Heihoo!
Tänaseks on jäänud veel vähem kui kuu aega minu Taani seikluse alguseni. Teen väikese vahekokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on ja kuidas ettevalmistused kulgevad.
Suvi on möödunud kuidagi eriti kähku. Kõige ulmelisem tööperiood jäi maisse ja juuni algusesse, aga siis jäi vaikseks ja sain juuni lõpus ja juulis töö kõrvalt ka mõnusalt puhata ja ägedaid asju teha. Olen leidnud suvel aega väga paljude sõpradega kohtumiseks, mis on ilmselt alateadlik ettevalmistus peatseks pikemaajaliseks eemalviibimiseks. Oskan kuidagi nendega koosolemisest eriti suurt rõõmu tunda. Viimati Pärnus käies ahmisin kõigi meeltega ka päikeseloojangus randa ning kuldse nelikuga koosviibimist, sest see oli kuidagi eriti "saudade" moment (see on see magusvalus-nostalgiline-tunne, mis portugali keeles väga sage aga inglise keelde tõlkimatu sõna on).
Eelmisel nädalavahetusel Viljandi Folgil Skuupides oli sarnane tunne, kui sain aru, kui äge mul tüdrukutega koos seda Skuubi-asja ajada on ning kuidas meil klientidega vedanud on. Folk on iseenesest ka väga chilli ja mõnusa meelestatusega sündmus, aga meie juurde jõudsid parimatest parimad. Neid ilusaid ja sooje sõnu, mis klientidelt meie ja toidu suunas tuli, on raske sõnadesse panna ja kokku lugeda, aga tunne, mis südamesse jäi, oli ütlemata soe.
Viljandi pakkus lisaks tööle ka ohtrasti toredaid muusikalisi elamusi ja võimalust pidutseda ja tähistada. Ugalas oli nii reede kui laupäeva õhtul mõnna Folgi Afterparty, kus rõdul mahedate rütmide saatel päikesetõusuni tantsida. Mmhmm!
Kooliks olen ette valmistunud veel võrdlemisi vähe. Mulle on küll laekunud igasugu infot kooli infosüsteemi, tunniplaani, intro-weeki ja muude asjade kohta, aga ma pole veel saanud mahti neisse väga põhjalikult süveneda. Küll aga on kaks väga olulist asja tehtud. Ostetud on lennupiletid ja organiseeritud majutus viieks esimeseks nädalaks Aarhusis.
Üheotsapilet Aarhusi on 30. augustiks ning esimesed kuu aega elan ma konteineris. Või karavanis. Kuidasiganes seda nimetada. Midagi sellist:
Ühesõnaga on Aarhusi linnas sügiseti alati hullumaja elamispindadega (ma vist kusagilt mäletan, et Tartus on umbes sama lugu?) ja seetõttu on loodud nn Startup Housing võimalus, mille raames on saadaval teatud hulk ajutisi elamiskohti. Mina bookisin enda oma kesklinnas, sadama kandis asuvasse Startup Housingu karavaniparki, kus ühes konteineris elab 4 üliõpilast. Ma usun, et 5 nädalaga saan juba kohapeal piisavalt palju kontakte, et kellegagi kokku kolida või siis Housing Guarantee kaudu elamispinna pakkumise saada.
Ma usun, et see saab olema eriti lahe võimalus uute inimestega kohtuda ja nats kreisit kommuunielu elada. Ma polegi varem treilas elanud (Skuupi kaudu muidugi töötanud kõvasti:D) ja ma ise olen küll väga elevil. Äge stoori, mida jagada. Kolisin Taani ja esimesed nädalad elasin konteineris, juhei.
Olen pannud agendasse ka kohesed tööotsingud. Kuna mu plaan on ka keeleõppele kähku hoog sisse saada, plaanin tööd otsida teenindussektorisse, kus igapäevaselt taani keelt kuuleksin ja praktiseerida saaksin. Miks mitte näiteks baristana? Taanis peaks mõnusaid hygge-kohvikuid jätkuma küll, kus mu võrdlemisi vilunud kohvivalmistaja-kätt vaja võiks minna.
Sealne tööotsimine pidi olema pisut erinev meile harjumuspärasest tööandja-paneb-kuulutuse-ma-saadan-cv-ja-oledki-tööle-võetud süsteemist. Seal peab olema järjepidev, meeldejääv, eristuv ja pidevalt end meelde tuletama. Sihikindlus pidavat võidule viima ja seda mul jätkub.
Mis puutub asjade pakkimisse ja muusse taolisesse, siis sellega ma pole veel algust teinud. Pigem arvan, et see on viimase nädala teema. Tarvis oleks üldse läbi mõelda, mida sinna kaasa võtta ja mida mitte. Käisin postkontorist uurimas, et ratta sinnasaatmine peaks ca 30 euro kanti maksma minema. Ilmselt on tark ka seda kohapeal uurida, kas oma ratas on mõistlik sinna järele saata või mitte. Praktilisi ja korralduslikke asju on seega veel üksjagu.
Aga asjad edenevad jõudsalt.
Ja mõtted on juba pooleldi seal.
Ja paljud asjad on tarvis veel siin ära teha, inimesed ära näha ja need magusvalusad hetked läbi kogeda, kus teed midagi või näed kedagi viimast korda enne pikka eemalviibimist.
Let the countdown begin!
28 päeva veel.
