Huvitav paradoks on see, et näed enda jaoks nii loomulike ja tavaliste asjade nagu pere, kodu ja kodumaa, olulisi, tähtsaid ja ilusaid külgi just siis, kui oled neist eemal. Nii olen end ka mina mitmeid kordi tabanud erinevatelt mõttelendudelt just oma koduriigi kontekstis ja kuigi mündil on kaks poolt, tahan täna keskenduda sellele ilusale.
Lihtsuse võlu
Jaa, Itaalias on ilus loodus, kaunid mäed ja künkad, imelised külakesed nende vahel, hingemattev arhitektuur suurlinnades nagu Firenze ja Rooma. Kuninglikud männipuud ning troopilise mulje tekitavad palmid.
Aga meie maa on üks tasasema reljeefiga ning enama rohelisusega üldse. See tunne, mis mind valdas jõulude ajal kodus käies ja lumiste kuusemetsade vahel kulgeval maanteel sõites.. Seda on raske sõnadesse panna.
Meie loodus on lihtne, pole palmipuid ja erksinise veega ookeanikallast, aga see ongi võluv. See on rahustav ja armas. Ja kodune, nii kodune.
Me oleme väikesed ja erilised. Lihtsad aga nii erilised. Mulle meeldib fakt, et olen oma kodumaa risti-rästi läbi sõitnud. Mulle meeldib fakt, et eesti keelt kõneleb enam-vähem vaid miljon inimest. Kui väärtuslik, eriline, eristuv. Mulle meeldib ka teisi keeli õppida ning saada aru, kui eriline on meie keel. Kui sisukas, nüansirikas, keerukas aga eriline.
Paljud rahvusvahelised sõbrad on öelnud, et meil on nagu haldjakeel. Aga äkki ongi? Metsa on meil palju ja keel samuti haldjate liiki :) Kõik eeldused haldjaeluks loodud.
Sattusin mingipäev lugema ühe sensitiivsemat sorti nõustaja artiklit, mis ütles, et Eestil on teistsugune, eriline ja väga potentsiaalikas energia. Ma olen täiesti seda meelt. Meil on vaja mõnel haaval veel paraneda lasta, et ühiskonnana kokkuhoidvamaks ning tolerantsemaks muutuda, kuid ma tean ja usun, et meis on tohutu potentsiaal. Ja see peitubki meie lihtsuses ja samas erilisuses.
Jätkugu jõudu ja järjepidevust, tulgu veelgi juurde uut hingamist ning lahtilaskmist vanast ja aheldavast.
Palju õnne, Eesti!
0 kommentaari:
Postita kommentaar