Tervitused laulvate huntide linnast*!
Täiesti uskumatu ülihelikiirusega on kätte jõudnud detsember ja on aega hakata tegema kiireid ettevalmistusi jõuludeks. Koolis käib kibekiire jõuluehete meisterdamine ja minu suurem aur läheb praegu teatrietenduse tarbeks taustavaadete joonistamisele. Ja kui sealt aega üle jääb, mängime vahetunnis lastega erinevaid koordinatsiooni ja rütmitaju arendavaid mänge. Eks mul seal pisut "omakasu" sees ole, sest muusikatunde tehes on hea, kui rütmitaju ka muudel viisidel arendada saab.
Vahepeal pole projektis oluliselt suuri muutusi toimunud. Ootan järgmise nädala kohtumist, et pakkuda oma ideid miniprojektideks välja ja seni valmistume jõuluteatriks ja tõmban otsi kokku jõulupuhkuseks kodus. Kui saan tagasisidet ja "rohelise tule", tutvustan mõtteid teilegi.
Oma nädalavahetused olen veetnud Roomas, Rampas. Üle-eelmine nädalavahetus oli pisut kurb, sest peaaegu kõik lühemat projekti tegevad vabatahtlikud Prantsusmaalt sõitsid ära. See tähendas, et pühapäeval oli kogu Rampa tühi ja (ilmselt ka tänu vihmasele ilmale) valitsesid nukrad meeleolud, mida ei suutnud isegi Porta Porteses käimine ja Rooma parima gelato söömine leevendada. Muuseas, olen alati tundnud, et on keeruline seletada, mis imekoht see Rampa on. Õnneks tegi Sebastién video, kus seda kohta näitab ja tutvustab. Visake pilk peale:
(Siit videost võite muuhulgas näha ka neid head-aega-emotsioone, millest ülalpool kirjutasin)
Eelmisel neljapäeval, umbes viimase koolitunni ajal tundsin et pea valutab päris karmilt. Kuna õhtul saabus Pablo Riminist on-arrival koolituselt (kuhu mina sel korral ei läinud aga lähen ilmselt jaanuaris) ning tal oli ka sünnipäev, ei saanud ma peavalul lasta endast võitu saata ja pidasime väikese peokese koos Claudia ja Pichiga, kust ei saanud puududa laulva küünlaga kook, palju pizzat ja liiga täis kõht.
Järgmisel hommikul ärgates ei olnud peavalu kuhugi kadunud ja lisandunud oli õla-ja seljavalu ning kõhuvalu, mis tähendas, et ma ülekere valutasin. Päev möödus voodis ja selle päeva nimeks saab täieõigluslikult anda "laisk päev". Neid peab ka olema. Ka Pablo ei läinud kooli, sest 8-tunnine reis Riminist ja eelmise päeva sünna-emotsioonid olid ilmselgelt kurnavad, nii me siis ärkasime mõlemad ca kl 17 paiku, sõime "hommikusööki" ja läksime mõne aja pärast magama tagasi.
Reede õhtul lahkusid ka igasugused valud, ma ei tea kas seetõttu, et jõin ühe klassi imejooki nimega "OKi" (mis on Itaalia suurepäraselt toimiv valuvaigisti) või mingil muul põhjusel. Kuna Pablo mainis, et Claudia ja Lollo pakkusid laupäevaks väljasõidu, oli seegi hea põhjus miks reedel mitte kuhugi minna.
Laupäeval startisime kella 10 paiku Bagnoregio poole. Tegemist on kanjoniga, mida on kujundanud tuul, vesi ja erosioon ning selle peal on pisike imeline linnake. Kuigi ilm oli meiega natuke karm ja paiskas vihmahoogusid, oli sel hetkel võib-olla isegi äge seal külakeses nii, vahelduvate päikese- ja vihmahoogudega käia. Mõned pildid siia ka:
.jpg)
.jpg)
Täiesti uskumatu ülihelikiirusega on kätte jõudnud detsember ja on aega hakata tegema kiireid ettevalmistusi jõuludeks. Koolis käib kibekiire jõuluehete meisterdamine ja minu suurem aur läheb praegu teatrietenduse tarbeks taustavaadete joonistamisele. Ja kui sealt aega üle jääb, mängime vahetunnis lastega erinevaid koordinatsiooni ja rütmitaju arendavaid mänge. Eks mul seal pisut "omakasu" sees ole, sest muusikatunde tehes on hea, kui rütmitaju ka muudel viisidel arendada saab.
