Arvan, et on vägagi paslik aeg jagada muljeid pühapäevasest Toskaana-reisist ning sellest, mis alanud nädal toonud on. Sest see on toonud juba üksjagu toredat ja jagamist väärivat.
Pühapäevahommik algas suures ja Cantalupokaid täis bussis ca 200 km-se reisiga põhja poole, Toskaanasse. Käisime sellises linnas nagu Montalcino, mis tähistas pühapäeval Sagra del Tordo päeva, mis on midagi sellist keskaegse pühaku laadset. Sinna jõudes oli natukene jahedaks avastuseks see, et põhjapoole sõitmine oli ka õhutemperatuurile mõjunud ja minu õhukesest parkast jäi päris väheks, et seal ca 8 tundi veeta. Aga teadupärast aitab ringi liikumine, mistõttu hoidsimegi end pidevas liikumises, et külm ära ei näpistaks. Panen sellest käigust mõned pildid ka, mis loomulikult ei suuda edasi anda pooltki seda ilust, mida kohapeal nautida võis.
Maalilised Toskaana loodusvaated
Mingi hästi oluline kirik koos Alessandra ja Eugeniaga
Vot sellised keskaegsete kostüümidega tegelased marssisid peaväljakul. Ilus!
Istud kohvikus ja selline vaade aknast välja vaadates. Itaalias tavaline.
Ma küll ei tea, aga mul on kahtlane tunne, et Pinocchio on Montalcinost pärit...
Taaskord- klassikaline Itaalia tänavapilt
Montalcino Big Ben
Sööki-sööki ja ohjeldamatult Montalcino rossot
Eee.. järjekordne Toskaana ilu kehvavõitu pildile püütud
...
Oeh...
Kui ma 2012. aastal esimest korda Toskaanas käisin, ütles sisetunne, et see pole viimane kord, kui sinna satun. No ja süda räägib ju alati tõtt! Kohtusimegi taas, väga lahe!
Tagasi koju jõudsime kella 21 paiku, seega kestis reis pisut üle 12 tunni kuid aeg läks lennates. Möllasime noortega linnas ringi, tegime vahepeal soojenduseks pizza- ja kohvi/teepeatusi ning nautisime lihtsalt olemist. Sain oma keelt praktiseerida ja rääkida ka nendega, kes soovisid minuga jutustades oma inglise keelt praktiseerida, nii et igati win-win ma ütleks.
Uus nädal
Esmaspäevale läksin seega vastu mõnusa tundega eelmise päeva reisist ja sellest, et näen jälle oma toredaid pisikesi ja vahel üliaktiivseid jõnglasi.
Esimese asjana kooli uksest sisse astudes silmasid mind esimese klassi lapsed, kes mind hüüdsid. Kuidas ma saan mööda minna, ilma et neile tere läheks ütlema? No ja see kallide laviin, mille osaks uksele minnes sain, oli meeletu! Ja loomulikult sinna juurde traditsiooniline "Quando vieni qua?" ehk "Millal sa meie juurde tuled?". Kuna ma jagan ennast kõikide algkooli klasside vahel, siis olen erinevatel päevadel erinevate klassidega ja seetõttu käib pidev võitlus selle üle, kes mind päevaks "endale saab". Ma üritan teha nii, et olen sel päeval kui mul vastava klassiga muusikatund on, nendega kogu päeva, ehk alustan hommikul ja pärastlõunal teen muusikatunni. See aitab mul nende päevameeleoluga kohaneda ja aru saada, millised harjutused-ülesanded päeva sobivad, energiataset tõsta (või teinekord ka langetada) aitavad ja üldse... Mulle selline rütm sobib.
Olin tol päeval neljanda klassiga, aitasin neil natuke matemaatikat teha (jess, tõesti selline õppeaine, milles minu talent üldse välja ei tule:)) ja muusikatunniks valmistasin ette teemakäsitluse rütmi kohta, mis on üks muusika olulisematest alustaladest. Avasime muusikatunni ringis istudes ja tehes natuke rütmiharjutusi, seejärel rääkisime, mis tähendab rütm ja kus meie elus rütm on (no näiteks süda lööb rütmis, aastal on oma rütm aastaaegade näol ööpäeval päeva ja öö vaheldumise näol jne). Kui olime päris pikalt selle üle arutlenud, tegime eelnevalt rivvi tõstetud laudade taga rütmiharjutusi, mis mulle tundus et jäi nende jaoks natuke liiga keeruliseks ja hoomamatuks (õpikoht, et järgmiseks korraks asi natuke lihtsamaks muuta). Samas tüdrukud said lõpuks sellele päris hästi pihta ja saime otsast lõpuni harjutuse ära teha. Minu arust väga kaasahaarav ja lahe värk! Vaadake ise:
Kolmanda klassi lastele õpetasin ükspäev plaksuharjutusi (tead küll, näod vastamisi kord parem, kord vasak käsi, siis mõlemad koos ja erinevad variatsioonid sellest) ja nüüd on igapäevased challengid, kes minuga kiiremini ja kauem seda mängu ilma eksimusi tegemata teha saaks. Kes ütleb, et see õppimine pole? Kindlasti arendab nii koordinatsiooni kui oskust esialgu võõrana tunduvate inimestega kontakti saada jne. Üleüldse olen hakanud enda jaoks lahti mõtestama seda, miks ma siin kooli minnes selliseid vastandlikke ja konfliktseid emotsioone kogesin (minu kriitilist vaadet siinsele koolisüsteemile saab esimestest siinoleku-postitustest lugeda) ning nägema seda, milliseid võimalusi selline esialgu pisut kaoseline ja segane süsteem endaga kaasa toob. Kindlasti annab segadus ja kaos palju rohkem ruumi spontaansuseks ja informaalseks õppimiseks, laseb lastel omas tempos ja rahulikult areneda (mitte ei panda kõiki pidevalt nii hinnete kui muude omaduste alusel "joonele") ning annab aimu, et ka elus juhtuvad asjad ootamatult ja kõik mida planeerid, ei pruugi täide minna. No minu jaoks on see viimane end küll väga palju tõestanud. Aga usun, et Reelikal oli õigus, kui ütles, et ma hakkan itaalia-pärast no-problemo-mõtteviisi omaks võtma. Ma arvan, et nii on palju lihtsam siinses kultuuris kohaneda ka.
Mis veel...
Ahjaa, sel nädalal on meie viimane itaalia keele tund. Mul on sellest väga kurb meel, sest hommikud Martina, Eddy ja Pabloga olid väga toredad- esimene tund intensiivset keeleõpet, siis cappuccino ja valge-shokolaadi-croissant raamatukogu kõrval olevas kohvikus) ning viimane pooltund veel kiirelt kokkuvõtet, uue teema käsitlemist ja kodustele ülesannetele.
Muuseas, täna ütles Eddy, et kursuse lõpupäeval, reedel, kutsub ta meid kõiki enda juurde lõunale. Mul pidid liigutatusest pisarad silma tulema, sest Eddy on minu arust väga-väga armas vanahärra ja selline kutse tegi seda tunnet minu jaoks veel tugevamaks.
Veel teinegi põhjus on reedet oodata. Nimelt korraldavad kohalikud noored siis lastele suurejoonelise Halloweeni-peo. Ka täna käisime ja aitasime dekoratsioone maalida ja ettevalmistusi teha, et võimalikult kift pidu tuleks. Plaanime ise ka ennast ära maskeerida ja mõtlesin, et proovin natuke näovärvidega mökerdada ja endale mõne hirmsa näomaalingu teha. Näis, kuidas välja tuleb!
Laupäeval lähen ilmselt Rooma, et pühapäeva hommikul koos Catarina (ja ilmselt ka Bryaniga) ühele sealsele kõige kuulsamale antiigi- ja muidu pudi-padi turule minna. Usun, et mulle meeldib seal väga, sest sellistest kohtadest võib leida kõige eriskummalisemaid, vahvamaid, südamlikemaid, erilisemaid ja tähenduslikemaid asju. Kuid ma ei hakka oma ootusi liialt lakke kruvima, eks näis, mis tuleb!
Ahjaa, kui rääkida veel millegi ootamisest, siis ootan juba ka detsembrit, millal koju tulen. Olen peas juba mitu korda kedranud hetke, mil lennujaamas "Saabuvate" uksest välja astun ja pilguga Mihklit ootesaalis otsin. Ja leian ka :)
Saluti!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar