Elu on sinusoid, EVS ka

Kõik päevad ja nädalad ei ole vennad ja see nädal on rippunud sinusoidi alumiste kurvide küljes. Kuna olen üsna kursis nii uue kultuuriga kohanemise kui täiskasvanu õppimise põhimõtetega siis oskan enesetunnet analüüsida ja mõista kuid huvitav on see, et selliste tunnete kogemist täiesti ära jätta ei saa. Näiteks võiks ju olla tore, kui tead juba ette, et nüüd peaksid hakkama tekkima sinus sellised protsessid mida nimetatakse "kaitseteks" ning püüad need endast eemale kanaldada, sest oled juba tükk aega endas sallivust, tolerantsust ja kultuuridevahelistest erinevustest teadlikkust arendanud. Kuid siis mõistad, et sinu sees olevad väärtused ja hoiakud on seal olnud juba pikalt ja oma juured alla ajanud ning see ei ole nii lihtne. Aga olen vähemalt selle üle tänulik, et ma mõistan, mis minuga toimub.

Hetkel tajun justnimelt neid kaitseid ja ka mitmeid vastuolusid ning märke, mis näitavad, et olen kultuuriga kohanemise mõttes kriisifaasis (või äkki on see ikkagi täiskuu süü?:)

Näiteks teadvustan, et minusse on meie kultuuriruumist programmeeritud teadmine ja ettekujutus sellest, milline peab olema üks hästifunktsioneeriv kool. Seal on tunnid (45 minutit), kus lapsed kuulavad ja vahetunnid (15 min), kus lapsed jooksevad, õpetajad kes on tundideks end ette valmistanud ja lapsed, kes tõstavad kätt, kui rääkida tahavad. Seal on teadvustatud ja mõtestatud õppetegevus (ehk siis teeme tegevust X et jõuda tulemuseni Y ning kasutame selleks erinevaid meetodeid jne). Minu nägemus toetub sajaprotsendiliselt minu kogemusele ja ma ei tea, millised on meie koolid täna, sest ma pole juba 6 aastat sellises koolis käinud (sest ülikool on juba kõvasti teine tera), aga...
Kujutage nüüd ette, et mina, kes ma vankumatult usun, et selline koolisüsteem ongi toimiv, hea ja kõigile osapooltele kasulik, satun kooli, kus kõik ülaltoodud nimetajad on vastupidi- lastel palju vabadust ja seetõttu ka vähe distsipliini, püüd koolitunde läbi viia on tavaliselt nähtus mida võiks nimetada "proprio casino" või siis lihtsalt maakeeli hullumajaks, õpetajad ei valmista koolitunde ette vaid improviseerivad kohapeal jne.
Ma olen seal keskel ja ma ei saa midagi aru. Ma olen oma mõtetes väga kriitiline ja idealiseerin meie koolisüsteemi. Teisel õlal istub aga haldjas, kes laob mulle ette erinevaid vastuargumente, mis peaks seesugust idealiseerimist õõnestama- Eesti õpilaste õppetulemused on küll kõrged aga õnneindeks madal, üha enam ilmub pinnale lugusid lastest, kes kooli vastu protestivad (kes delfisse kaebekirju rasketest ja aeganõudvatest koduülesannetest kirjutades, kes õpiraskustes tõttu Pealtnägijasse sattudes, kes õpetaja vastu kohati lausa surmavat vägivalda kasutades...) ning pinnal on mitmeid diskussioone haridussüsteemi muutmisvajadusest. Miks ma arvan, et meie süsteem on kuidagi parem või toimivam? Oluline on ju tulemus, see, millised inimesed selle süsteemi hammasrataste vahel kujunevad.