Vahepeal pole projektis oluliselt suuri muutusi toimunud. Ootan järgmise nädala kohtumist, et pakkuda oma ideid miniprojektideks välja ja seni valmistume jõuluteatriks ja tõmban otsi kokku jõulupuhkuseks kodus. Kui saan tagasisidet ja "rohelise tule", tutvustan mõtteid teilegi.
Oma nädalavahetused olen veetnud Roomas, Rampas. Üle-eelmine nädalavahetus oli pisut kurb, sest peaaegu kõik lühemat projekti tegevad vabatahtlikud Prantsusmaalt sõitsid ära. See tähendas, et pühapäeval oli kogu Rampa tühi ja (ilmselt ka tänu vihmasele ilmale) valitsesid nukrad meeleolud, mida ei suutnud isegi Porta Porteses käimine ja Rooma parima gelato söömine leevendada. Muuseas, olen alati tundnud, et on keeruline seletada, mis imekoht see Rampa on. Õnneks tegi Sebastién video, kus seda kohta näitab ja tutvustab. Visake pilk peale:
(Siit videost võite muuhulgas näha ka neid head-aega-emotsioone, millest ülalpool kirjutasin)
Eelmisel neljapäeval, umbes viimase koolitunni ajal tundsin et pea valutab päris karmilt. Kuna õhtul saabus Pablo Riminist on-arrival koolituselt (kuhu mina sel korral ei läinud aga lähen ilmselt jaanuaris) ning tal oli ka sünnipäev, ei saanud ma peavalul lasta endast võitu saata ja pidasime väikese peokese koos Claudia ja Pichiga, kust ei saanud puududa laulva küünlaga kook, palju pizzat ja liiga täis kõht.
Järgmisel hommikul ärgates ei olnud peavalu kuhugi kadunud ja lisandunud oli õla-ja seljavalu ning kõhuvalu, mis tähendas, et ma ülekere valutasin. Päev möödus voodis ja selle päeva nimeks saab täieõigluslikult anda "laisk päev". Neid peab ka olema. Ka Pablo ei läinud kooli, sest 8-tunnine reis Riminist ja eelmise päeva sünna-emotsioonid olid ilmselgelt kurnavad, nii me siis ärkasime mõlemad ca kl 17 paiku, sõime "hommikusööki" ja läksime mõne aja pärast magama tagasi.
Reede õhtul lahkusid ka igasugused valud, ma ei tea kas seetõttu, et jõin ühe klassi imejooki nimega "OKi" (mis on Itaalia suurepäraselt toimiv valuvaigisti) või mingil muul põhjusel. Kuna Pablo mainis, et Claudia ja Lollo pakkusid laupäevaks väljasõidu, oli seegi hea põhjus miks reedel mitte kuhugi minna.
Laupäeval startisime kella 10 paiku Bagnoregio poole. Tegemist on kanjoniga, mida on kujundanud tuul, vesi ja erosioon ning selle peal on pisike imeline linnake. Kuigi ilm oli meiega natuke karm ja paiskas vihmahoogusid, oli sel hetkel võib-olla isegi äge seal külakeses nii, vahelduvate päikese- ja vihmahoogudega käia. Mõned pildid siia ka:
Just nii armas!
Vaated lähedalasuvatele mägedele ja küngastele
Pärast seda külastasime lähedalasuvat Viterbo linna samuti ja seda lihtsalt sel põhjusel, et me ei saanud esialgu aru, kuidas sealt linnast peaks saama välja sõita ja ringitasime mööda linna. See oli ilmselgelt märk, et peame sisse minema, seega järgisime märke ja läksime. Ja väga ilus oli. Ja tore!
Traditsiooniline vaatepilt Itaalias :)
Yogurteria, my love. Siinne on koos karamelli ja mangoga, buonoooo!
Ja õhtune jõulurüüs Viterbo oli samuti lummav...
Viterbost sõitsime otsejoones Cantaluposse tagasi, tegime pargibaaris väikesed aperitiivid ja koju. Kuna meil oli esmaspäeval püha ja vaba päev, tahtsin pühapäeva hommikul varakult Rooma startida ja esmaspäevani seal olla, seega peale õhtusööki ma õue enam ei läinud.
Kusjuures Rooma minekuga oli selles mõttes "fortuuna", et ma ei teadnud isegi, mis ma/me seal peale hakkame. Sõitsin hommikuse rongiga Rooma, sealt seiklesin Rampa juurde ja minu õnneks tulid Manon ja Catarina mulle seal vastu. Leppisime kokku, et kell 11 lähme Termini juurde, kus liituvad meiega 3 noort Portugalist, kes on Catarina sõbrad ja tegid seljakoti-tuuri Euroopas ning peatusid nüüd paar päeva Roomas. Kuna oli ka kuu esimene pühapäev, olid muuseumid tasuta, seega teadsime, et tahame ka muuseumisse minna.
Termini juures me küll nendega ei kohtunud, sest.. Itaalia transport.. rohkem vist sõnu polegi vaja?
Läksime kolmekesi Barberini lähistele, külastasime üht kirikut ning saime nendega seal kokku. Sealt edasi viis tee Barberini muuseumisse, mis oli samuti täis lummavaid teoseid ja üsna palju Caravaggiosid (kuulus Itaalia maalikunstnik, kes sai tuntuks oma chiaroscuro ehk heleda ja tumeda värvi koosmõju leidmisega ja tavaga maalida inimesi mitte poseerivana vaid loomulikus tegevuses), mis silmailu pakkusid.
Kuigi mulle meeldisid väga ka Caravaggiod, said minu lemmikuteks Barberini muuseumist need 2 teost ("Lihapoes" ja "Kalapoes"):
Kunstnikuks Bartolomeo Passemotti, teosed 16.sajandist. Muljetavaldavalt ehedad emotsioonid, autentselt kujutatud keskkond ja kõik...
Peale seda tegime ühise jalutuskäigu Rooma kesklinnas, maandusime juba tuntuks saanud Romana gelaterias (sest seljakotirändurid tahtsid ju ka Rooma parimat jäätist mekkida.. ja etteruttavalt olgu öeldud, et peale jäätiste söömist olid kõigil näod rahulolevat naeratust täis) ja oligi aeg headaega öelda.
Esmaspäeva hommikul sõime nagu prantslased- creppe. Ehk siis pannkooke, mis on imeõhukesed ja mida ma nüüd ka valmistada oskan. Mõnusalt nutellat ja banaani või mustikamoosi ja.. päike Rampa akendest sisse paistmas ja.. jah, tulemas oli üks ilus päev.
Kuna Catarina tahtis Rampas natuke koristada, läksime Manoniga kahekesi seiklema. Kuidas mulle meeldib, kui konkreetset plaani pole. Vaatasin natuke netis ringi ja lugesin artikleid sellistest kohtadest, mis on turistidele veel võõrad. Kuigi meie sihtpunkt pole turistidele kindlasti võõras, ei jõua sinna just paljud, sest see asub Rooma keskusest üksjagu väljaspool ja seigelda tuleb mitme transpordivahendiga. Kuna pildid netis olid lummavad ja arvustused samuti, võitsime "kohalikena" retke ette ja reisisime Ostia Anticasse, mis on Antiik-Rooma sadamalinn. Need imelised varemed ja vägagi kenasti säilinud mosaiigid olid lihtsalt hingematvad. Seda kõike oli saatmas 20 soojakraadi, helesinine taevas ja väga hea tuju.
Tahan sinna kunagi kindlasti tagasi, sest aega jäi väheks- Catarina ootas meid juba linnas. Niisiis lubasimegi Manoniga ammulisui, et tuleme kindlasti tagasi, et veel väheke ringi vaadata. Aga esimese käigu muljed piltides on siin:
Tolleaegne sissekäik linna
Antiikne teater
Kolm "latti"!
Valgus ja varjud...
Armastus peidab end kõikjal, vaja vaid märgata
Catarina ja Manoniga koos tegime Piramide lähedal ühe hilislõunasöögi, seiklesime kahe trammiga Rampasse, haarasime kotid ja igaüks oma koju. Need tunnised rongisõidud on minu lemmikud reflekteerimiseks. Iga nädal vähemalt korra. Täna lugesin telefonist seda artiklit:
http://worldtruth.tv/your-lifestyle-has-already-been-designed-the-real-reason-for-the-forty-hour-workweek/
Palju mõtteid kerkis esile, eelkõige just selles kontekstis, et kuhu mina peale järgnevat poolt aastat siin Itaalias edasi liikuda soovin. Mida teha, millisele eluviisile "jah" öelda, millega ja kuidas väärtust luua. Väga palju küsimusi, see on peamine ja olulisim. Palju mõtteid tekkis ka, aga neist teinekord. Uni nõuab oma, et päeval elada ja märgata.
Armastust ja piparkooke!
Kohtume varsti!
J.
* Kohanimi Cantalupo tähendab tõlkes "laulev hunt".
