Nii tore on olnud saada tagasisidet mõnelt siia blogisse ära eksinud sõbralt-tuttavalt. Tundub, et ma siiski ei kirjuta lihtsalt "taskusse" vaid minu kogemus pakub ka teistele mingeid emotsiooneid, uusi mõtteid või lihtsalt ajaviidet :)
Märkamatult on möödas juba 1,5 kuud vabatahtlikku teenistust. Ca kolme nädala pärast sõidan koju talvepuhkusele, kuigi raske on öelda, kumb see rohkem puhkus on, kas siin olemine või koju minemine. Ärge nüüd valesti aru saage- ma ikka käin tööl ka, aga siin on töö minu jaoks hoopis teise tähenduse omistanud. Või siis see, millisena ma tahaksin tööd oma igapäeva. Ma ei tea, kas asi on selles, et Itaalias on siinsele kultuurile omaselt alati aega ja muretsemiseks pole pea et kunagi põhjust, või hoopis minu töö sisu, mis hetkel peaasjalikult pisematele inimestele keskendub, aga tunnen, et läbi selle töö saab minu vaim puhkust. Ilmselt on kontrastid olnud päris suured, sest alles kevadel tundsin, kuidas töö- ja koolilained üle pea tahtsid plaksti kokku lüüa ja tundus kauge unistusena lugeda mõnd raamatut, mis tõeliselt meeldib ja hingepaid pakub. Liiatigi veel seda mõnes ilusas kohas, näiteks rohelusest pakatavaid künkaid taamal silmitsedes. Või hommikul maailma tervitades aken lahti lüüa ja näiteks sellist vaadet nautida:
Aga elu on õpetanud, et unistused ei ole kunagi kaugel kui julged ja tahad nende nimel pisutki pingutada.
Mis vahepeal toimunud on?
Koolis hakkavad jõulud lähenema, mistõttu meisterdame hoolega jõulukaunistusi ja ma joonistan teatri jaoks lavakujundust. Teen suure lauda jeesuslapsega hällis jne. Maalimine ja joonistamine on ühed mu lemmiktegevustest mille võlu siin taasavastanud olen, seega naudin selliseid ülesandeid kohe eriliselt. Samuti olen viimasel ajal rohkem olnud keskendunud 2.klassile ja peaasjalikult ühele tüdrukule, et teda natuke kirjatehnika ja itaalia keelega järje peale aidata. Kes oleks arvanud, et 1,5 kuuga itaalia keelt õpetan?! Milline meeldiv iroonia...
Järgmisel aastal teen ettepaneku siiski saada mingi konkreetne ajakava oma tundide (olgu siis muusika, kunst või miski muu vajalik) ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks kõikides klassides, mitte ainult teises klassis. Saan aru, et õpetajad soovivad abi konkreetsete laste järeleaitamisega, aga arvan, et pisut teisel moel minu panust kasutades saaks mõju ja tulemuslikkus olla kordades suurem. Olen mõningaid projektiideid samuti saanud kirja panna ja eks siis näis, kuidas need vastu võetakse ja milline minu aja- ja tegevuskava järgmisel aastal olema saab. Muidu võib tõesti pika peale pisut liiga puhkuseks kätte ära minna.
Tööteemadelt kiire põikega vaba aja juurde liikudes pean mainima, et eelmine nädalavahetus oli hästi tore! Käisime taaskord Rooma vabatahtlikel külas ja seekord tuli Pablo ka kaasa. Jäime reedel peale Marioga mentordamist Rooma ja tulime tagasi pühapäeval. Reede õhtul tegime suure ühisõhtusöögi, mis oli väga vahva (igaüks kokkas miskit ja siis, nagu tavaks, jagati kõike kõigiga). Laupäeval läksime suurema osa seltskonnaga Villa Borghesesse, kus armas Eddy meile tuuri tegi. Ta tunneb muuseumi ja sealset kunsti väga hästi ja oskas põnevalt rääkida. Kahjuks olid paljud vabatahtlikud uued, mistõttu nende itaalia keel polnud sel tasemel, et kõrgtasemel kunsti analüüsivad selgitused arusaadavad oleksid. Aga kohutavalt äge oli ikkagi! Sain mõned pildid muuseumis teha enne kui aku üles ütles:
Eddy juhatab sisse!
Minu ühe lemmikteose, Apollo ja Daphne vaatamise ajal oli aku juba tühi. Aga õnneks on internet!
See on imeline. Kui seista Apollo selja taga, tundub, nagu ta kallistaks puud, sest Daphne sõrmedest ja jalgadest kasvavad oksad lehtedega. Imelise iseloomu, emotsiooni ja detailidega teos!
Mario oli muidugi olnud superarmas ja esiteks hommikuks meile kreemiga cornettod hankinud (kes on neid maitsnud, see muid saiakesi ilmselgelt ei tahagi!) ning lõunapausil sõime sama pagar-pizzameistri tehtud pizzat prosciuttoga. Ma ei kujuta ette, kas kõik need hõrgutised Eestis ka nii hästi maitseks, või asi on keskkonna ja toidu kooskõlas.. aga no mmmmmmmm.
Sellega seoses pean tunnistama, et alustasin ka koduste trennipärastlõunatega, kuna kogu see nisujahukogus, mis pasta/pizza/saiakestega sisse on söödud, ületab igasuguse normaalse ja tasakaalustatud toitumise piirid. Ja mul on kuri kahtlus, et jõulud Eestis mu rannavormile ka just kõige paremini ei mõju. Aga no kuulge, novembris on järgmisele suvele veel liiga vara mõelda ja ma olen Itaalias. Elu on nautimiseks!
Laupäeva õhtul läksime noortega õue. Täpsemini sellisesse kohta nagu San Lorenzo, kus on nädalavahetusteti väga palju noori. Lihtsalt istuvad tänaval, äärekividel ja on seltskondadega juttu ajamas. Kuna õues oli päris külm ja prantsuse vabatahtlikud parasjagu haiged, ei jäänud me sinna kauaks aga tore käik oli ikka. Ja pühapäeval tulime juba üsna varakult tagasi koju, Cantaluposse, et järgmiseks nädalaks rahulikult sisse elada.
Täna koolis olin ühel hetkel selles punktis kus tundsin, et vaatamata mitte-just-ideaalsele-itaalia-keelele olen ma täitsa kenasti sisse elanud ja võin öelda, et esialgne kohanemine on möödas. Nüüd tuleb lihtsalt endast maksimaalselt palju anda, et see aeg nii iseenda kui teiste minuga koos töötavate inimeste jaoks maksimaalselt lahedaks muuta!
Kõike ilusat teile sinna lumisesse(?) Eestisse. Kui musta leiba sööte, siis naudinguga. Mõelge sellele, et mina siin ikka väga-väga igatsen seda!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar