Ciao, ragazzi!
Seiklused jätkuvad. Sügis on olnud intensiivne kogemise ja
kogumise aeg. Kaks meeleolukat koolitusprogrammi rikkamana astun vastu
kolmandale, märksa pikemale ja intensiivsemale kogemusele...
Teisipäev oli tähenduslik - ühe minu unistuse täitumise esimene
päev. Olin juba tükk aega mõelnud, et enese „raputamiseks“ ja täielikuks
mugavusstsoonist välja tirimiseks oleks hea mõnda aega Eestist väljaspool
elada. Külastasin 2 aastat tagasi Itaaliat ja see maa puges kuidagi südamesse.
Soojad inimesed, imeline loodus ja arhitektuur, gelato (haha.. gelato, kas ma
ütlesin juba gelato?) ja kõik muu, mis Itaaliast Itaalia teeb. Eile maandusin
Rooma lennujaamas ja alustasin oma EVSi (Euroopa Vabatahtlikku Teenistust)
Itaalias, Roomast 70 km kaugusel asuvas Cantalupo in Sabinas.
Mario, minu mentor, oli juba lennujaamas vastas ning
ootasime ära ka Pablo, Hispaaniast pärit noormehe, kes minuga samas projektis
vabatahtlikuna alustas. Rooma tervitas sooja õhuga (minu jaoks isegi liigagi
sooja, olin hommikul Tallinnast lahkudes end paksult riidesse pannud) ning
Pablo ja Mario tundusid esimesest hetkest soojad ja toredad. Minu inimesed.
Vähemalt järgmiseks 9-ks kuuks.
Sõitsime Roomast otse Cantaluposse, et kohtuda siinsete
ootajatega. Mario, kes projekti koordineerib, ütles, et väiksemates kohtades
projekte tehes on nende võlu just see, et kõik kohalikud juba teavad, et sa
tuled ja ootavad ning põnevust on õhus rohkem. Samuti kiitis Mario Cantalupot
korralduslikult. Meie jaoks on kõik ette valmistatud, tingimused väga mõnusad
ja inimesed toredad. Mis võiks veel paremini enne üheksat kuud selles kohas
kõlada?
Kohale jõudes oli kõike seda näha- meid olid tervitamas nii
Riccardo, 2 Martynat (üks hostelist ning teine meie keeleõpetaja) ning hiljem
kohtusime ka Loredanaga, kes on projekti superviisor. Tema ülesanne on siin
meie kohalikke toimetamisi koordineerida, Mario aga mentorina aidata
sisseelamisel, kõige vajaliku hankimisel (telefonikaardist transpordipiletini
jne). Sõime väikese tervituspasta (kas keegi arvas midagi muud?:)) ja saime
hetke, et toas end sisse seada.
Minu mõnus king-size-bed
Vaadake aknast välja ka!
Mis viga selle vaatega hommikuid alustada :3
Pisut taustast ka- elame Cantalupo ainukeses
hostelis, kus peatuvad vahel ka erinevad linna külastavad kunstnikud või
lihtsalt turistid. Saime mõlemad Pabloga isikliku toa, kus on king-size-bed ja
isiklik vannituba. Mi piace, väga-väga. Köök on ühine ja minuarust on see
samuti eriti vinge. Saab vajadusel koos kokata ja inimestega kohtuda (kuna ka
internetti saab ainult ühises ruumis, köögi läheduses). Seega on olemas nn oma
pesa, kuhu peitu pugeda, kui tahtmine tekib aga ka rohkelt võimalusi teistega
suhelda. Kuigi jah, lisaks meile elab hetkel hostelis ainult 2 inimest, kes
kuigi tihti toas ei viibi. Seega oleme Pabloga nagu privaathostelis!
Kohalikud on tänaval uudishimulikud. Pablo oli juba ammu
enne siia tulemist linnalegend. Kuna üks kohalik neiu on tema ammune tuttav,
teadsid juba kõik, et keegi Pablo tuleb vabatahtlikuks. Mina nii tuttav pole.
Keegi neiu Jaanika (mis nimi see veel on?). Muuseas, Mario vaatas järgi, et
minu nime vaste Itaalia keeles oleks Giovanna. Ma vist hakkan edaspidi seda
nime kasutama. Ja Eestist? Millegipärast on seda mitmel korral seostatud
Ukrainaga. Et nagu üks idablokk niikuinii. Ma ei oska ja ei tahagi hetkel liiga
palju sellel teemal peatuda ja nii lähmegi jutuga sujuvalt muudele asjadele
üle. Või õigemini Pablo läheb ja mina noogutan kaasa. Ma nimelt ei oska itaalia
keelt. Kui ma ennast kuhugi tasemele peaks asetama, siis ilmselt A.1.0.1 ehk
siis algtaseme algtase. Pablo seevastu
on Hispaaniast ja teate ju ise ka, kui sarnased need keeled omavahel on.
