The secrets of Rome ja minu esimene muusikatund

-Mida sa teeksid, kui oleksid tõeliselt vaba?-

Minu viimased päevad on olnud päris sisutihedad. Käisin pühapäeval Roomas, koos kahe teise vabatahtliku, Bryani ja Catarinaga. Nad tulid Itaaliasse sama koordineeriva organisatsiooni kaudu aga töötavad teistes projektides. Bryan kutsus meid Pabloga ka, aga Pablo foldis, seega läksin üksinda. Pühapäeval. Maalt Rooma. Esialgu tundus mõte hea, kuid tagantjärele näen palju, mida oleksin pidanud teisiti tegema.. Aga kõigest lähemalt...

Pühapäeva hommikul ärkasin mõnusa ärevusega- jeeeee, Rooma! Eelmisel käigul jõudsin vaid põgusalt seal ringi vaadata, seetõttu olin ekstrarõõmus, et uuesti see võimalus avaneb.

Olime Bryani ja Catarinaga leppinud kokku kohtumise 10.30 paiku Rooma ühe metroopeatuse juures. Hakkasin siit, Cantalupost, ca kl 9 paiku liikuma, et kenasti õigeks ajaks kohale jõuda. Kuna oleme Roomast ca 70 km kaugusel, siis peaks 1,5 tunnist vast piisama, et jõuda bussiga rongijaama ja rongiga kenasti Rooma. Vähemalt nii ma arvasin. Esimene "äratusmoment" saabus siis, kui vaatasin bussigraafikut. Muidugi oli pühapäeva hommik natukene hilja, ent siiski, parem hilja kui mitte kunagi. Loomulikult nägin sealt, et pühapäeviti Cantalupost Poggio Mirtetosse (kust pidi minema rong) busse ei lähe. Lahe. Mis seal ikka, mõtlesin. Läksin Café del Parcosse (meie kõige populaarsem kohvik-baar-ööklubi-lounge 100in1) ja tellisin ühe cappuccino. Seal nägin üht tuttavat kohalikku härrat, kellele oma murest rääkisin ja uurisin, et kas ta teab mingit varianti Poggiosse rännata. Ta pakkus lahkelt, et viib mu ära. Kui ma muidu, nt Eestis mõne inimesega kohvikus rääkima hakates oleks saanud ettepaneku, et mind viiakse ära, siis oleksin pikemalt mõtlemata keeldunud, ent siin on nii väike koht ja kõik tunnevad kõiki, mistõttu suur hirmu polnud. Võtsin ettepaneku vastu ja hakkasime sinnapoole sõitma.

Tee peal jõudsime rääkida Eesti ja Itaalia, sealsete inimeste ja kultuuri erinevustest ja sarnasustest, sellest, miks siinsetele väga sinised silmad ja blondid juuksed ja meie omadele pruunid juuksed ja silmad meeldivad ("mulle-meeldib-kõik-mida-mul-pole-printsiip") ja muust. Lõpuks viidi mind Poggio Mirteto asemel Fara Sabinasse, mis on kaugemal aga parem variant, kuna sealt läheb rohkem ronge. Tänasin väga küüdi eest ja lippasin rongipeatusesse- veel olen graafikus! 

Järgmine laks reaalsuselt vastu nägu oli siis, kui rongigraafikut vaatasin. Kell oli parasjagu 10.03 ning järgmine rong pidi tulema 12.25. Va bene, nagu öeldakse. Mis siis nüüd?

Vaatasin, et üks teine õnnetu neiuke oli samuti rongi ootamas ja purssisin oma olematu itaalia keelega, et kas ta oskab öelda, kas tunniplaan on õige ja siit tõepoolest järgmise 2,5 tunni sees ühtegi rongi Rooma poole ei lähe. Koos nentisime, et nii ongi. Minu uus tuttav, Rumeenia neiu, pakkus välja, et lähme teeme ühed kohvid. Muud niikuinii teha pole. Miks mitte. Läksime lähedalasuvasse kohvikusse, tellisime kohvid ja jutustasime. Sain teada, et ta on 19-aastane, kolis juba aastaid tagasi Itaaliasse ja elab väga lähedal. Kuna kohvi joomine nii pikalt ei võtnud, läksime tema juurde chillima. Taaskord miski, mis ilmselt Eestis väga tavapärane toimimisviis ei oleks. Ilmselt oleks ma seal lihtsalt vaikuses 2,5 h ühte kohta passinud ja muusikat kuulanud või midagi...

Istusime tolle tüdruku (kelle nimi on mul suutnud meelest minna, sest mul on siin vaja umbes miljon nime meeles hoida) rõdul ja jõime coca-colat, näitasin talle Eestist pilte ja õppisime üksteise keeli ja itaalia keelt ka. Väga tore oli, kuni naabrimees meie idülli lõpetas, keda meie jutukõmin häiris. Suundusime seega tagasi rongijaama, et oma lõputuna näivat ootamist jätkata.

Rongijaamas selgus, et rongi oli veel pisut edasi lükatud, seega täpne aeg, mil rongijaamast liikuma saame, on 12.50. Nojah, 30 minutit ette-taha ei kõigutanud meid enam üldse, kuulasime muusikat ja olesklesime niisama. Ma arvan, et see oli ametlikult minu kõige pikem rongi ootamise kogemus.

Samal ajal oli mul äraütlemata piinlik Bryani ja Catarina ees, kes mind need 3 tundi Roomas ootasid. Kuigi ütlesin neile, et nad ringi liiguksid ja püüan nad kuskilt kinni, ootasid nad mind siiski ära, sõid lõunat ja olid niisama.

Tulin metroojaamas õue ning esimese asjana kuulsin kaht meest eesti keeles rääkimas. Pöörasin nende poole, suu ilmselt ammuli ning kui nad aru said, et nemad on vaatlusobjektid, manasid nad küsivad näod ette, mistõttu hüüatasin: "Eesti keel! Ma kuulen eesti keelt! Äge!"

Ma arvan, et nad olid ka võrdlemisi üllatunud minu siirast rõõmust ja hüüdsid veel miskit järgi, aga ma nägin juba taamal B-d ja C-d ning lippasin nende poole. 

Olin Catarinaga juba eelmisel korral Roomas käies kohtunud, kuid Bryaniga mitte. Seetõttu alustasime sellise small talkiga, rääkisin neile pisut Eestist, oma EVS projektist ning uurisin nende omade kohta. Tuur oli planeeritud selline, et läheme vaatame erinevaid olulisi vaatamisväärsusi ja lisaks ka kolosseumi ning Bryan räägib neist pisut juurde, sest ta on uurinud Rooma ajaloo ning arhitektuuri kohta ja ka käinud kõigis kohtades, kuna tema eelmine, lühiajaline EVS oli samas projektis. 

Samal ajal tutvusime erinevate Rooma saladustega, mida ma siin avaldada ei saa. Kes tahab, tuleb Rooma ja tutvustan neid talle isiklikult :) Alljärgnevalt mõned paremad kaadrid eilsest seiklusest:

 Vaade Vatikanile ja linnale. PS: Roomas oli 19.oktoobril 30 kraadi, sellest ka läikiv nägu :P

Mouth of truth. Müüt ütleb, et kui härrale käe suhu paned ja vale räägid, pidi suu kinni vajuma ja käe sisse jätma. Mul jäi alles!

 Imeline allee. Vaadake neid mände! 

 Selles kirikus on äsja laulatus olnud.

 Kirikud, mis on täpselt samasugused (va need väikesed tornikesed suuremate kõrval, mis pole)

 Itaalia üks tähtsamaid ehitisi- Vittoriano muuseum. 

 Muuseumieelne plats. Leia pildilt Itaalia trikoloor.

 Pastasiil. Väga loov minumeelest.

 Vanahärra Giuseppe oli lihtsalt nii muhe! 

 Vaade Vittoriano muuseumi rõdult. Imeline!

 Vittoriano muuseumi sisevaade

 Ja siin see on- Colosseo! Üks unistus jälle täidetud :)

Bryan, Catarina ja Giovanna- muhe rännuseltskond

Mõned tunnid, vaatamisväärsused ja toredad hetked hiljem leidsin end taas rongijaamast, et hakata koju tagasi trippima. Meenutan veelkord, et eile oli pühapäev. See tähendas, et ka tagasi tulevaid ronge on vähem ja jaama jõudes selguski tõsiasi, et ainus rong mis vähegi minu kodu poole sõidab, läheb Fara Sabinasse (samasse kohta, kuhu mind hommikul toodi ja mis Poggio Mirtetost isegi veel kaugemal on). Helistasin Pablole ja uurisin, mis neil teoksil ja sain teada, et nad on Poggiosse ühele muusikaüritusele teel. Õnneks oli Claudia nõus mulle Fara Sabinasse järele tulema. Nii sõitsingi Farasse, ootasin seal Claudiat ja teisi ja sõitsime tagasi Poggio Mirtetosse, et natuke festivalil chillida.

Paar pilti sealt ka:

Parasjagu mängis reggaeton :3

Peale festivali tulime tagasi Cantaluposse, istusime paar hetke Caffé de Parcos ja sättisimegi koju magama ära. 

Minu esimene muusikatund

Ja siis tuli esmaspäev. Päev, millal toimus minu esimene koolitund. Suutsime eelmisel nädalal leppida kokku päevad, millal ma lastele esimese, sissejuhatava muusikatunni teen. Täna alustasin koos neljanda klassiga.

Olin ette valmistanud väikese presentatsiooni, et tutvustada natukene rohkem iseennast (panin sinna nt oma lapsepõlvepilte ja pilte iseendast eelmistel töökohtadel, et ennast neile natuke "lähemale tuua"), samuti tutvustasin rohkem Eestit, rääkisin meie kultuurist ja peatusin pikemalt laulu- ja tantsukultuuril, kuna see muusikatunnile kohane on. Näitasin videosid Tallinnast (drooniga tehtud, päris äge) ja laulu- ning tantsupidudest. Samuti proovisime ise muusikat teha, kasutades selleks enda käsi-jalgu ja suud-häält. Minu keeleoskus on muidugi alles allpool igasugu arvestust, mis tähendas, et rääkisin päris kummalises itaalia-inglise segukeeles, aga vabandasin sellepärast juba ette. Saime tunnii kenasti tehtud, kuigi päris mitmed asjad ei läinud päris nii kui ootasin. Tahtsin neid natuke rohkem kaasata ja neile aruteluruumi anda aga ilmselt olin enda keeleoskuse pärast nii mures et "lippasin" teemadest liialt kiiresti üle. Enam-vähem sain teemakäsitluse tehtud, kuid tahtsin, et nad ka ise reflekteeriks (nt Itaalia ja Eesti muusika ja tantsu erinevuste-sarnasuste osas). Pidin õpetaja abi paluma, et ta analüüsiprotsessi juhiks, kuid üldjoontes läks vist kenasti.
Igatahes hiljem lapsed tänasid ja ütlesid, et oli tore. Kuigi- nagu ühes eelnevas postituses mainisin, siis nad kiidavad üldse väga palju üksteist ja teisi. Ei teagi, kumbasse patta see hea sõna panna :)

Hiljem oli neil veel kehalise kasvatuse tund ja jooksin ning mängisin koos nendega, et ise ka pisut liigutada. Viisin neile seal ühe "kaheksajala" mängu ka läbi, kus üks on kaheksajalg ja peab "kalu püüdma", kes üritavad temast mööda lipsata. Kuigi see kukkus päris segaselt välja, siis oli lastel lõbus ja hiljem kiitsid mind ka mängu eest. 

Need on imelised hetked, kui lapsed siirast tänu välja näitavad. Või kui näiteks võimlatrepil istud ja väike nunnu printsess käed laiali su poole jookseb, et sind enne kojuminekut kallistada ja musitada.

Tänane lugu, mis jäi eilsest reaggetoni-peost pähe tuksuma:

Ja üks mõte veel tänasesse õhtusse:

... cause realism is often an excuse for pessimism.

Tervitused, palavad!

Buonanotte!