Kuidas vahel kõik justkui nii õige on? Mingid märgid, juhtumised, valikud, juhused.
Sel hetkel, Müürivahe tänaval kõndides, olid minu järgneva aasta plaanid äsja paika loksunud...
[...]
See lugu saab alguse rahutust tundest peale magistriõpingute lõppu. Samasugune rahutus tabas mind peale bakalaureuseõpet, kui esialgsete plaanide kohaselt pidin aja maha võtma ja mõtlema, kuhu ja kuidas edasi. Suutsin mõned nädalad mõelda ja seejärel juba tegutseda- otsustasin jätkata magistris.
Sel kevadel, peale magistriõpingute lõppu, tekkis taas see rahutu tunne. Ma pole kunagi eriti mõistusega tegutseja olnud, alati ikka süda ees ja mõistus kannul. Ja nad pole kogu aeg ühel nõul... Süda ütles, et miski vajab muutmist. Tuhlasin mõtetes oma unistusi läbi- tore kodu, ühtehoidev perekond, väike retriiveripojuke, eneseteostust pakkuv töö, ühel päeval ehk oma väike ettevõtegi... Ahaa, siin see on! Rännakud maailmas. Elu teises kohas. Millegi erilise, uue ja põneva tegemine. Maailmakodanikuks olemine.
Kuidas unistused täituvad? Ilmselt mitte nii, et istun tööl ja heliseb telefon.
Mina: "Personaliosakond, Jaanika kuuleb"
Keegi X: "Tere Jaanika! Helistan Sulle unistuste täitmise agentuurist. Meil on andmeid, et te sooviksite pisut maailmas rännata, õppida teiste kultuuride kohta, kohtuda uute inimestega. No meil siin on mõned paketid.. Eneseotsingureis Balil, unustamatud mäestikud Nepaalis, hommikukohv, croissant ja põnev raamat Prantsusmaal.. Kuidas tundub?"
Mina: "Ohohoo, äge! Miks mitte? Millal ja kus ma olema pean, et seiklus algaks?"
Et mitte seda kõnet igavesti ootama jääda, asusin vaikselt erinevaid võimalusi kaardistama ja ennast neile võimalustele avama (mis tähendas teatamist oma töölt lahkumisest). Põnevaid variante oli mitmeid- kuhugi edasi õppima, töökoht välismaal või.. äkki vabatahtlikuks?
Ja üleüldse, mis võimalusi ühele potentsiaalikale, elurõõmsale ent oma edasistes plaanides pisut "ripakil" noorele pakutakse?
Kaardistasin näiteks Taani ja Rootsi õppekavasid (soovitan kõigil üle vaadata, eriti disaini- ja tehnikahuvilistel), töökohti Londonis (...L'Oreali koolitusjuht.. pole paha!) ning siis sattusin vabatahtliku töö võimaluste peale. Tohutult kirju ja põnevaid projekte täis EVS (ehk European Voluntary Service) tundus hea variant, kuna:
a) tahtsin jääda kodukontinendile
b) teenistus on turvaline ning toetusvõrgustik tugev
c) pole kulukas (kuna minusugusel spontaanikul selleks projektiks eraldi eelarvet küll varutud polnud)
d) projektid on mitmekülgsed ning põneva sisuga.
Lisaks vabatahtlikule teenistusele on noortevaldkonnas veel palju põnevat teoksil. Igasugused erinevad koostööprojektid, noortevahetused, koolitusprogrammid... Nii äge maailm, millest ma seni veel nii vähe teadsin.
Silmad särasid, kui erinevate võimaluste ja projektidega tutvusin.
Kuna teadsin, et lõpetan senises töökohas augusti lõpus, tahtsin juba septembrist end kuidagi sisukalt rakendada. Jälgisin pakkumisi ning põnevad tundusid nii septembri alguses toimuv nädalane koolitus- ja lõimimisprogramm Hispaanias, Sevillas ning septembri teises pooles toimuv koolitusprogramm Lõuna-Prantsusmaal. Saatsin sooviavaldused teele. Kuidas need unistused ikka muud moodi täituma peaks, kui mitte end neile tutvustades?
Samal ajal otsustasin oma sooviavalduse läbi saatva organisatsiooni saata ka 9-kuulisse ning oktoobris alustavasse projekti Itaaliasse. Kuna olin lugenud paari vabatahtliku blogi, sain aru, et see on nagu töö otsimisega. Tavaliselt on projektides üks koht Eesti vabatahtlikule ning sellele kandideerivad mitmed inimesed. Projekt, kuhu kandideerisin, tundus põnev- imepisike linnake, mis vajab aktiviseerimist, turistide seas populariseerimist, kogukonna arengu toetamist jms. Mulle tundus üliäge mõte sellest, et väntan mõne kuu pärast korvikesega city cruiseriga keset Itaalia külakese kitsast tänavat tööle ja peale tööd aasale raamatut lugema. See mõte tekitas lausa liblikad vastu kõhuõõnt tiibadega lehvitama.
Tehtud- mõeldud! (just täpselt sellises järjekorras tegelikult, tegutseda tuli kiirelt)
Ootusärevus peale kõigi kolme sooviavalduse ära saatmist oli suur. Sellest sõltusid ju kõik minu edasised plaanid. Muidugi on nii minulik panustada ainult esimesele valikule ning mitte tagavaravariante tekitada. Nii ma siis lihtsalt ootasingi, et äkki keegi kusagil siiski näeb, et ma nii väga soovin nendes projektides osaleda ja pakub mulle selle võimaluse.
Samal ajal oli ka pisike hirm- mis siis saab, kui mind mitte ühtegi neist projektidest ei kaasata?
Esimene rõõmuhetk tabas mind siis, kui sain teada, et Prantsusmaal toimuvale koolitusele vastu olin võetud. Mõtlesin, et heaküll, kui ka teised kaks projekti minu jaoks suletuks jäävad, siis vähemalt saan täita ühe pikaajalise unistuse- käia ära Prantsusmaal. Nende keel ja kultuur on mulle alati huvitavad tundunud. Selge- üks unistus saab täidetud!
Järgmiseks sain info, et olen ka Hispaanias toimuvale koolitusele vastu võetud! Juhuuu! Saatva organisatsiooni poolne kontakt uuris minult veel, et kas olen kindel, et soovin kahel koolitusel ühes kuus osaleda ja palus mul osalus kinnitada. Loomulikult kindel! Eriti hea on see, et üks neist on septembri alguse ning teine lõpu poole. See tähendab, et need ei kattu omavahel ning täidavad mu septembrikuu täielikult. Kuna ma sel ajal ka tööl enam ei käi, siis tundus see suurepärane. Ja ka see, et juba 2. unistus leiab täitumise tee!
Kui sain ka kirja, et mind on Itaalia organisatsiooni poolt valitud vabatahtlikuks, hõiskasin sisemiselt... Need kõik kolm varianti, millele panustasin ja enda järgnevat aastat ette kujutasin, saavad teoks! :)
Olete vist nüüdseks juba aru saanud, et käesolev blogi keskendubki minu rännakutele, kogemustele ja mõttehetkedele nende sees. Lisaks on ilmselt kohustuslik kodustele süsteemselt ülevaadet anda, kuidas mul läheb, millega tegelen ning kui väga ma neid igatsen. Seda kõike siit lugeda saab! Loodetavasti näha ka pilte/videosid mu tegemistest ning ilmselgelt hoian teid kursis ka enda Itaalia keele õpingutega. Sest teadke, ma ei oska hetkel suurt rohkem kui Buongiorno, un gelato, per favore!
Seega, head sõbrad/tuttavad/lihtsalt siia lehele ära eksinud, hoidke kinni, sest sõit saab olema vinge! Vaadake kaugemalt või elage kaasa!
-Jaanika-