Keeleõppe poolest on taoline „õpikonteiner“ ideaalne- keegi minuga siin eriti
inglise keeles ei räägi, oleme väikeses kohas kus tekivad kiiresti toredad
tutvused ja suhtlemist rohkem ning minu projekt hõlmab palju suhtlemist. Samas
on hetkel pea ikka väga paks. Teadsin seda muidugi ka ette, et algus saabki
raske olema. Paljud räägivad, et alguses on vabatahtlikud väga väsinud (uus
keele- ja kultuurikeskkond ning pidev kohanemise olukord on emotsionaalselt
kurnavad) ning tunnen ka ise end praegu üsna unisena. Samas on see kellegi
kirjelduses alati teoreetiline, ise läbi kogedes saad aga väga praktilisel
tasandil aru, mis see kultuuriga kohanemine on. Mulle meeldib ennast sellistesse
„suppidesse“ segada, mis algul väga ebamugavad on. Seetõttu ei tee ma paksust
peast välja ja pursin edasi.
Esimene õhtu möödus Cantalupo ainukeses
baar/kohvik/ööklubi/piljardisaal kõik-ühes kohas, kus kohtusime kohalike
noortega ja Claudia (Pablo sõbranna, kellest ennist kirjutasin) meid kõigile
tutvustas. Tegime mõned tervitusveinid- õlled, peale seda läksime korra
Claudiga vanematekodust läbi, et mõned kõrvitsad haarata ja tulime tagasi linna
keskele, kus tal korter on. Claudia vanematekodu oli tõeline Itaalia perekond-
kohal olid õde, ema, isa, tädi ja vanaema. Kõik põlvkonnad, ühiselt prosciuttot
söömas. Meile Pabloga visati peale esmast tutvumist kohe üks mahlane sai ohtra
prosciuttoga vahel näppu. Ajasime pisut juttu, või noh, mis ajasime, ma üritasin
mõnd üksikut sõna nende kõnest püüda, millest aru saada ning sättisimegi end
tagasi Claudia poole. Seal aitasin tal kõrvitsat hakkida ja sõime õhtul kell 23
risottot. Nojah. Vähemasti oli hästi hea ja nagu ikka Itaallastele omaselt,
ülilihtsa retseptiga.
Esimene öö Itaalias möödus rahulikult aga hommikul
avastasin, et mul pole äratuskella tarviski. Mind äratavad nimelt tuvid, kes
vastu katuseakent nokaga toksivad. Oleme kõige ülemisel korrusel ning meie
tubadel on katuseaken, kuhu tuvid siis oma tähelepanuavaldusi nokaga virutavad.
Järgmised õhtud oleme
veetnud kohalike noortega pargis või „pargibaaris“. Eks minul lihtsalt
kuulamise rõõm on, sest oma mõtteid ma niikuinii veel sellisel tasemel
väljendada ei saa nagu tahaks, aga tore on ikka. Olen neile natuke eesti keelt
õpetanud ja nemad üritavad siis vastutasuks itaalia keelega järgi aidata.
Üldiselt aga näen, et sellel kohal on natuke „väikese linna sündroom“ nagu HU
ühes oma laulus laulab. Tundub, et õhtuti muud väga teha polegi, kui kambaga
ringis istuda ja jalgpallist ja muust tühjast-tähjast lobiseda. Eks see on tore
tegevus muidugi, aga ma pole kindel kui arendav. Väikesed mõtted liiguvad, et
äkki paaril õhtul nädalas tulevikus (kui paremini itaalia keelt räägin)
kohalikele noortele midagi põnevat korraldada. Lihtsalt seetõttu, et nad
hakkaksid oma võimalustele ja tulevikuplaanidele mõtlema- kes nad tahavad olla,
kuhu liikuda, mida õppida ja kuidas vanana kiiktoolis olles oma elule tagasi
mõelda. Muuseas, viimast osa illustreerib hästi üks väikeste laste poolt tehtud
video:
Ahjaa, pisut ka oma
tulevasest tööst. Kui sain AA ehk siis Activity Agreementi kätte, siis sain
aru, et minu peamiseks vastutusalaks saab olema töötamine lastega. Üldises
projektikirjelduses oli samuti sellest juttu, kuid mitte nii suurel määral
teiste tegevuste kõrval (nt koha promomine, mingite ürituste korraldamine jne)
kuid tegelikult hakkas mulle see mõte kohe päris palju meeldima. Meenus Katri,
kes praegu samuti Noored Kooli programmiga väikeste junsudega töötab ja arvan,
et see tuleb minu hariduslikku tausta ja kogemusi arvestades ainult kasuks, et
sellise sihtgrupiga töötada saan. Minu vastutusalaks jääb lastele muusika,
kunsti ja teatri workshoppide tegemine. Raskusi ei tohiks küll olla, sest 9
aastat muusikakooli, 3 aastat kunstikooli ja lugematu arv erinevaid draama ja
teatriga seotud koolitusi peaks andma hea pinnase, kust alustada. Samas on
sihtgrupp paras pähkel, mis väljakutset lisab. Eks näis!
