Viimases postituses mainisin, et
peatselt ootavad mind seiklused Sevillas, kus toimub esimene kahest
koolitusprogrammist, kus septembris osalen. Neid ridu kirjutades istun juba
lennukis ja olen tagasiteel koju, kuid vahepealsesse aega mahtus väga palju.
Aga alustame algusest.
6.septembri õhtul maandus minu
diivanile Maria, kes oli samale koolitusele osalejana valitud. Kuna ta elab
Saaremaal ja meie lend läks ulmelisel kellaajal (kui õigesti mäletan, siis
5.25), siis oli hea meel talle urgu pakkuda. Pealegi, ma elan lennu-ja
bussijaamale väga lähedal, mis tegi tema tuleku mugavaks. Kuna Maria jõudis
suhteliselt hilisel õhtutunnil, ent õhtusöök oli veel söömata, mõtlesin alternatiividele
kusagil üks tore eine teha. Pealegi, ühised söömaajad mõjuvad ice-breakerina ning kuna ma polnud
Mariaga varem kunagi kohtunud ja olime peatselt veetmas koos lausa 7-8 päeva,
tundus hea idee üksteist paremini tundma õppida.
Maandusime lõpuks Kishmishis, mis
on selline.. ütleme et pisut teistsugune koht Sikupilli rajoonis. Lisaks väga
tuntud Armeenia šašlõkile saab seal kõikvõimalikku muud kraami ka ja heas
mõttes ennast raputada, sest need kontrastid, mida seal on võimalik kohata,
pole just leebed. Kaunid lühtrid, värvilised seinamaalingud, suured
televiisorid slaidshowdega nende ruumides peetud pidudest, televiisorist mingi
vene muusikakanal lõugamas ja kõigele lisaks nädalavahetustel ka DJ, kes
rahvast tantsitab.
Sõime kõhud täis ning kiirustasime
tuppa, et järgmiseks hommikuks ja lennuks valmistuda. Mina pakkisin oma kohvri
umbes 7 minutiga. Ise olin selle üle väga uhke, aga mitte kauaks. Maria
paigutas veel kohvris pisut paremini ringi erinevad siirupid ja maiustused,
mille ta kultuuridevaheliseks õhtuks kaasa haaras. Kuna need on tema enda
kodutalu viljadest tehtud (vt www.ideafarm.ee)
, siis oli kraam eriti autentne. Mina haarasin kaasa kama ja šokolaadi. Hiljem
tuli välja, et kõige olulisem produkt- must leib- jäi ostmata. Tuulepeade värk,
ma ütlen.
Hommikul vurasime taksoga
lennujaama, et kohtuda Lennartiga, kes Eestist kolmanda osalejana samuti samale
lennule tulema pidi. Peale esmast tutvumist oligi aeg lennukisse istuda ja
Lissaboni poole teele minna.
Lissabon
Kuna meil oli Lissabonis lendude
vahepeal ca 6 h vaba aega, ei tahtnud seda lennujaamas istumisega küll
sisustada. Otsustasime, et lähme vaatame kesklinna, teeme mõnusa lõuna ning
jõuame kenasti oma lennule. Tagasi vaadates arvan, et see oli suurepärane mõte.
Lissabon oli imeline. Teate, ma isegi enne seda lendu ei teadvustanud, et mul
on võimalik ka Portugalis pisut ringi vaadata, mis tegi käigu veelgi
spontaansemaks ja minu jaoks ägedamaks.
Mida ma Lissabonis märkasin?
No esmalt hakkasid silma meeletu
käsitööna valmistatud tänavakatted. Tegin ühe pildi ka, vaadake:
Lihtsalt uskumatu! Mustadest
kividest moodustusid kunid kujundud, mis valgel taustal hästi silma hakkasid.
