Reede oli 13 ja reede. Itaalias ei ole 13 ja reede seotud nii suure ebausuga kui näiteks meil. Itaallaste jaoks oleks hullem kombinatsioon 17 ja reede, kui 13 ja reede tõi siiski üht-teist, mis esialgu ehmatav oli.
Kogunesime kõik CEMEA kontorisse, kus pidi toimuma koosolek, mille sisu me ette ei teadnud. Mul küll käis üks mõte nädala sees kirja lugedes peast läbi kuid viskasin selle sama kiiresti ka kõrvale. See osutus siiski tõeseks.
Mario, kes oli meie tuutor (ehk inimene koordineeriva organisatsiooni poolt, kes meid igakülgselt toetab, iganädalastel koosolekutel muresid-rõõme jagab ja lahendusi otsida aitab), lahkub CEMEAST. Õigupoolest oli reede tema viimane tööpäev. Kuigi ma selle mõttega juba enne korra mänginud olin, oli seda siiski raske uskuda ja koosolekuruum oli emotsioonidest tulvil. Ilmselt seetõttu, et Mario oli selle 4 kuuga saanud meile omamoodi isaks, nagu Manon ütles. Keegi, kelle poole oli võimalik iga hetk pöörduda, keegi, kes oma laia naeratusega igal reedel su käekäigu kohta küsis ja tegelikult ka teada tahtis, kuidas sul läheb. Mitte see niisama visatud "Come stai?", mis tegelikult on lihtsalt viisakus, mitte tegelik huvi su käekäigu kohta.
Tegelikult mõistan väga hästi tema otsust. MTÜ-s töötamine ja pere üleval pidamine on eesmärkidena üsna vastakad. Ja tegelikult on iga muutus tervitatav. Meie uueks tuutoriks saab Eleonora, kellega oleme juba tuttavad ja usun et uue suhte üles ehitamine läheb sellevõrra lihtsamini. Ning Mario ei kao, temaga saame ikka kokku ja usun, et teda huvitab, kuidas meie EVS seiklus lõppeb. Nii palju siis sellest.
Nädalavahetus on möödunud taaskord Roomas. See on juba kuidagi reegliks kujunenud, et reede õhtul peale tuutordamist Rampasse vajun ja siit enne pühapäeva ei lahku. Kuigi ülejärgmine nädalavahetus kujuneb ilmselt teistsuguseks, sest Poggio Mirtetos on karneval, kuhu minna tahaks ning siis on igati mõistlikum Cantaluposse jääda. Kuigi Manon, Fati ja Justine on Riminis koolitusel, tuleb Catarina ja ehk ka Bryan ja teised Portugalist pärit vabatahtlikud Cantaluposse, et koos üks "maa-nädalavahetus" veeta.
Eile oli sõbrapäev ja kuigi võiks arvata, et oma kaaslasest 2500 km kaugusel olles võib see üsna nukraks kujuneda, see siiski nii ei olnud. Kui mina leidsin viisi ühe väikese videoprojektiga üllatada, siis Mihkel saatis mulle roosid. Abipäkapikk Catarina oli toeks mõlema armsa projekti elluviimisel :) Ning juures on veel üks näide, kuidas vahemaa tegelikult mitte millelegi takistuseks ei ole.
Eile sain jälle päeva, et Roomas seigelda ja lihtsalt iseendaga olla. Tegin oma armsale Liisile sünnipäevakaardi sel korral pisut teistmoodi.
Tegelikult oli täitsa tore mööda linna jalutada ja otsida vaateid, mis soove kaunistaksid.
Siin on juba täitsa soe. Loodetavasti see ei muutu. Hetkel on sooja ca 15 kraadi ringis ja see on piisav, et õues pikalt jalutades mitte külmetada.
Päevad lähevad ka aina pikemaks ja tegelikult on minu mõistes siin juba täitsa kevad.
Teades juba ette, et järgmine pool projektist läheb vähemalt poole kiiremini, on õige aeg otsida veel mingeid põnevaid tegevusi, projekte ja üritusi, millega oma Itaalia-seiklusele värvi juurde anda. Hetkeks on ta juba päris värviline saanud ja usun, et nii ka jätkub!
Mõnusat veebruari teist poolt kõigile!:)
0 kommentaari:
Postita kommentaar