Lapsed on väga armsad
ja uudishimulikud. Uurivad meie käest kõikvõimalikke asju nimest lemmik
jalgpalliklubini. Muuseas, jalgpall on üldse juba väikeste poiste seas väga
kõva teema. Üllatav oli ka see, kui küsiti, milline on meie lemmik firmamärk.
Ma ei osanud midagi vastata, sest mul pole sellist. Aga oli näha, et oluliseks
seda peetakse. Eks siin on kõvasti tunda vanemate ja koduse keskkonna mõju.
Esimene nädal koolis
oli nn vaatlemise nädal- üritasime aru saada, kuhu oleme sattunud ja kuidas
õppetöö käib. Minu jaoks oli kõik pisut kaootiline ja hektiline- millal üks
tund lõppeb ja teine algab, milline on konkreetne tunni „agenda“ (mulle tundus,
et lihtsalt hakati kusagilt punktist X liikuma ja tunnil polnud konkreetseid
eesmärke ega õpiväljundeid) jne. Õpetajate peamiseks suhtlusviisiks lastega,
kes korrale alluda ei taha, on vile ja kõva hääl. Õpilased hüüavad õpetajaid
maestroks (kui on meessoost) ja maestraks (kui naissoost). On näha, kes on
peremees.
Loomulik, et lastega
töötamisel on oluline oma autoriteet maksma panna ja näidata, kes protsessi
juhtimas on kuid mina ei soovi kindlasti lastele olla ei maestra ega ennast
kehtestada kõva hääle või vilega. Proovin ikka teistmoodi. Vaatame, kuidas
välja tuleb. Võimalik, et mõjub see, et olen võõras ja tulen mujalt (st see mis
ma teen, on uus, huvitav ja võõras ning paneb tegutsema) kuid pikas
perspektiivis? Peale mõnda kuud ma vaevalt võõras olen. Minu plaaniks on panna
paika konkreetsed „mängureeglid“, mis minu workshoppides ja tundides kehtivad.
Järgmisel teisipäeval
on õpetajatega koosolek, kus räägime meie võimalikust kaasamisest õppetöösse,
kuidas see hakkab välja nägema ja millised on nende ootused meile. Ka mul on päris
mitmeid asju, mida õpetajatega jagada tahan ning eelkõige tutvustada oma
plaani. Nimelt soovin ma lastega töötamisel võtta peamiseks töövahendiks mängu.
Läbi mängu on tegelikult võimalik õppida kõike ja sageli palju tõhusamalt, sest
mäng tekitab võimaluse kogeda, tunda emotsioone ning samal ajal end vabalt
tunda. Tahan selle lähenemise sisse tuua seetõttu, et on näha kui väga lapsed
mängida ja oma energiat välja elada tahavad (sellest ilmselt ka vajadus vilet
korrale kutsumiseks kasutada) kuid õppetöös nägin mängulist lähenemist
võrdlemisi vähe. Samuti on oluline, et kohe alguseks saaksid paika
mängureeglid, kuna ükski mäng ei saa toimida, olla põnev ning kõiki mängijaid
kaasav ja võrdselt kohtlev, kui reeglid pole paigas. Eks pean nende üldiste
reegliste peale veel mõtlema.. Aga aega on.
Vot, sellised siis
esimese nädala mõtted. Olen kusagilt külma saanud (ei tea küll kuidas see
võimalik on, sest siin on päeval 26 ja õhtuti 20 kraadi sooja) ning tänsed
plaanid on end natuke ravida tee ja meega, minna avastada pisut Cantalupot ja
selle ümbrust (ilmselt jalgsimatka teel) ja tunda elust mõnu. Ma arvan, et kõik
eesmärgid on saavutatavad!
Soojad tervitused
kõigile! Panen lõppu mõned vaated oma uuest kodulinnakesest.
A presto!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar