Home, sweet home!(?)

Ma olen kodus olnud varsti peaaegu et nädala. Olen kohtunud lugematul arvul sõpradega ja avastanud seda, mis vahepeal siin muutunud (või samaks jäänud) on.

Kõigepealt sain suure üllatuse osaliseks, et kodu värvimist on alustatud ja varsti on kogu korter värskelt ja kaunilt üle värvitud. Eelnevalt olid seintel mõned kriimud, õhutusaukude juurest tumedamad laigud jne, mis üleni valgete korteriseinte pealt väga hästi näha olid.
Teiseks suureks üllatuseks oli Mihkli sünnipäevakingitus mulle- jalgratas. Ma olen juba ammu omale citykruiiserit tahtnud, millega mööda linna uhada ja elust rõõmu tunda ja nüüd on see mul olemas! Tegin juba esimesed tiirud ning meeletult mõnus, vaba ja äge on rattaga ringi sõita. Usun, et saame rattaga suurteks sõpradeks.

Olen juba teinud oma esimese suvise Eesti-grilli, söönud kohukest ja musta leiba, Olen vuranud mööda Tallinnat ja Viljandit (varsti ootab ees Pärnuga taaskohtumine) ning olnud turist oma kodumaal. Tundnud, kuidas silmad on avatud ja ma märkan palju rohkem seda, mida meie kodumaal on imelist. Ja seda on palju.

Ka olen palju mõelnud, kas ja millisel tasemel saan kogema nn "reverse-culture-shocki" , mis tabab peale pikemat välismaa-kogemust kodumaale naastes. Kuna Itaalia ja Eesti on kultuuriliselt kõike muud kui sarnased, siis see loob eeldatavasti küllalt suure tõenäosuse end mingil määral "kadununa" tunda. Mingil määral on see hakanud juba ilmnema, peamiselt sõpradega kohtudes, kelle elud on vahepeal nii paljudes vormides edasi liikunud (lapsed, kodu, tööalased muudatused) ning ausalt öeldes pole kellelgi suurt huvi minu kogemuse heietusi kuulata, sest nende "katlas podisevad" hoopis teised teemad. Ma ei saa seda kuidagimoodi hukka mõista, sest minu kogemust ongi raske sõnadesse panna.
Ma pole siiamaani suutnud oma fotosid avada ja neid uuesti vaadata, sest kardan seda valusat nostalgiatunnet, mis mind kahtlemata seda tehes tabab.

Üks huvitav näide tagasikohanemisraskustest on näiteks ka see, et mingitel hetkedel (peamiselt unesegasena) ei ole mul meeles olnud, mis keeles ma peaksin Mihkliga rääkima. Nii ma olengi temalt keset ööd itaalia keeles palunud, et ta akna kinni paneks või enne millegi ütlemist tabanud end otsustamiselt, millises keeles seda tegema peaksin.

Samas tunnen ma iga päevaga, et itaalia keel kaugeneb ja võõrandub, et ma ei suuda seda siinses keelekeskkonnas absoluutselt "kinni hoida", kuigi nii väga tahaksin. Olen küll vahepeal Manoni ja Catarinaga kirjutanud, aga see pole ikka see... Mäletan Eddi sõnu, kes ütles, et peaksin kindlasti jätkama rääkimist, sest tema arust olen ma itaalia keele õppimisega imet teinud. Kuna ta nägi minu esimesi kohmetuid samme pealt (ta oli meie juures keelekursuse ajal ja toetas kuidas oskas), siis oli seda tema suust eriti hea ja oluline kuulda. Ju ma pean siis need vähesed inimesed siin Eestis, kellega itaalia keelt praktiliseerida saaks, üles otsima :)


Ma olen väga rõõmus ja uhke, et sellise teekonna ette võtsin. Need üheksa kuud Itaalias olid ilmselt ühed senise elu tähenduslikumad, lahedamad, õpetlikumad ja elumuutvamad.