Teise märkamisena pean kahjuks
mainima kodutuid inimesi. Neid oli Lissabonis palju. Ruttan nüüd pisut ajast
ette ning mainin, et Olga, Portugali tüdruk, kellega koolitusel tuttavaks sain,
ütles, et Portugalis pidi töötute protsent olema koguni 40. Tundub uskumatu ja
valus. Samas linnapilt näitas, et täiesti reaalne.
Kodutud lebasid lisaks
kõrvalistele tänavanurkadele ka rahvusteatri, suurte ausammaste ja teiste
turistilemmikute kõrval, justkui oleks neil mingi statement. Miks nad muidu peaksid just sellised kohad valima?
Lissaboni linnapilt oli
tegelikult imeliselt kaunis. Panen siia mõned pildid mälestuseks neist
kohtadest, kus koos Maria ja Lennartiga rändasime:
Veetsime seal täpselt parasjagu aega, et
jõuaks linna peamised kohad üle vaadata ning lennujaama tagasi jõuda. Lend
Sevillasse tundus ülejäänud päevaste seikluste ja lendude kõrval pisike ots ja
peagi sõitsimegi Tussamiga kesklinna poole. Pidime lennujaamast minema kahe
transpordiga, kuna meie õpilaselamu oli Sevilla kesklinnast väljas,
Contequintos.
Sevillasse saabumine
Jõudsime sihtkohta ca kl 21.30
ajal, mis tähendas, et olime reisinud ca 16 tundi. Pärast tubadesse sisse
chekkimist ning kiiret õhtusööki kohtusime juba ka mõne koolitusel osalejaga
ning koolitusprojekti juhi, „the boss“ Fransiscoga (koolitusel olid inimesed
kokku 9-st riigist- Eesti, Hispaania, Itaalia, Portugal, Saksamaa, Rumeenia,
Bulgaaria, Türgi, Rootsi). Kõik tundusid kohe esmapilgul olevat toredad. Mu
sisetunne valetab harva.
Kuna Fransiscol oleks olnud
keeruline paigutada inimesi tubadesse riigi ja soo järgi, siis olid toad mingi
suvalise järjestuse alusel kokku pandud. See tähendas, et sinuga koos võis ühte
tuppa sattuda kesiganes samast soost koolitusel osaleja. Ma arvan, et
tegelikult oli see väga tark idee. See tähendas, et said kohe kellegi teisega
kusagilt mujalt tuttavaks, mitte ei kükitanud omadega kambas. Minu tuppa sattus
Ekaterina, noor Bulgaaria neiu. Tegelikult oli meie esimene kohtumine päris
naljakas. Ma olin just duši alt tulnud ning hakkasin tuppa minema, kui keegi
ukse taga krõbistas. Kuna tal oli ilmselgelt raskusi koos kogu oma kraamiga
ukse lahti tegemisega, siis tegin selle talle ise lahti. Ta ehmus päris
koledasti, ilmselt ei osanud oodata, et keegi juba toas sees on. Eriti veel
mingi valge turbaniga Eesti tüdruk.
Kuna olime mõlemad reisist väsinud,
siis esimesel õhtul jäi meie tutvuse sobitamine põgusaks. Silm vajus
kibekiirelt kinni...
Koolitusest
Järgmisel päeval oli sissejuhatus
koolitusprogrammi ning mõned soojendavad harjutused. Koolitusprogrammi üldine
eesmärk oli anda 2014-2020 Euroopa Liidu programmi Erasmus+ võimaluste kohta
informatsiooni ning arendada kompetentse ja oskusi noorsootöötajatel sellesse
programmi projekte kirjutada. Kuigi ma pole noorsootöötaja, on
täiskasvanuharidus väga tugevalt Erasmus+-ga seotud. Kui varasemalt oli Erasmus
vaid üks programmi osadest, mis hõlmas noorte õpirännet, siis nüüd otsustati
selle nime alla (ning lisades +-märgi) koondada ka kõik varasemalt teist nime
kandnud programmid (nt Comenius, Leonardo da Vinci, Grundtvig jms). Erasmuse
nimi oli neist kõigist kõige tuntumaks saanud ja seetõttu otsustati seda
„katusena“ kasutada. Ma ei tea, kas see oli parim valik, kuna kuigi Erasmus on
iseenesest tuntud nimi, on sellega enamasti kaasas ka mingisugused oletused.
Näiteks, et Erasmuse inimesed käivad teistes riikides pidutsemas ja joomas ning
õppimisele väga aega ei pühenda. See uskumus väljendab kindlasti mõnda osa
projektis osalenutest kuid kindlasti ei saa üldistada.
Koolituspäevi täitsid mitmed erinevad tegevused. Näiteks käisime linnas kohalike ja turistidega Erasmus+ teadlikkuse osas küsimustikku tegemas, ülikooli arvutiklassis IKT vahenditega tutvumas, mis projekti nähtavust ja järelhindamist toetada võiks, tegelesime ajurünnakutega ning lõime gruppides oma projektiplaane ja -kaarte. Koolituse käigus sain mitmeid põnevaid ideid selle kohta, milliseid noorteprojekte luua ning arvan, et peale Itaaliast tagasi tulekut tahaksin mõned noortevahetused või koolitusprojektid ka ise läbi viia. Kindlasti annab see suurepärase projektijuhtimise kogemuse ning ma usun, et mul on eeldusi ka haridusliku ja isiksusliku külje pealt sisukaid ja tulemuslikke projekte luua. Seega- kes iganes tahaks minuga kampa lüüa või kel on inspireerivaid mõtteid, andku julgelt märku!
Koolituspäevade ülesehitus oli enamasti selline, et alustasime kell 9.30-10.00 paiku, tegime tööd kuni 13.00ni, misjärel sõime lõunat ja oli siesta aeg kuni 16.30ni. Siestad möödusid alati koos basseini ääres päevitades, jutustades, uinakut tehes või basseinis sulistades. Peale siestat töötasime kuni 19.30-ni ja seejärel dinner ja õhtused plaanid, mis hõlmasid tavaliselt kusagil välikohvikus tintotades (Tinto- Hispaaniale väga omane värskendav jook punasest veinist, limonaadist ja rohkest jääst) ning jutustades. Informaalne osa koolitusest oli hästi oluline, selle käigus sain tohutult palju teada teiste riikide elust ja kultuurist, neile omastest probleemidest jne. Samuti oli teiste jaoks väga huvitav kuulda meie pisikese Eesti elu-olust, jagamist oli palju.
Meie õhtud nurgataguses restoranis Tradizione nägid välja umbes sellised
Siesta it is!
Live flamenko-show
Jõeäärne oleng
Meie grupis oli kokku ca 30 inimest, mis eeldanuks tugevat subgruppide tekkimist. Kuigi tekkisid ikkagi teatud sõpruskonnad, kellega tihedamini läbi käidi, said kõik grupiliikmed omavahel suurepäraselt läbi. Viimase õhtu tagasisideringis olid mitmel inimesel silmad vesised, kuna programm oli läbi saamas ja mõisteti, et enam ei pruugita omavahel kohtuda. Tegelikult mõjuvad sellised projektid justkui "raputajana" ja grupiprotsesside konteinerina. Grupi arengufaasid toimuvad väga kiiresti ning üksteisega jagatakse tohutult, mis lähendab grupiliikmeid. Tuntakse, justkui oleks kõik juba ammused tuttavad. Isegi mina mõtlesin, et päris mitme grupiliikmega tundsin end kui vana tuttav, samas kui mõne inimesega võisin aastaid koos koolis käia. See tähendab, et sõprussuhete ja tugeva hingelise sideme tekkimisel pole määravaks mitte ajafaktor vaid see, kuidas aega ühiselt sisustatakse. Mina tunnen küll, et sain sealt palju uusi ja toredaid sõpru. Võimas igatahes :)
Viimane päev Sevillas
Enne seda, kui koju lendama hakkasime, veetsime veel ühe öö Sevilla hostelites. Maria ja Lennart bookisid endale sellise lennu, millel oli vahepealne aeg Lissabonis pikem aga mina sellise, kus peale õhtust lendu Sevillast Lissaboni saan kohe ümber istuda Lissabon-Tallinn lennule. Mõtlesin, et olen kaval- saan veeta veel ühe lisapäeva Sevillas, nautida toredate inimeste seltskonda ja siis sujuvalt kaks lendu üksteise järel ära teha ja kodus olla.
