Selleks, et kuidagiviisi kogemusi ja elamusi sünteesida ja kokku võtta, peaks alustama sealt, kuhu viimase postitusega jäin. Olin siis just lõpuks treileripargist ühiselamusse kolinud ning nautisin oma voodi võlusid. Kui sellele momendile tagasi mõtlen, saan aru, kui palju on vahepeal juhtunud, ent samal ajal tundub see hetk nagu eile. Aja tajumise maagia! Aga kõigest järgemööda...
Sügis ja kookon
Sügis algas paljude uute asjadega kohanemisega. Eelmises postituses mainitud uue kodu ja ühikakaaslaste, jalgratta, taani keele tundide ja muidugi kooli ja kursakaaslaste kõrvale ilmus oktoobrist töökoht ühika vahetus läheduses asuvas trükikojas, kus alustasin lihtsate ülesannetega (labelite trükkimine, arvete sisestamine, kontorihaldjaks olemine jne) kuid peatselt lisandus sellele uus ja põnev projekt, kus firmaomanik oma esimese türgi stiilis tänavatoidukoha avas. Tänavatoit on Taanis viimastel aastatel nii jõudsalt kanda kinnitanud, et pea igas suuremas linnas on oma Street Food koht, kus on üks suurem söömisala ning siis igasugu erinevaid toidulette, kust kõik endale midagi sobivat leidma peaks.
Skuupi taust tuli siin kõvasti kasuks ning proovisin selle projektiga abiks olla ja oma parimad "lessons-learned" mängu panna. Samal ajal oli tarvis mõista riikidevahelisi erinevusi toitlustusäri dokumentatsiooni ja muu korraldusliku (nt hügieeniplaanid, töötajate leidmine ja onboarding, maksusüsteem jne) osas, lisatuna taanikeelsed kodulehed, kus google translate abil surfasin.
Mulle meeldib mõelda, et olem rööprähklemises osav, kuid siis sain aru, et olin oma võimeid pisut ebarealistlikult hinnanud. Soov kõiges hea olla + alles uue keskkonna ja ülesannetega harjumine = suur-suur vaimne pinge.
Oktoober ja november olid väga keerulised kuud, kus iga päev oli isemoodi eneseületus. Väntasin jalgrattaga, mis selleks ajaks juba viis korda oli jõudnud paranduses minna, igapäevaselt läbi halli Aarhusi ja püüdsin end kuidagi läbi kõigi toimetuste õhtusse saada, et pessa kerra ja kogu maailma eest peitu keerata.
Olles varasemalt toetanud teise riiki projekti läinud vabatahtlikke nii koolitaja kui mentorina, teadsin peast tsisteerida kultuuridevahelise õppimise teooriaid, mõtestasin elu kui sinusoidi, mis käibki üles-alla, meenutasin kõiksugu strateegiaid, mis madalseisust välja aitaksid tulla (ära jää tuppa isoleerituks vaid ole sotsiaalne, liigu väljas, toitu tervislikult jne jne) aga pagan... kergem öelda, kui teha.
Mu kognitiivne võimekus oli madalseisus, loengutes tähelepanu hoidmine ja keskendumine vägagi raskendatud, keeleline areng peatunud (st sain küll aru, millest minu ümber räägiti, aga ise mõtestatud ja loogiliste lausete sõnastamine oli raskendatud). Kõik, milles arvasin end tugev olevat, oli nüüd järsku kadunud. Sellised hetked sunnivad peeglisse vaatama ja veelkord küsima- kes sa siis õigupoolest oled, Jaanika?
Olin selleks ajaks suutnud leida paar väga head sõpra, kes mind igapäevaselt toetasid. Kasvõi sellega, et uskusid, kui neile väsinud ilmel ja ununenud inglisekeelseid sõnu meenutades korrutasin "Ma ei ole praegu päris mina." Samuti tundsid ilmselt mitmed mu Eestis olevat sõbrad, et vajan tol hetkel tuge. Polnud harvad juhused, kus tundsin end üksi, ent siis helises telefon ja sõbra hääl teiselpool toru ütles, et sõidab töölt koju ja mõtles niisama küsida, kuidas mul on. Tänases sotsiaalmeedia-suhtlusel põhinevas ühiskonnas ja minu tolleaegset olukorda arvestades poleks ma suutnud selliste kõnede eest rohkem tänulik olla.
