Kõige tähtsam oskus

Laisk pühapäev on jõudmas õhtusse. Kuidas ma armastan neid päevi, mis on igasugustest plaanidest vabad. Kuhu mahuvad iseenda plaanid, iseenda seltsis. Tavaliselt täis head muusikat, toitu, mõnusat lugemist ja kunsti.

Mida itaallased mulle õpetanud on? Et oluline on võtta aega- söömiseks, pere ja sõpradega olemiseks, elu ilusate hetkede sees elamiseks. Mulle meeldis üks mõte "Minu Prantsusmaa" raamatust, mille saab väga vabalt ümber tõsta ka Itaalia konteksti. Kui meie kiirustame kodunt tööle ja teeme ületunde, et kõik ikka tehtud saaks ja näpistame aega oma pere ja elu nautimise arvelt, siis nemad teevad töö ära kiiresti, et saaks minna koju, nautida perega õhtusööki ja teha oma asju. 

Oh kuidas ma tahan, et see vahemereline oskus minust ei kaoks. Ja et ma oskaks selle kaasa tuua meie kiiresse, paljunõudvasse elutemposse.

Oskus seada oma pere alati esikohale, mäletada, et elu ilu on nautimiseks mitte pelgalt kontoriaknast välja vaadates ja uneledes unistamiseks.

Et jätkuks julgust teha hulljulgeid trikke ja luua ellu liblikaid-tekitavaid seiklusi.

Minu tänase päeva toonid on pastelsed ja muusika selline:

Kõhuliblikaid teile!