Siiski tunnen end peale järgmist muusikatundi, mis on alanud 20 minutit tunniplaanist hiljem (sest mind abistav õpetaja hilines natuke ja pidime natuke ruumi ümber tõstma ja laste tähelepanu kuidagi koondama ja...) ning kus totaalse kaose tõttu vähe tehtud saab, ennast nagu üks suur ja kõver küsimärk. Ma olen küsiv eelkõige oma tegevuse tulemuslikkuse osas. Kuna saame nii vähe ühe korraga tehtud ja peame peaaegu alati poole pealt katkestama, tekib tunne, et see polegi üldse midagi väärt. Mis siis, et täna juba lapsed oskasid paljusid noote ise nimetada, pentagrammile paigutada (tegin selle nende jaoks ise, koos nootidega, mida hea üht-ja teistpidi sellele asetada) ning paar tükki said juba aru ka „nipist“, kuidas neid noote tundes nooti lugeda. Edusammud on märgatavad aga minu jaoks on see tõepoolest üks suur ime- kuidas keegi sellisest segasummasuvilast endale midagi üldse välja nopib?

Kogu selle segaduse üle nii reaalsuses kui ka ainult minu peas taban end tihti mõtlemast, millist elu õppetükki ma praegusel hetkel õpin. Kindlasti on sel oma põhjus, miks just Itaaliasse ning sellisele tööle sattusin. Mida see mulle õpetada tahab? Ma arvan, et nii mõnigi asi on juba selgeks saanud kuid palju veel õppida.

Näib, et suurimat „hagu“ saavad nii minu kannatlikkus, tolerantsus kui mõistmine, et ei ole „õiget“ ega „vale“. Ma arvan, et viimast neist õpib igaüks, kes EVSi teinud ja kogenud.

Räägitakse palju ka sellest, et peale projekti kogevad vabatahtlikud koju tagasi pöördudes samuti kultuurišokki ja „kõik on nii vale“ tunnet oma kodukohas, sest ollakse juba liigagi kohanenud projektimaaga. Ma loodan, et suudan ka siis säilitada oma sisemise dialoogi ning mitte hakata Itaaliat ja kõike siinset idealiseerima. Erinevus Eesti ja Itaalia vahel on tohutu ja seetõttu võib olla lihtne äärmustesse kalduda kuid loodan, et suudan säilitada tasakaalu ning mõtta mõlemast kultuurist enda jaoks huvitavama, olulisema ja tähenduslikuma mind mõjutama.

Mõned põnevamad dialoogid koolist ka:

Mara: „Kelle poolt sa jalkas oled?“

Mina: „Ma polegi kellegi poolt.“

Mara: „Oota kuidas? (segaduses) Ma soovitan kindlasti Roma poolt olla, ära Lazio poolt küll ole.“

Mina: „Ma pole kellegi poolt, sest mulle ei paku jalgpall huvi“

Mara: (vaikib ja vaatab küsiva ja segaduses näoga mulle otsa ja küsib siis itaallaslikult žestikuleerides „Kuidas see võimalik on?!“

Mina: „Jah, mind huvitavad teised asjad. Muusika, kunst, kino ja nii edasi“

Mara: „Ahah, jajah, ja muusika kindlasti kõige rohkem. Sa ju annad meile muusikatunde“

Olgu selgituseks öeldud, et see pole esimene omataoline vestlus. Siinne normaalsus on olla jalkafänn või siis üldse mitte olla. Seega Shakespeare on oma vastuse saanud- ikka olla!

Valmistan koridoris ette ülalmainitud muusikatundi, kui minu juurde jookseb Flavio.

Flavio: „Jaaniiii, Jaaniii (Cantalupos ja üldse Rooma ümbruses on väga tavapärane lõigata nime lõpust üks või kaks silpi ära, niisiis olen Jaani või mõnikord lihtsalt Ja), tule korra klassi, Fabian nutab sest ei saa ülesandest aru!“

Lähen klassi, sest õpetajat ei ole ja lapsed on üksi. Nagu suurema osa ajast. Lähen Fabiani juurde kes tõesti nutab lohutamatult, et uurida, milles asi. Parajasti on käsil matemaatiline ülesanne, mis on vaja tahvlilt maha kopeerida ja siis värvida. Nad kasutavad matemaatikas selliseid kuubikuid, millega ühikuid mõõta. Nt üks kuubik on valge, kahene ristkülik punane, kolmene roheline jne, et aidata lastel ühikuid mõista ja arvutada. Ülesanne tundub lihtne ja loogiline ning näen, et Fabianil on kõik tehtud peale kuubikute värvimise.

Mina: „Fabian, kas ma saan sind aidata?“

Fabian: „Ma ei saa aru kjkasjhfsakjhsakjhfasjkfkjajhaskjkjfa (ülejäänud jutt on segu nutust ja tatisest itaalia keelest, mida on vast raske ka itaallasel mõista, veel vähem minul, kel vaid 4 kuud praktikat)

Mina: „Millest sa aru ei saa? Kas värvidest? Vaata, siin on need kuubikud millelt saad värve vaadata, sul ju on juba enamus tehtud, vaja vaid värvida.“

Fabian: „Eiiiii, kjhkjhgakjhfsakjfhaskjhfsakjfhakshfakjjkf“ (selgitus, eelmainitud nutuses itaalia-pudikeeles)

Mina: „Fabian, ma ei saa hetkel sinust aru“

Fabian: „Sa ei saa mitte midagi aru!“

Ehk siis lastele on ilmselt ka tükk tegu ja vaeva, kui tuleb keegi, kes reaalselt ei saagi neist aru ja kellele peab võimalikult lihtsalt asju selgitama. Ma jäin endamisi juurdlema, kas sel hetkel oli tegu olukorraga, kus Fabian oma sisemaailma minule ümber projitseeris (öeldakse ju, et teistes märgatakse seda, mida endas tahetakse alla suruda) või väljendas ta tõesti oma mõtteid ja tundeid ning raskusi minuga koostöös, kuna „ma ei saa ju aru“. Tol hetkel jätsin ta jonnituuriga üksi ent väljendasin oma avatust abi pakkumisel, kui tal peaks tulema tuju mulle selgemini arusaadavaks teha, milles probleem. Seda ta ei kasutanud, sest kohe algas vahetund mis tähendab sekundiga tujumuutust ning tunnimurede kadumist.

Viimane dialoog toimus itaalia keele tunnis, kus parasjagu oli loovus lendu lastud ja mõeldud välja erinevaid lugusid erinevate tegelaskujudega. See on tegelikult täitsa tore harjutus, kus kõigepealt kõik üheskoos mõtlevad välja tegelaskujud (nii kangelased kui antikangelased, paigad jne) ning hiljem igaüks valib pakututest mõned ning kirjutab nendest lookese, kuhu juurde joonistatakse ka pilt. Kuna minult ollakse juba harjunud joonistamisel abi küsima, siis tehakse seda ka sel korral.

Diletta: „Jaanii, aita mul joonistada“

Mina: (Pahaaimamatult)„Nii, ja mis me joonistame?“

Diletta: „Nii.. siia vasakule draakon, kes tuld purskab, aga ta peab olema vees. Ja paremal on 3 merineitsit, üks neist nutab. Nad on vee all. Ning siis siia ülespoole joonista kalad.“

Vot nii täpselt ja detailipealt oli pilt paigas. Mis siis muud kui joonistama!

Aga nüüd algab nädalavahetus mis möödub taaskord Roomas. Rampasse saabub 4 vabatahtlikku Portugalist ning võtame nad vastu. Kahjuks on Catarina hetkel Milanos aga kõik teised on täna õhtul olemas, homme sõidavad Bryan ja Pablo mid-term koolitusele Napolisse ja tüdrukud Veneetsiasse, seega jään uutega omapäi.

Märtsi alguse getaway-piletid Londonisse on ka soetatud ja countdown käib. Juba varsti saan jälle BigBeni all seista ning oma kallimat ja toredaid sõpru näha. 

Pealpool pilvi paistab alati päike!