On tunda äramineku lähenemist- mööda tänavat jalutades küsivad kõik, millal see täpselt oligi, millal me ära lendame.. Kuidas ma ennast tunnen- kas olen kurb mineku eel või rõõmus peatse koju tagasi saabumise pärast. Ma ei oska nendele küsimustele vastata, aga täna Santinoga rääkides jõudsin mõisteni "magus valu"- il dolore dolce. See ongi segu kurvastusest, et mu pisike muinasjutt pisikeses Itaalia külas, kus aeg on kuhugi 50ndatesse seisma jäänud, hakkab läbi saamas. Samas magus teadmine, et kodus ootavad mind armsad inimesed, tohutult äge suvi (ehk siis, jumalale tänu, pole aega kodus nukrutseda ja nostalgitseda) ning tööd ja tegemised.
Olen viimased päevad oma noortepassiga tegelenud. See on selline vabas vormis refleksioon projektist läbi kaheksa võtmekompetentsi, mida Euroopa Komisjon läbi mitteformaalse hariduse on tahtnud noortes kodanikes arendada. Peatun punkti "õppima õppimine" juures ja jään väga sügavalt mõttesse. Mida ma oskan peale viit aastat andragoogikaõpinguid ja neid huvitavaid rahvusvahelisi projekte õppima õppimise ja õppimise kohta üldiselt öelda? Kas ja kuidas olen siin olles õppima õppinud?
Öelda oleks justkui tohutult, kuid siinkohal tekib selline "musta augu" olukord- kui on öelda nii palju, on raske mõtteid tervikuks vormida.
Õppimine on saanud mu hobiks, mu teadlikuks ja mitteteadlikuks tegemiseks. Jagan elufilosoofiat, et meie elueesmärgiks on õppimine. Iseenese ületamine ja siis ületatud iseenda veelkordne ületamine. Paigalseis on tagasiminek. Siin olles olen eelkõige edasi liikunud isiklikus võtmes. Ma ei tea, kuidas muutunud mina sellesse konteksti tagasi sobitub, kust ma eelmisel sügisel liikvele läksin. Kas ja kuidas minu lähedased uue minu vastu võtavad, sellega kohanevad. Võib-olla vajun mina tagasi rööbastesse, mis Eestis juba sisse käidud on?
Ma loodan, et suudan siit võtta parima ja sellega oma elu tagasi kodus selliselt mõjutada, et ma iseendast, suhetest, tööst ja kõigist eluvaldkondadest veel enam rõõmu ja rahuldust tunneksin. Ma loodan, et leian endale ka kodumaal vabatahtlikuna rakendust, oskan oma ettevõtlikust meie kodu hüvanguks kasutada ning endast midagi ilusat ja olulist anda.
See otsade kokku tõmbamine on alati nii raske. Ma ei ole väga vilunud hüvastijätja. Kas ma tahan selles üldse vilunuks saada?
Elu on ilus. Oma magusas valus ehk veelgi ilusam. Head aega, Itaalia! Head aega, Cantalupo! Tere Eesti! Tell the world I'm coming home...
0 kommentaari:
Postita kommentaar