Sügis on jõudnud ka Itaaliasse ja viimased ning ka järgmised päevad on ekstreemselt vihmased. Kuna elame teise vabatahtlikuga hosteli kõige kõrgemal korrusel (mis lummab igahommikuse meeletult ilusa vaatega), sadas meile katuseakna vahelt vett sisse ja tänane öö kipub ilmselt mööduma tilkuva heli saatel, kuid luban pühalikult sügavalt magada, nagu ma kõik need neli nädalat siin teinud olen.
Aga see selleks..
Uus nädal on alanud rahulikult. Olen koolis õpetajatele abiks püüdnud olla ja sel nädalal alustame ka teatriga. Nimelt aitan lastel jõulunäidendit ette valmistada- teeme teatritunde, aitan dekoratsioonidega ning muidu jõu ja nõuga. Kuna ma tulen 18.detsembril jõulupuhkusele Eestisse, ei näe ma kahjuks esi- ja viimast etendust, kuid loodan, et tehakse palju pilte ja hiljem kuulen, kuidas põnnidel läks.
Selles koolis, kus töötan, on viis klassi. Olin kõikide klassidega juba tutvunud ja nendega koos õppinud, kuid polnud veel juhtunud teise klassi ukse vahelt sisse. Täna otsustasin, et tahan ka nendega tuttavaks saada ning pistsin hommikul pea ukse vahelt sisse küsimusega: "Posso stare qua oggi? Con voi?" ehk siis kas tohin täna teiega siin olla. Väikeste jahhide saatel parkisin ennast klassi ning laste uudishimu oli suur. Mis mu nimi ikkagi on? Kust ma tulen? Mis keelt ma räägin? Tehti inglise keele testi- kas ikka tean kõiki värve, numbreid ja seda, kuidas inglise keeles "teritaja" on (kusjuures pean tunnistama, et päris pikalt meenutasin sõna sharpener). Aitasin lastel harjutusi teha, parandasin seal kus vaja, lugesime koos, tegime puuvilja kirjelduse harjutust. Täna oli menüüs melograno ehk granaatõun, mis on üks mu suuri lemmikuid ja sügisene Itaalia puuvili. Vaatlesime, katsusime, nuusutasime ja maitsesime. Seejärel oli üks tänase päeva naelu- õpetaja palus igaühel vihikusse kirjutada "Soovin kõike head...." ja täita punktiir nende inimestega, keda oluliseks peetakse nimetada.
Kui ette lugemiseks läks, pidin tõesõna pisaraid tagasi hoidma, et mitte heldimusest paat tükki üle põse liugu laskma lubada. Praktiliselt kõik nimetasid lisaks oma mammadele-papadele-õdedele-vendadele ka minu nime. Veel kuulsin enda kohta öeldavat "gentile", mis peaks itaalia keelest tõlgituna tähendama "lahke, kena, armas" ja üks tüdruk kirjeldas mind nagu luike. Jah, seda valget ja graatsilist ja väga-väga ilusat lindu. Jummal.. kui tasemel kompliment!
Kuna need sõnavõtud mulle väga hinge läksid, palusin paaril tüdrukul oma isiklikku päevikusse kirjutada, mis nad oma vihikusse kirjutasid. Lihtsalt, et see tore hetk ei ununeks. Üks tüdrukutest võttis vaikselt initsiatiivi ja käis kogu klassi lapsed minu päevikut näpus hoides läbi ja palus midagi head kirjutada. Niisiis sain 2,5 lehekülge imelisi ja häid soove.
Kui miski üldse saab tuju parandada, siis pilk nendele lehelülgedele jääb ilmselt igaveseks võlunipiks.
Kodustest teemadest.. Oleme viimastel õhtutel koos hostelis elavate õpetajate Angelina ja Giuseppega koos õhtustanud. Eile olid menüüs merekarbid ja spagetid, täna tuunikalapasta. Väga mõnus on nendega õhtustada. Eile käisin ka noortega lasteaias istumas, jutustamas ja cornettosid söömas. Panin kogu oma itaalia keele võimed ja oskused mängu, et selgitada, mida ma ülikoolis täpsemalt õppisin ning mis tööd Eestis tegin. Kuna see pole just nii lihtne ja teadatuntud laiale ringile nagu näiteks majandus või juhtimine, siis võttis natuke aega ja väikese mõtte-higipulli otsa ette, kuid sain hakkama ja põhilised ideed edastatud. See on imeline tunne, kui suudad kontakti ja sideme saavutada ning end selgeks ja arusaadavaks teha. See annab aimu, et sa õpid. Ja ma tean, et ma olen praegu ikka tohutus õppimise protsessis.
Õppimisest ja keele õppimisest rääkides googeldasin ja youtuubeldasin, et otsida häid võimaluse keele õppimiseks ning sattusin ühe päris innustava ja kasuliku video peale, mida saab ilmselt lisaks itaalia keelele laiendada ka teiste keele õppimisele. Video on siin:
Ma arvan, et soovitused on üliõiged. Alustada keele rääkimist juba esimesest päevast, kui tead vaid näiteks paari sõna. Iga päev proovida kohalikega üha enam suhelda (ning võin kinnitada, et nende tagasiside ja korrigeerivad sõnad on väga-väga heaks keelekooliks) ning usaldada oma instinkte. Itaalia keele puhul on küll nii, et väga paljud sõnad on inglise keelega sarnased, seega kui seda oskad, on lihtne kasvõi õnne proovida ja vaadata, kas läheb läbi (ehk siis kui näiteks mõnd sõna ei tea, proovida alustada inglise keeles ning lisada näiteks "-zione" lõppu, ehk näkkab!).
Üldiselt on praegu tunded-mõtted sellised, et iga päev leian end vähemalt ühel hetkel mõtlemas sellele, kui imeline, huvitav, rõõmutoov või inspireeriv miski on. Kuidas oskad tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, mis ometi väga palju tähendavad. Ja kuidas kaugemalt näiteks kodustele teemadele ja ideedele vaadates avaneb nii palju erinevaid perspektiive, mida lähedalt ei näinud. Üliintensiivne kogemuste reflekteerimise ja uute hankimise periood.
Üldiselt on praegu tunded-mõtted sellised, et iga päev leian end vähemalt ühel hetkel mõtlemas sellele, kui imeline, huvitav, rõõmutoov või inspireeriv miski on. Kuidas oskad tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, mis ometi väga palju tähendavad. Ja kuidas kaugemalt näiteks kodustele teemadele ja ideedele vaadates avaneb nii palju erinevaid perspektiive, mida lähedalt ei näinud. Üliintensiivne kogemuste reflekteerimise ja uute hankimise periood.
Mis siis veel?
Homme on koosolek, kus räägime meie esimese kuu arengutest ning kus saame küsimusi esitada. Mul on nii mõnigi varuks ning kavatsen jagada ka oma ideid edasise osas nii mentori kui superviisoriga. On nii mõnigi mõte, mida oleks huvitav ja usun et mõlemapoolselt arendav ellu viia. Aga sellest kõigest juba õige pea.
Baci-baci ja buonanotte!
0 kommentaari:
Postita kommentaar