Täna oli hea päev üheks mõnusaks lõunajooksuks (sest kool lõppes juba kell 12.30). Sörkisin mööda tuttavaks saanud teed Casperia poole, kõrvus mõnus muusika. Lemmikaeg omaette olemiseks ja mõtlemiseks.

Täna mõtlesin huvitava paradoksi üle- meie haridussüsteem on suuresti üles ehitatud korrale ja distsipliinile. See on muidugi ka oluline, sest distsipliin mõjub lapse jaoks turvatunde tekitajana- asjad on paigas. Samas pole harvad olukorrad, kus laps midagi küsib kuid tal kästakse oma küsimusega oodata või vaikida, et mitte tundi (ehk peamiselt õpetaja loengut) segada. Järgmine kord summutatakse huvipakkuv teema, ülejärgmine kord ei tule see enam pähegi.

Ja täiskasvanuhariduses tegeleme peamiselt sellega, et inimesi neid küsimusi õppeolukorras küsima, kaasa mõtlema ja töötama saada...

Mulle hakkab üha enam tunduma, et selleks, et täiskasvanute õpetamise ja õppimise kontekstis laiemat pilti näha, on praegune kogemus hädavajalik. Imeline, kuidas asjad tulevad ise sinu juurde, kui lased intuitsioonil ja spontaansusel voolata...

Täna olin koolis küll lühikest aega, kuid päev oli üsna sisukas. Peamiselt istusin nende laste kõrval, kes milleski abi vajasid või kel keskendumisega probleeme. Imekombel saavad asjad siis kenasti tehtud, kui ma kõrval lihtsalt.. olen. Ilmselge märk sellest, kui oluline on laste jaoks tähelepanu. Ja kuidas nad muutuvadki rahulolematuks, rahmeldavaks ja pahareti tegusid tegevateks "cattivi"deks, kui nad seda ei saa.

Niisiis- tänane soov on rohkem tähelepanu, märkamist ja tuge!