Kookon avaneb, tiivad sirutuvad
Detsembris olid esimesed eksamid. Minu jaoks väga uus eksamiformaat hõlmas endas nädalast perioodi, kus saad olenevalt õppeainest erinevad ülesanded, mille täitmiseks etteantud aeg on.
Kognitiivses semiootikas saime kolm teemat, millest pidime teatud (üsna suures) mahus kirjatöö esitama, näidates sellega lugemust ning võimet see praktilisse iseseisvasse töösse panna.
Valisin teemaks "The theory of Blending", mis sisuliselt ja väga-väga lihtsustatult öeldes kirjeldab seda, kuidas erinevad ideid kokku pannes (blendides) uued sünnivad. Kel on huvi mu eksamitööd lugeda, võib küsida ja saadan lingi. Minu jaoks oli see kirjutamisprotsess väga huvitav, kuna võimaldas võtta aja maha- töölt sain vaba nädala ning koolis olid loengud eksamite tegemise ajaks lõppenud. Istusin lihtsalt nii raamatukogus kui kodus laua taga, lugesin, visualiseerisin, sünteesisin. Ühel õhtul, kui olin terve päeva tööd teinud ent vaid ühe lisalõigu kirja saanud, tundsin tugevat soovi joonistada liblika arenguteekonda. Ausalt öeldes pole bioloogia varasemalt mulle suuremat huvi pakkunud. Seda suurem oli üllatus, et selline pilt minust välja tulla tahtis. Lõpptulemus ei üllatanud mind aga sugugi, sest see joonistus väljendas vägagi täpselt seda, kuidas end olin tundnud ja kuhu selle tundega arvasin end lõpuks välja jõudvat. Etteruttavalt võin öelda, et ma ei eksinud.
Sain esimese eksami valmis ning esitasin veebikeskkonnas ära. Sel viisil kirjutatud eksamitele järgneb alati pikk ooteperiood, et hinnet teada saada. Ja muidugi on esimene hinne põnev, eriti kui tegemist on 7-punktise ja harjumuspärasest täiesti teistsuguse hindamisviisiga:
Kuna teised eksamid pidid tulema alles jaanuaris, sõitsin peale selle valmis saamist jõuluks koju. Kuigi alguses planeerisin "Taani traditsioonilist jõulu" nautima jääda, ütles mu ülemus juba oktoobris, et broneeri aga varakult piletid ära, kuna jõulude ajal kodustest eemal olemine on hullumeelne idee. Ta ei eksinud.
Kuna olin omadega üsna katki, siis ei hakanud laiale ringile tuleku kohta uudiseid saatma, sest ma polnud kindel, kui võimeline olen kodustele ja sõpradele tunnistama, et sügis ja uus kooliteekond pole üldse mitte edukalt alanud. Jutud ja fotod liikusid aga ülihelikiirusel ja lõpuks laadisin end tagasituleku eel täis nii paljude imeliste ja jõustavate kohtumistega, et selles tuules oli palju kergem uuele aastale vastu lennelda.
Algus uus
Uus aasta algas järgmiste eksamitega tegelemisega ning terve jaanuar oli koolist vaba. Kuigi tööd vahepeal tegin (ning detsembris Odenses avatud toidukoht elas minuta kenasti jõulud üle), siis peamine aur läks iseenda korda saamiseks.
Tegin igapäevaselt trenni. Thank god ühika jõusaalile, mis selles suurt rolli omas! Taanis on spordivõimalused üleüldiselt väga soodsad (nt 99DKK=13,3 EUR kuus jõusaalipääse), ent minu ühikas on lausa eriti tore spordiklubi liige olla. ca 25 euro eest saad terve semestri jõusaalis nühkida, piiramatult. Püüdsin ka jooksmas käia ning rattasõit on elu-skripti juba niigi sisse kirjutatud, seega füüsilise koormuse saamise probleemi ei olnud.
