Mul on tunne, et olen igati eeskujulik blogija, kuid seda vast peaasjalikult seetõttu, et toimumas on palju, millel ei tahaks kuidagi lasta nõrga mälu tõttu tuhmuda. Ilmselt on kõige kindlam siia mustvalgel kirja panna, et mäletaks ise ja ka teised saaksid sellel omal moel- kas hommikul kohvi ja croissanti kõrval või bussis igavuse peletamiseks- osa.
Enne, kui liigun pealkirjas viidatud sisuni, tahan rääkida teisipäevast, mis oli võrdlemisi... seikluslik.
Varasema esmaspäevase päeva asemel käime nüüd teisipäeva pärastlõunal, peale keeletundi ja kooli, mis lõppeb 12.30, Roomas, Marioga kohtumas. Kuna siit Rooma ja sealsest rongijaamast CEMEA kontorisse peab kokku minema nelja transpordivahendiga, on seiklus päris pikk, et sel korral kujunes minu jaoks arvatust pikemaks.
Ilmselt sõnusin Mariole Trainitaliat kritiseerides oma tolleõhtuse saatuse ära. Otsustasin peale kohtumist jääda mõneks tunniks veel linna, et omale uued püksid, tennised ja mingi kampsun vaadata, sest Eestist ma just riiete kaasa võtmisega ei hiilanud ja panin rõhku muule kraamile, mida võib olla Itaalias keerulisem leida (nt Eesti maiustused, head eestikeelsed raamatud jne). Leidsin end kell 19.00, olles pükste, valgete tenniste (jep, väga praktiline lastega töötajale) ning kampsuni võrra rikkam, metroos närviliselt rongi ootamas, sest mul oli vaja kesklinnast esimesel võimalusel rongijaama saada, sest viimane buss Poggio Mirtetost, kuhu rongiga sõitma pidin, läksca 1,5 tunni pärast. Kuigi ma väga ei muretsenud (sest ronge peaks Roomast ju mitmeid minema), seadsin siiski sammule tempot juurde, sest mine tea, mis sel transpordivärgil mulle veel varuks on. Ja paljugi oli. Olles rongijaama jõudnud, avastasin, et paraku sel õhtul enam Poggiosse ronge ei lähe. Kõige lähedasem punkt koju on Fara Sabina, mis on Rooma ja Cantalupo vahepeal ja kedagi ma sinna endale järgi enam õhtul kutsuda ei tahtnud. Lasin kiirelt peast läbi erinevaid võimalusi ja maandusin sellel, et ühendusin Bryaniga, et öö Rooma CEMEA vabatahtlike kodus, Rampas veeta. Võisin eeldada, et tegu on huvitava kohaga, sest esialgu pidin juba pühapäeval seal ööbima, et esmaspäeval otse Marioga kohtuma minna, ent kuna kohtumise kuupäeva edasi lükati, siis seda vajadust enam ei tekkinud. Samas, Bryan ja Catarina ei osanud mulle meilitsi selgitada, millise kohaga tegu on, kuid lubasid väga teistsugust ja lahedat kohta. No ja nüüd mul sellegipoolest tekkiski võimalus seal ööbida. Mõelda vaid, mis oleks olnud siis, kui ma ei oleks tol pühapäeval nendega koos Roomas ringi vaadanud ja piisavalt hästi tuttavaks saanud, et paluda neilt öömaja... Aga ega asjad kunagi põhjuseta juhtu.
Seiklesin rongijaamast tagasi praktiliselt CEMEA kontori juurde (Rampa asub paar peatust sellest eemal) ja ootasin bussipeatuses Bryanit, kes koos teise vabatahtlikuga nende vastuvõtvas organisatsioonis koosolekul olid. Kuna mul oli raamat kotis kaasas, läks aeg kiiresti ja peagi jõudsidki nad trammipeatusesse, kust edasi Rampasse kõndisime.
See koht oli tõepoolest huvitav ja kummaline! Suur maja, lukustatud uste ja vist oma 5 korrusega. Rampa nimeks seetõttu, et on ümmarguse ülesehitusega. Maja on seest rohkeid graffiteid ja joonistusi täis. Pikas kaarjas koridoris on uksed, millest igaüks viib eraldi nn "korterisse" koos köögi, duširuumi ja magamisruumidega (kus eranditult vaid narid on). Siis on ühine wifi-nurk, kus on chillid diivanid ja meeletult-meeletult pikk koridor, mis viib ümmargusse sisehoovi, mis ongi Rampa keskpunkt ja mille seinu taaskord grafititest kunstiteosed ehtisid. Ma küll pilti ei mõistnud teha, aga leidsin netist mingi imepisikese, seda juttu ilmestama :
Seal ringi jalutades polnud ma kindel, kas just ise igapäevaselt seal 9 kuud elada tahaksin, kuid omapärane ja äge koht oli see küll.
Rampas sain tuttavaks kahe prantsuse vabatahtlikuga, kellest ühe, tüdruku, nari ülemisel korrusel küljealust leidsin. Prantsuse poisi ja Catarinaga jutustasime päris pikalt, rääkisin oma eelmistest koolitustest ja muust ning siis istusime mõnda aega wifi-lebolas, tegin telefonikõne Teesiga, et oma kreisi seiklust jagada ja siis jäin Sergioga rääkima, kes on kolmas Portugali vabatahtlik. Rääkisime oma projektidest ja muust huvitavast, kuid mitte eriti pikalt, sest minul oli väga varajane tõusmine plaanis (et kella 9-st itaalia keele tundi tagasi Cantaluposse jõuda).
Hommikul ärkasingi kella 6 paiku, sättisin ennast vaikselt minekule, et mitte teisi äratada ja asusin hommikupimedas Roomas koduteed otsima. Äärepealt oleksin jälle rongist maha jäänud (mis siis, et sellele jõudmiseks oli tund aega), kuna hommikused ummikud on umbes sama hullud kui õhtused. Õnneks jõudsin siiski kenasti rongile, sealt edasi bussile mis mu Cantaluposse tõi ja varsti istusingi juba itaalia keele tunnis koo Martina, Pablo ja Eddyga.
Eddy on ka vabatahtlik. Eddy töötab kohalikus raamatukogus iga päev, hommikupoolikutel. Eddy on ca 70-aastane itaalia papi, kes on lihtsalt imeline!
Igal hommikul on ta meiega laua ümber ja aitab itaalia keelt õppida, kiidab õnnestumiste eest ja räägib põnevad lugusid kõiksugustest asjadest, mis meie õpitavaga haagivad. Eddyga on võimalik dialooge pidada (nt tema on puuviljamüüja, meie kliendid) ja küsida selle kohta, kuidas Itaalias elu vanasti toimis. Kuna ka keel on päris palju vahepeal arenenud, räägib Eddy sellest, milliseid sõnu või väljendeid kasutati "vanas" itaalia keeles. Ükskord otsis ta meile Pabloga ka raamatud, mida lugeda, et itaalia keelt praktiseerida.
Ma ei tea miks, aga ta on mulle nii hinge pugenud. Täna Eddyt polnud (reedeti on ta raamatukogus pärastlõunal) ja tundsin temast väga puudust. Ta on ülimalt armas, südamlik ja tark papi ning loodan, et meie kontakt säilib ka peale keelekursust, mis nädala pärast juba lõppema hakkab.
Tänaseks olen Itaalias olnud 2,5 nädalat. Keelest arusaamine on selle ajaga päris palju arenenud kuid rääkimiseks kasutan endiselt lühemaid fraase ja päris korrektseid lauseid moodustada ei oska. Õnneks saavad kõik minu pudrumudru keelest aru ja usun, et pikapeale jääb ka mulle kogu see artiklipuder külge. Muud moodi ju mitte, kui ainult proovides ja praktiseerides!
Pühapäeval on kohalike noortega ekskursioon Toskaanasse. Me kohtume taas, mu arm ;)
Buon fine settimana kõigile!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar