Nicolosi on-arrival-seiklused

Rooma-Catania

22. jaanuari varahommikul ärkasime Catarinaga mõlemad uniselt ent entusiastlikult. Kuna Roomas sadas paduvihma, olime kindel, et see päev on just paras et Sitsiiliasse põrutada. Oleks me vaid eelolevat teadnud...

Kui olime trammiga sõitnud bussipeatusesse ja jõudnud minna juba bussile, mis meid rongijaama viiks (mis meid lennujaama viiks), avastasin kotis sobrades, et telefon on maha jäänud. Ilmselt seetõttu, et panin selle äratama ja siis läks juba üsna kiireks ja pidime asjad ruttu kokku panema ning liikuma hakkama. Ja telefon jäigi teki vahel tähelepanuta.
Siis hakkas peas kiire kalkulatsioon- "Kui ma praegu bussist maha astuks ja tagasi Rampasse põrutaks ja siis uuesti bussile ja rongijaama, siis kas jõuaksin rongile? Ja millal lennujaama? Kas tasub riskida? Või ikka peaks- ilma telefonita üle nädala aja hakkama saada? Kuidas ma pilte teen?" jne jne. Lõpuks jäi kalkulatsioonis peale siiski bussiga edasi sõitmine ja asjaoluga leppimine. Ja siis hakkas juba mõistus seda tööd tegema, mis ta tegema peaks ja mulle otsima põhjuseid, miks ilma telefonita on isegi ägedam reisida- oled rohkem ärgas ja on aega ringi vaatamiseks, selle asemel et silmad maas telefonis sobrada. Ja mälul ongi kombeks rohkem ägedaid kohti salvestada, kui neist vaatamise ajal fotosid tegema ei pea.

Kui olime väga napilt lennukile jõudnud (sest astusime valele rongile, mis oli hilinenud 15 minutit ja jõudis 3 minutit enne meie arvatavat rongi väljumise aega ja ilma kõhklusteta peale astusime, ning selgus et see rong sõidab lennujaama aeglasemini kui see, millele tegelikult oleksime pidanud tulema) siis sain aru, et oli väga õige otsus mitte Rampasse telefoni järgi minna. Sel juhul poleks ma kindlasti lennukile jõudnud. Südame häält tuleb ikka kuulata!

Catanias maandudes tabas meid reaalne aga kurb tõsiasi- siin polnud ilm teps mitte parem. Lennukiaknast tumedaid pilvi nähes läks meel nukraks- nii tore oleks olnud vihmast päikesesse põgeneda. Kui lennujaamast bussiga Catania keskusesse jõudsime, läks asi huvitavaks. Olime ostnud just pileti Nicolosisse ning istusime ja tegime bussijaamas aega parajaks, kui väljas hakkas konkreetset rahet sadama. Ikka suurte jäätükkidega. Kohalikud, kes bussijaama varju jooksid, ütlesid, et sellist asja pole nad enne Sitsiilias näinud. No väga tore, et ilmataat uusi asju kavatses just siis katsetada, kui meie sinna jõudsime. Bussijaamast bussi peale minek oli nagu läbi konkreetse jõe sumpamine- vett oli nii palju et kohati tahtis üle saapaääre ulatuda. Jalad olid läbimärjad ja igal pool olid rahetükkidest suured valged hunnikud. Ma arvan, et sel hetkel oli Eestis ka kordi parem ilm. Hah, elu iroonia.

Kuna kogu liiklus oli selle tõttu konkreetset umbes, sõitsime Cataniast Nicolosisse umbes 2 tundi, mis tähendas et olime viimased, kes hotelli kohale jõudsid. Õnneks saime lõunat süüa ja siis algas juba pärastlõunane ametlik koolituse osa.