Bronnisime juba ammu Lennartiga Boutike Hostelisse (mis asub mugavalt Sevilla vanalinnas) kohad ära (2 narivoodit neljases toas), Maria lootis küll jääda dormi kuid kuna uus kooliaasta oli alanud, siis kolisid meie lahkumise päeval üliõpilased sisse, mis tähendas, et see variant pole võimalik. Õnneks olid kohalikud abivalmid ja aitasid Mariale ka hostelis toa leida. Läksime dormist linna, et oma hostelid üles leida. Need asusid õnneks teineteisest väga mugaval kaugusel (äkki ca 500 m), ning kõigepealt otsustasime üles otsida Maria hosteli ning seejärel meie oma.
Maria hostel oli tohutult äge! Ja kui me katuseterrassile jõudsime, armusime kõik vaatesse ära. No vaadake ise!
Meet my new friend from Portugal- Olga!
Kui olime Maria pesa üle vaadanud, läksime enda oma otsima. Õnneks leidsime selle suuremate raskustega ja kuigi meie katuseterrassilt polnud nii hurmavat vaadet Sevilla tähtsaima katedraali peale, oli ka seal väga tore ja kelmikas. Eriti meeldisid mulle erinevad mõtted seintelt ja interjöör. Pilte ka!
100% nõus!
I will!
Pesad üle vaadatud ja pagas sinna jäetud, läksime linna avastama. Sevillas oli veel palju kohti, kus me käinud polnud. Eriti lahe oli paadiseiklus jõel- treening missugune ja nii värskendav kuumal suvepäeval!
Kes palju ringi uitab, sel jalad plaasterdatud. Antagu mulle andeks esteetika rikkumise eest pildil
100% lahe!
Mariaga mõnulemas ja viimseid päikesekiiri püüdmas
Siin teile pilt ka ühest kuulsaimast modernsest vaatamisväärsusest Sevillas- plaza Mayor ehk lihtsasti öelduna The Mushroom. Sinna sai ka üles minna ja linnavaadet nautida, aga meil polnud aega.
Jõeäärne tornike
Mu lemmikpilt!
Katedraali uks lähedalt
Viimane udune tapas Sevillas selles koosseisus. Käsi värises, kuna Tintot sai palju.
Ma käisin seltskonnale päris pikalt peale, et võtaksime mõned värskendavad joogid (Tinto, Cerveza grande) ja söögid ja läheksime Maria katuseterrassile. Kuna me ennist käisime ainult Lennarti, Maria ja Olgaga seal, siis Loreto ja Aneta, kes meiega hiljem ühinesid, ei osanud sellest kohast midagi oodata ja seetõttu sõimegi linnas. Hiljem sain siiski oma tahtmise ja läksime pudeli tinto ja õllega katuseterrassile. Aneta ja Lori said kohe aru, miks ma nii tungivalt sinna soovisin minna, kuid siis oli Anetal ja Olgal bussile minekuni jäänud vaid tunnikese. Veetsime selle jutustades, toostitades ja oma uue saksa sõbra Jensiga jutustades, kes juhuslikult katuseterrassile pilte tegema sattus. Hiljem jäi ta veel minu ja Lennarti-Mariaga terrassile jutustama. Tore oli! Kuna mul järgmiseks päevaks plaane polnud, siis andsin talle oma numbri, äkki saame hommikul koos kusagil kakerdada. Plaanisin enne ära kasutada üht benefiti oma hostelis- nimelt tasuta spordikeskuse külastust- ja käia ära bodypumpis. Nüüd oligi aeg jätta Mariaga headaega ning Lennartiga oma hosteli poole kõmpida. Tal on tugev sisemine gps-süsteem, sest tühjade telefoniakudega ja sellistel kitsastel tänavatel nagu Hispaanias, on minumeelest võimatu mingit teekonda meelde jätta.