J.
Tänaseks on jäänud veel vähem kui kuu aega minu Taani seikluse alguseni. Teen väikese vahekokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on ja kuidas ettevalmistused kulgevad.
Suvi on möödunud kuidagi eriti kähku. Kõige ulmelisem tööperiood jäi maisse ja juuni algusesse, aga siis jäi vaikseks ja sain juuni lõpus ja juulis töö kõrvalt ka mõnusalt puhata ja ägedaid asju teha. Olen leidnud suvel aega väga paljude sõpradega kohtumiseks, mis on ilmselt alateadlik ettevalmistus peatseks pikemaajaliseks eemalviibimiseks. Oskan kuidagi nendega koosolemisest eriti suurt rõõmu tunda. Viimati Pärnus käies ahmisin kõigi meeltega ka päikeseloojangus randa ning kuldse nelikuga koosviibimist, sest see oli kuidagi eriti "saudade" moment (see on see magusvalus-nostalgiline-tunne, mis portugali keeles väga sage aga inglise keelde tõlkimatu sõna on).
Eelmisel nädalavahetusel Viljandi Folgil Skuupides oli sarnane tunne, kui sain aru, kui äge mul tüdrukutega koos seda Skuubi-asja ajada on ning kuidas meil klientidega vedanud on. Folk on iseenesest ka väga chilli ja mõnusa meelestatusega sündmus, aga meie juurde jõudsid parimatest parimad. Neid ilusaid ja sooje sõnu, mis klientidelt meie ja toidu suunas tuli, on raske sõnadesse panna ja kokku lugeda, aga tunne, mis südamesse jäi, oli ütlemata soe.
Viljandi pakkus lisaks tööle ka ohtrasti toredaid muusikalisi elamusi ja võimalust pidutseda ja tähistada. Ugalas oli nii reede kui laupäeva õhtul mõnna Folgi Afterparty, kus rõdul mahedate rütmide saatel päikesetõusuni tantsida. Mmhmm!
Kooliks olen ette valmistunud veel võrdlemisi vähe. Mulle on küll laekunud igasugu infot kooli infosüsteemi, tunniplaani, intro-weeki ja muude asjade kohta, aga ma pole veel saanud mahti neisse väga põhjalikult süveneda. Küll aga on kaks väga olulist asja tehtud. Ostetud on lennupiletid ja organiseeritud majutus viieks esimeseks nädalaks Aarhusis.
Üheotsapilet Aarhusi on 30. augustiks ning esimesed kuu aega elan ma konteineris. Või karavanis. Kuidasiganes seda nimetada. Midagi sellist:
Ühesõnaga on Aarhusi linnas sügiseti alati hullumaja elamispindadega (ma vist kusagilt mäletan, et Tartus on umbes sama lugu?) ja seetõttu on loodud nn Startup Housing võimalus, mille raames on saadaval teatud hulk ajutisi elamiskohti. Mina bookisin enda oma kesklinnas, sadama kandis asuvasse Startup Housingu karavaniparki, kus ühes konteineris elab 4 üliõpilast. Ma usun, et 5 nädalaga saan juba kohapeal piisavalt palju kontakte, et kellegagi kokku kolida või siis Housing Guarantee kaudu elamispinna pakkumise saada.
Ma usun, et see saab olema eriti lahe võimalus uute inimestega kohtuda ja nats kreisit kommuunielu elada. Ma polegi varem treilas elanud (Skuupi kaudu muidugi töötanud kõvasti:D) ja ma ise olen küll väga elevil. Äge stoori, mida jagada. Kolisin Taani ja esimesed nädalad elasin konteineris, juhei.
Olen pannud agendasse ka kohesed tööotsingud. Kuna mu plaan on ka keeleõppele kähku hoog sisse saada, plaanin tööd otsida teenindussektorisse, kus igapäevaselt taani keelt kuuleksin ja praktiseerida saaksin. Miks mitte näiteks baristana? Taanis peaks mõnusaid hygge-kohvikuid jätkuma küll, kus mu võrdlemisi vilunud kohvivalmistaja-kätt vaja võiks minna.
Sealne tööotsimine pidi olema pisut erinev meile harjumuspärasest tööandja-paneb-kuulutuse-ma-saadan-cv-ja-oledki-tööle-võetud süsteemist. Seal peab olema järjepidev, meeldejääv, eristuv ja pidevalt end meelde tuletama. Sihikindlus pidavat võidule viima ja seda mul jätkub.
Mis puutub asjade pakkimisse ja muusse taolisesse, siis sellega ma pole veel algust teinud. Pigem arvan, et see on viimase nädala teema. Tarvis oleks üldse läbi mõelda, mida sinna kaasa võtta ja mida mitte. Käisin postkontorist uurimas, et ratta sinnasaatmine peaks ca 30 euro kanti maksma minema. Ilmselt on tark ka seda kohapeal uurida, kas oma ratas on mõistlik sinna järele saata või mitte. Praktilisi ja korralduslikke asju on seega veel üksjagu.
Aga asjad edenevad jõudsalt.
Ja mõtted on juba pooleldi seal.
Ja paljud asjad on tarvis veel siin ära teha, inimesed ära näha ja need magusvalusad hetked läbi kogeda, kus teed midagi või näed kedagi viimast korda enne pikka eemalviibimist.
Let the countdown begin!
28 päeva veel.
J.