Koolitusest

Kõige alguses, peale mõnd nimemängu, tehti kõigile itaalia keele test, mis aitaks inimesed erinevatesse keeletaseme gruppidesse määrata. Kõik vabatahtlikud on ju siin olnud erineva ajaperioodi ja ka keeleliselt erinevale tasemele arenenud, seega koos ei saaks kohe kindlasti keelekursust tegema hakata.
Kuna test oli sama sellega, mis tehti Itaaliasse jõudes ning ka esmase keelekursuse lõpus, siis oli huvitav jälgida, milline on minu areng olnud. Nüüd tundusid kõik need lugemistekstid ja harjutused palju lihtsamad ja eks see andis ka tulemustes tunda- sattusin kõige kõrgema tasemega keelegruppi, kus tegelikult enam grammatikaga ei tegeletagi vaid toimetasime rohkem suhtlemisega- käisime kohalike seas küsitlust tegemas, valmistasime teistele grupikaaslastele ette väikese minietenduse saadud tulemuste põhjal jne. Väga palju praktilist. Kuigi ka teised grupid tegid grammatika ja reeglite kõrvale palju praktilist, olen rõõmus, et meie kursusest moodustas mängimine, suhtlemine ja loovtegevus lõviosa!
Õhtupoolikud olid täis erinevaid EVS puudutavaid workshoppe, käisime õues ja õhtuti Nicolosis (mis asus hotellist umbes kilomeetri kaugusel) pubis. Ka seal sai paljude kohalikega suhelda, kes on nii värvikat seltskonda nähes meist huvitatud- kust tuleme, mis seal teeme jne. See on suurepärane keelepraktika.

Kuna eelmistes rahvusvahelistes koolitusprojektides on alati olnud mõnel õhtul nn intercultural night, siis ei mõelnud ma pikalt, kui koolitajad panid seinale plakati, kuhu võis kirjutada ideid vabadeks õhtuteks. Kuna paar teist tüdrukut olid ka huvitatud sellise õhtu toimumisest, panime kokku mini projektigrupi ning valmistasime ette lähteülesande ja tegelesime planeerimisega.
Õhtu nimeks sai "Di dove sarò?" mis tõlkes tähendab "Kust ma pärit saan olema?" ehk siis tulevikuvorm küsimusest "kust ma pärit olen?". Igaüks sai loosiga uue riigi ning teisipäevaõhtul pidi ta kehastama sellest riigist pärit inimest. Riikideks olid kõik need, kust koolitusele inimesi kohale tulnud oli, kokku 13. Igaüks pidi tegema koostööd teistega, kes sama riigi nime said ning originaalselt sealt riigist pärit inimesega ning valmistama ette 5-minutilise esitluse, mis parimal moel antud riiki iseloomustaks, mingeid huvitavaid-lõbusaid fakte ja reisinippe jagaks jne. Tundus, et teistele mõte meeldis, sest see võeti vastu aplausiga.
Õhtul vaba aja ruumi minnes oli süda ikka väga soe- kõik grupid toimetasid ja õppisid teineteiselt nende keeles väljendeid, uurisid kultuuri, ajaloo ja arhitektuuri kohta, tantsisid, kuulasid rahvusmuusikat jne. Ja selge on see, et see kõik sai olema tänu ühele väikesele ideele ja algatusele. Nii et julget pealehakkamist!
Õhtu ise oli küll pisut pikk sest ega keegi sellest 5-minuti-reeglist väga kinni pidada ei tahtnud, aga ikkagi väga lõbus ja sisukas- õppisime kõikide riikide kohta palju uut ja huvitavat.
Minul oli võimalik õppida Ungari kohta. Väga huvitav, et just selle lipiku sain- olin juba esimest korda osalejate nimekirja vaadates huvitatud Ungari tüdrukust, oleme ju keelesõsarad (ungari keel on eesti ja soome keelega samas grupis) ning tahtsin teda seda keelt rääkimas kuulda. Lõpuks sain hoopis teada palju ka kultuuri (sh toidukultuuri, arhitektuuri jms osas) ning õppisin vähemalt 2 lauset selles keeles. Kõlavad küll väga naljakalt (ja üldse mitte eestikeelele sarnaselt) aga olen uhke, et ära õppisin!
Lisaks tegin viimasel hommikul RE-SVEglia ehk hommikuvõimlemise ajal ühe mängu ehk sain natuke andragoogina ka panustada ja koolitusse rohkem väärtust luua kui lihtsalt osalejana. Seega lõpurefleksioonis sain oma õppetöös osalemist ka kõrgemalt hinnata.

Üks väga põnev harjutus, mis teemablokis "Euroopa ja kodanikuühiskond" ette valmistatud oli, kätkes endast gruppides ja erinevate sihtgruppidega Nicolosis intervjuude tegemist. Kaetud olid teemad religioonist noorte vaba aja võimalusteni ja meie saime viimase ning läksime ühel pärastlõunal noori jahtima. Kuna olime just paar õhtut varem vaadanud filmi "Terraferma" mis jutustab Lempedusa saarest, mis Itaaliale kuulub ja mille kaudu Itaaliasse igal aastal sadu-tuhandeid Aafrika põgenikke saabub, oli seda huvitavam teha paar intervjuud mustanahaliste noormeestega, kes meile oma pisut oma lugu avasid. Sattusime jutule Liibüast selliselt Itaaliasse olid tulnud. Istusid väljakul ja kasutasid wifit, sest nendes keskustes, kus põgenikke kuni nende dokumentide valmimiseni hoitakse (mis võib "tänu" üsna pikale ja bürokraatilisele protsessile kesta isegi aastaid) seda ei ole. Nende tulevikuplaanide kohta uurides saime laia naeratuse ja lühikese vastuse- tahaks oma perekonda ja kodu. Igatahes oli meeletult huvitav filmist nähtu ja päriselu kokku panna ja püüda mõista nende olukorda, kuigi neisse sussidesse on ennast ka parima tahtmise puhul väga raske kujutada. Aga filmi soovitan kindlasti vaadata! (http://www.imdb.com/title/tt1641410/ )

Koolituse viimasel õhtul oli farewell-party meile kõigile. Taaskord üks äge koolitusprojekt möödas!

Sitsiilia

Olen hetkel veel Sitsiilias (Catanias) ja jään siia laupäevaõhtuni. Täna puhkan hostelis ning homme avastame rohkem Cataniat ning lähme vast ka mere äärde. Kuna koolitus toimus Nicolosi lähedal, siis me nädala jooksul Cataniasse tulla ei saanud, mistõttu olen veel ekstraõnnelik, et oma lennu ikkagi ümber broneerisin ja natuke pikemalt olla saan. Täna rändasime paari vabatahtlikuga, kes samuti siia pikemaks jäid, päev otsa mööda linna ringi ja see on ikka väga ilus. Usun et pooleteist päevaga, mis mulle veel jäänud on, saan linnale tiiru peale teha küll.

Paljud sitsiillased, kellega intervjuude ajal kohtusime, vastandavad ennast Itaaliast ja itaallastest. Neil on oma keel ja ka kultuurilised erinevused (nt köögikultuuris) ja sellest piisab, et end mitte "suure riigi" osana tunda. Väga huvitav.. Umbes nagu meil Saaremaa vastandaks end kogu mandri-Eestist ja tahaks omaette riigiks hakata.
Sitsiilia keel ehk 'siciliana' on täis väga palju pehmeid s-tähtesid ja eile kohalikega rääkides ütlesid nad, et ma räägin ikka ehtsat romana-itaalia keelt ehk siis sellist, mida Rooma lähistel räägitakse ning see erineb päris korralikult siinsest keelest. Teised vabatahtlikud, kes Sitsiilias elavad ja töötavad, oskasid ka seda dialekti ning teadsid paljusid väljendeid, mis siin kasutusel ja tavapärasest itaalia keelest erinevad (nt andiamo (eesti k. "lähme!") = amuni ) aga kõrvale on siinne keel ikka väga võõras.
Inimesed on soojad ja sõbralikud nagu ikka. Cosa Nostra paistab mingite väikeste märkide järgi välja, kui neid jälgida osata. Arvan, et ise toitsin ka täna paari allmaailma äri. Aga eks see ole üks Sitsiilias käimise osa.
Võtan homsest-ülehomsest nii palju kui jaksan, peatse reflekteerimiseni!



Supra lu majuri si 'nsigna lu minuri.(sitsiilia k;'We learn by standing on the shoulders of the wise')