Hommikul ärgates oli Lennart juba läinud ja sättisin end peale hommikusööki trenni. Peale seda sain kokku Jensiga ja meiega ühines ka Sasha (minu ja Lennarto toakaaslane), kel oli Malaga rongini aega. Jalutasime natuke, sõime jäätist ja Sasha lippas rongile, me Jensiga jõe äärde, ta lootis ka seal mõned head kaardid saada. Kuna tal oli aga fotoaparaadil objektiiv rikki läinud, ei saanud ta väga häid pilte ja läksime lihtsalt teisele poole jõge. Istusime natuke ühe kiviseina peal ja jutustasime kõigest mis pähe tuli, siis läksime Alfalfale sööma ja Lori liitus seal, et mind autoga lennujaama viia. Jätsime Jensiga headaega, shoppasime veel mõned suveniirid ja oligi aeg Sevillale headaega öelda.
Kui miski saab lennureisil viltu minna, siis...
Peale Lori pooleks kallistamist astusin lennujaama. Minu lend Lissaboni pidi väljuma 18.55, mis jätnuks mulle ca 1,5 h et Lissaboni lennujaamas oma Tallinna-lennu gate üles otsida ja peale minna. Avastasin õudusega tabloolt, et Lissaboni lennu kellaajaks näitas 19.40. Olin esialgu päris segaduses- kas ma mäletasin ise valesti (kontrollisin, ei mäletanud valesti) või mis on juhtunud. Check inist paluti minna TAP portugali esindusboksi et saada selgust, mis minust saab, sest ma ei jõua kindlalt oma järgmisele lennule Lissabonis. Esindusboksi minnes olin päris rahulik- küll kõik laheneb. Seal selgus aga, et mul pole mõtet Lissaboni lennata, kuna sealt tuleks järgmine lend Eestisse alles ülejärgmisel päeval ja nad lennutavad mind õhtul Madridi, kus ma saan hotellis ööbida ja hommikul Amsterdami kaudu Tallinna lennata. Okei, fair enough... Võtsin kogu info lendude ja hotelli kohta ja sõitsin siis Madridi, ise omakeskis mõeldes, et mida seiklust. Polegi Madridis käinud.
Madridis kohal olles sain transfeeriga tasuta hotelli. Hotelli registratsioonis jäin jutustama ühe Londoni paarikesega, kel oli sama saatus mis mul- ka nemad lennutati Madridi, et sealt järgmisel hommikul Londonisse minna. Õhtustasime koos ja ajasime juttu, magama minnes leppisime kokku, et saame kell 4 fuajees kokku, et koos taksoga lennujaama põrutada.
Ahjaa, panen vahepeal mõned pildid ka oma kaunist, 4-tärni hotellist.
Panin igaks juhuks telefonile 3 äratust, et ikka kindlalt ärkaksin. Ometi tegin silmad lahti selle peale, kui minu kõrval, öökapil olnud lauatelefon helises. Võtsin vastu ja receptioni kutt ütles, et mind oodatakse all et taksole minna ja millal ma tulen. Ma ei tea, kas olen kunagi nii kiirelt end riidesse pannud ja välja tuisanud, kui sel hetkel, kuid ma arvan et olin ca 3 minutiga all. Püüdsin, ise nii ähmi täis, selgitada paarikesele, et mu mobiil ütles üles ja tegelikult ka ma olen tänulik, et nad mind üles ajasid ja lihtsalt minema ei põrutanud. Suur tänu selle eest!
Telefonile rebooti tehes avastasin, et 60% akut oli veel alles. Egas midagi, lihtsalt mingid kõrgemad jõud ei tahtnud, et ma Hispaaniast veel ära läheks :D Aga mul olid ees hoopis teistsugused seiklused.
Madridi lennujaamas sain ka läbi raskuste aru, kus ma pean seisma ja mida tegema (sest tablool oli ca 6 lendu Amsterdami, mis väljusid kõik kell 6, väga loogiline). Sain lõpuks lennukile, ent kui kapten hakkas rääkima udust Amsterdami kohal ning võimalusest hiljem maanduda, hakkasin pisut muretsema, sest mul oli taaskord ümberistumiseks pisut üle tunni (ja see oli juba paika pandud nende TAP esindajate poolt Sevillas). Stjuuardess lisas peagi mikrofoni, et ärgu me muretsegu, nad on ühendust võtnud teiste lennufirmadega, kuhu me peaksime connection flightile jõudma ja küll meil kõik korda saab. Ainult et "inimesed, kes lendavad Tallinnasse, olge kärmed, et jõuaksite õigeks ajaks väravasse!". No selge, lootust veel oli.
Andsin endast maksimumi ja põrutasin kodinatega oma väravat otsima. No vana poolmaratoni jooksjana võtsin pikema sammu ja rõõm oli näha, et minu lennule boarding alles käis. Ent kui minu kord tuli ja minu pardakaarti skaneerida üritati, näitas errorit. MIDA?! Mul polegi sellel lennul kohta? Lennujaama töötaja nentis sama fakti ja palus mul järgmisesse infopunkti arupärimisele minna. No siis ajas juba küll naerma. Kuidas nii saab. Ma tahan koju. Ma ei viitsi enam.
Saingi aru, et nad olid mu koha Tallinna lennul automaatselt tühistanud, kui said aru, et ma ei jõuaks mingi valemiga sellele. Nad ilmselt ei arvestanud mu pikki jalgu, aga see selleks.
Minu variandid olid
a) istuda lennujaama maha, panna pea käte vahele ja lohutamatult nutta, kui halb saatus mul ikka on või
b) visata pea kuklasse, uurida kust läheb lähim transport kesklinna ja minna avastusretkele.
Võite arvata, kumma valiku tegin!
Niisiis, mul oli ca 10 tundi Amsterdamis, sest järgmine lend Tallinnasse läks alles õhtul. Hakkasin lihtsalt kusagilt kesklinna poole sammuma ja see polnud rongijaamast üldse kaugel. Amsterdam võlus mind oma vabameelsusega, kauni arhitektuuri, tohutult paljude jalgratastega ja ilmaga. Kui Amsterdamis pole just väga tihti sügisel selget ja päikeselist ilma, siis mina sain seda nautida.
Jalutasin linnas, läksin ostsin poest omale mõnusa lõuna (mis läks ühtekokku ainult 7 eurot maksma ja kõht sai väga täis) ning istusin ühe jõekese kaldale maha ning lugesin raamatut. Iroonilisel kombel Minu sarjast Minu Jamaicat. Hah! Sel hetkel tundsin, kui tänulik ma kogu sellele segadusele olen. Pidin sügisel minema Eve ja Mihkliga Amsterdami poolmaratoni jooksma kuid kuna lähen varem juba Itaaliasse ära, siis see plaan jäi minu jaoks ära. Aga näete, pidin ikkagi saama ka Amsterdamis ära käia! Kui äge! Kogu see hommikune emotsioonidemöll oli kadunud, jäänud vaid mõnus nauding päikesest, heast raamatust, värskest smuutist ja pehmest croissantist.
Õhtupoolikul jõudsin kenasti Tallinna lennule. Lennukisse jõudes eesti keelt kuuldes oli juba täitsa tunne, et olen kohe kodus. Magasin natuke ja sõin õhtust, jõin väikese valge veini sellise seikluse lõpetuseks ja maandusingi Tallinna. Koduuuuuuuuuuuuuuuuuu!
Milline seiklus! Aitäh-aitäh, et see võimalikuks sai!
Tänutundega ja järgmist Prantsusmaa seiklust oodates
Jaanika