Arendasin veelgi oma söögivalikuid. Viimaste kuude jooksul on minu elumuutuste valguses vast suurima restardi saanud just toiduvalikud. Sain kodus käies ühe tervisenõustaja käest üllatava soovituse oma dieedist gluteen välja jätta, sest see võib samuti peavalusid, keskendumisraskusi ja vaimse tervise probleeme tekitada. Ma pole kunagi gluteenivaba dieedi ideest aru saanud ja olin pigem see, kes naeris stand-up-koomikute naljade peale Kalamajas jahukott õhku visata ja "GLUTEEEEN!" karjuda. Aga noh, kuna mul polnud miskit kaotada, siis hakkasin end sel teemal pisut arendama ja uurima, kas see väga paljudes toitudes pesitsev komponent võib mulle probleeme tekitada. Lugesin palju ja sain allikates mainitud sümptomeid enda omadega kõrvutades aru, et gluteenitalumatus ei pea vaid kõhuvaludes väljenduma, nagu algul ekslikult arvasin. Talumatuse korral tõmbab ta ka tuure maha ainevahetusprotsessil seedesüsteemi ja aju vahel (loe nt SIIT). Irooniline, eks? Tulen ülikooli aju õppima ning mürgitan seda siis alateadlikult hommikuste saiakestega :)
Toidulaualt kadusid suures osas ka loomad ja nende produktid ning avastasin ümberkaudsetes (meenutus, elan Aarhusi osas, kus migrantide hulk kõrgeim) Araabia poodides luusides kõvasti igasugu põnevaid komponente, millega toitu põnevamaks muuta. Toidumaailmas surfates tekkis mul suurem huvi toidu esteetilise poole vastu, seega on suur võimalus, et mu järgmises magistritöös saab toit ühe suure põhirolli. Ma arvan, et aastaid restoraniäris töötamine, Skuup ja cateringi-maailm ning praegune suhe toiduga on piisavad märgid, et see nii peab minema.
Harjutasin sisse igapäevase lugemise. Aarhus on raamatusõprade meka. Raamatukogud on siin nii meeletult ilusad ja ägedad, et sealt ei tahagi ära minna. Õppimine on populaarne ning tunnen ka ise, kuidas minu jaoks on õpingud elu lõbus osa. Mida rohkem end oma erialakirjandusse sisse loen, seda rohkem hakkan kognitiivse semiootika maailma armastama. Ma usun ajju ja nii huvitav on vahepeal teha telefonikõnesid sõpradega andragoogika aegadest, kellega õppimise, mälu ja arengu maailma arutada ning erinevaid perspektiive avada.
Viimane reis Rooma oli minu jaoks imeline. Kuna Claudia oli tööpäevadel hommikust pärastlõunani tööl, siis algasid minu hommikud terrassil päikest võttes, muusikat kuulates ja raamatuid lugedes. Kuna Roomas on mu turistitiirud juba ammu ja küllastumiseni tehtud, siis oli nii mõnus lihtsalt aeg maha võtta ja sain aru, kuidas erinevad keskkonnad ka lugemisele mõjuvad. Vaheldumisi terrassil, pargis, metroos.. you name it.
Kevad ja uued tuuled
Nüüd liikusin küll juba Itaalia-reisile, aga enne seda käisin mõnusal pikal nädalavahetusel Kopenhaagenis ja armusin sellesse linna ära (mis on ka põhjuseks, et sügisel sinna kolida), samuti olen kevade jooksul palju nii töö tõttu kui vabal ajal mööda Taanit reisinud ning suuremad linnad ära näinud. Jätan midagi ka järgmiste postituste tarbeks, et see praegune üleliiga pikaks ja sisuraskeks ei muutuks, ent tahan kõigile neile, kes minu saatusest huvituvad kinnitada, et ma olen elus. Ja kuidas veel.
Altpoolt leiate mõned pildid, millega oma viimast väidet tõestada saan. Segiläbi ilusad hetked, inimesed ja kohad, kes mind talveunest ja kookonist aitasid üles ärgata.
Aitäh!
.jpg)
0 kommentaari:
Postita kommentaar