidavad kõiki! :D) olen otsustanud ühel või teisel moel end edaspidi kunstiga siduda.
Aga vaadake ise:
Mõned mälestusväärsed ülesvõtted Rooma-tuuridelt Liisu-Riinu-Mirje-Marteniga:
Enne linnatuuri väike hommikusöök mu lemmik-kohas hosteli kõrval. +35 pole söömiseks just sobivaim.
Üks turistieine, palun!
EUR
Natuke vässud aga mäkke me jõudsime!
Gianicolo
Mu lemmik isetehtud-Colosseo-shot!
Kõige armsam park Roomas- Savellide apelsiniaed
Niisiis, juuni oli täis iseenese jagamist sõprade-vaba aja ja töiste toimetustega Cantalupos.
Üks huvitav kogemus oli seenior-vabatahtlike projekti tutvustamise konverents S.Adamo kiriku juures, kuhu oli kutsutud ka meedia. Konverentsi eesmärk oli tutvustada seenior-vabatahtlike projekti, rääkida, miks Cantalupo üleüldse vabatahtlike projektidest huvitatud on, mida sellest saab ja võidab ning kuidas teistele eeskujuks on.
Meie läksime Liisu ja Riinuga sinna lihtsalt appi ja vaatama, mis toimub, kuid ühel hetkel leidsin ennast kiirelt Claudiaga jalanõusid vahetamas, et ma päris rannaplätudes kaamerasse ei jääks. Mind pandi nimelt KAAMERA ETTE! Peale päeva otsa Roomas ringi kõndimist ja rampväsinuna andsin isegi intervjuu väikesele Itaalia Einsteinile. Vaadake üle alates 52.minutist:
Lühidalt küsis Einstein, mis mulle Itaalia juures meeldib, mis oli üllatav ning mis ei meeldi ja kuidas siia sattusin. Vastasin, et selline nähtus nagu "il dolce di far niente" ehk mittemillegitegemine oli algul küllaltki üllatav (koos faktiga, et kõik otsustatakse kohvitassi taga), et mulle meeldib nende toit, kultuur ja inimesed ning selliseid asju, mis üldse ei meeldiks, polegi. Igas asjas ju midagi head! ;)
See päev oli üldse väga fun, kuna kõik sai kuidagi väga sujuvalt lahendatud- alguses Roomas olles polnud mitte kusagil järjekordi ja muid turisti-ebamugavusi (noh, näiteks gelatot ei pidanud järjekorras ootama!), hiljem sattusime sujuvalt konverentsile, kus oli tore seltskond, siis sain telekarjääriga alustada, olgu öeldud, et itaaliakeelse telekarjääriga ja hiljem selgus, et kuna Pablo tuleb sama rongiga nagu Mirje ja Marten (kes muuhulgas kogu selle melu sees pidid suhteliselt iseseisvalt "kodutee" üles leidma), siis Claudia saab neile rongijaama vastu minna (rongijaama vastuminek on alati problemaatiline, kui keegi saabub peale 20.30 ja autot pole)... Igastahes läks kõik kenasti.
Sel nädalavahetusel, kui Mirje ja Marten saabusid, oli mingil hetkel hostel täiesti täis. Ma polegi sellist olukorda näinud, aga vahva oli! Elu oli täiega Cantaluposse saabunud.
Kui Liisu ja Riin olid tagasilennu peale saadetud ja Mirje ning Marten otsustanud Sitsiiliasse minna, algas esimene töönädal- köögi workshopid ja mängud Centro Anzianis ehk eakate päevakeskuses. Üldiselt läks kõik kenasti ja sai päris hoolega kehakeelt harjutada, kuna portugali vabatahtlikel, kellega mina koos töötan, polnud teisel nädalal veel itaalia keel täiesti suus ja selle peale ju ei saa viltu vaadata ka! Ma olen siin juba 9 kuud harjutada saanud. Ehk siis üritasin kõigest väest neist aru saada, vahepeal sain isegi rohkem aru kui itaallased ning tegin neile tõlget, kuigi portugali ja itaalia keel on sarnased (tulevad ju mõlemad ühisest, ladina keeltegrupist). Aga nii need meie ühised õhtusöögid algasid:
Kui esimene töönädal läbi ning Mirje ja Marten tagasi siiakanti jõudsid, olime otsustanud, et lähme nädalavahetuseks Claudia poole Toskaana võlusid avastama. Kuna seal pidi toimuma üks festival mägedes ja muud toredat, polnud mõtlemiseks küll aega vaja.
Claudia elab ca 50 km Firenzest, nagu meie siin Roomast elame, seega taaskord pisike aga väga-väga armas koht, lahke pererahvas (esimesel õhtul oli meil kohe Claudia vanemate ja nende sõpradega õhtusöök, järgmisel päeval lõunasöök) ning noored (mägedes olime koos Claudia sõpradega ja järgmisel päeval tegime õhtusöögi samuti sõpraderingis).
Claudia imeline kodu. Alumisel korrusel elasime meie :)
No kellel on selline tagaaed?!
Nunnukutsurünnak!
Imeline lõunasöök lehtlavarjus
Minu voodi mägedes ehk ohkuikülm aga ohkuiäge!
Tramontoooo
Mägedeseltskond täies koosseisus
Peaaegu nagu jaanilõke
Musi, Cla!
Oijahh... See oli hea pizza!
Kuime Claudiaga esmaspäeval tagasi Rooma sõitsime, jäid Marten ja Mirje üheks ööks veel Firenzesse ja üht veinimõisa külastama. Järgmisel päeval oligi mu sünna, mille auks tegime mõnna õhtusöögi mu lemmikkohas!
Terve see nädal on olnud üks suur sünnipäevanädal. Ma olen saanud nii palju kingitusi, mitte ainult sünnipäeva puhul aga ka nö "mälestuseks" Cantalupo inimestelt- Centro Anzianist, portugali seeniorgrupilt, õpetajate poolt, teiste vabatahtlike, kes mu eilsel sünnipäeva ja projekti lõppemise puhul korraldatud lõunasöögil käisid jne..
Ma tunnen, et olen saanud siinse kogemusega nii palju rikkamaks just inimeste poolest. Nad on minu inimesed, me jagame üht sarnast ja ilusat lugu ja usun, et see läheb ka edasi.
Täna on imeline pühapäev ja lähen varsti parki, et Cantalupo lastele Eesti muinasjuttude kohta rääkida. Väike Cantalupo kihab aga mina jätan selle nädala aja pärast endast maha, et tagasi koju minna. Või õigemini edasi koju, sest seal algab juba uus lugu.
Oh jah.. *See tunne, kui tead juba ette, kuidas see kõik tulevikus piinaval hulgal valusmagusat nostalgiat tekitama hakkab!*
