Nagu ühes eelnevas postituses ütlesin, ootas mind peale Hispaanias käiku veel teinegi koolitusprogramm. Prantsusmaal, Toulousi läheduses Bedeilles toimus kümnepäevane programm nimega "Alternative thinking" (kutsuv, kas pole?). Programmiga tutvudes köitis mind selle tõeline alternatiivne olemus- magamine jurtas (mongoli telgis), kuivkäimlad, õues asuvad dušid, tiimides kodutööde tegemine jms tundus nagu miski, mis võib tõeliselt tugeva grupitunde ja mõnusa olemise tekitada. Ega ma palju oma oletustes mööda pannudki.
Selles projektis oli Eesti delegatsioon kolmeliikmeline- mina, Liisi ja Reti. Liisi, mu armas, leidis koolituse tänu mulle, kes talle lingi viskas ja ütles, et kammoon, lähme! Saigi taotlus saadetud ja kui ühiselt jaatavad vastused saime, hakkasimegi kohe minekut planeerima (st lennupileteid, hosteleid jms vaatama). Reti kohta ma ei teagi- tema sõnul leidis ta projekti juhuslikult internetis tuulates. Ma ütlen, et õnnelik juhus seljuhul!
Igatahes, kuna minu jaoks oli päev enne Prantsusmaale minekut (me läksime 23.septembril, ehk siis 22.september) viimane, mille sain veeta oma pere külastades, startisin 23.nda hommikupoolikul Tallinna poole, et Reti ja Liisiga lennukile jõuda. Reti ja Liisi käisid omakeskis ära poes, et osta need komponendid kultuuriõhtusöögile, mida Prantsusmaalt saada polnud. Verivorstid, hapukoor, leib (mis küll enne lauale panemist käärima jõudis minna) jms pudi-padi. Kohtusime pärastlõunal lennujaamas ja seiklus võis alata!
Kuna meie lend Toulousi läks õhtul, jõudsime sinna hilisõhtul, täpsemalt pisut enne südaööd. Kui arvate, et Toulous tervitab teid suure valiku hotellidega, mis hilist check-ini lubavad, siis eksite rängalt. Kõigest nädal enne sinna minekut sain Booking.com-ilt kirja, et meie hostel ei ole hilise check-iniga nõus ning pidime selle variandi kiirelt tühistama ning uue otsima. Õnneks leidsime kohe lennujaama lähedusest hotelli, mis piltide järgi suurepäraselt sobis. Üks suur ja lai voodi ning selle kohal naritaoline voodi ühele inimesele. Ilmselt perfektne ühe lapsega perekonnale, aga kuna meie Liisiga olime juba varasemalt tuttavad, ei valmistanud probleemi ühises king-size-voodis magada. Hostel oli selline, nagu USA filmides sageli näidatakse- tubadesse sissekäigud pole mitte koridorides ja siseruumis vaid otse õuest. Panen siia ühe pildi ka, näitlikustamaks juttu:
Hommikul läksime Toulousi avastama. Mulle meeldib, kui plaane pole. Lihtsalt ärkad, mõtled et vaataks mõne koha, kuhu minna võiks ja uitad niisama. Sest not all who wonder are lost! Vaatasin hostelis olles netist mõned kohad välja, laadisin need kaardina telefonisse ning seiklus võis alata.
Ma arvan, et linnarännakust pole mõtet sõnadega rääkida. Pildid jutustavad rohkem.
Raf oli väga sõbralik ja külalislahke, jagas meiega kõike (isegi oma viimaseid õllesid ja pardisuupisteid) ning läksime peale lühikest enese kordaseadmist kreperiisse. 12.50 euro eest sõime kõhud nii punni, et kaks päeva oli kõht täis :) Vaadake ja sööge silmadega:
Salat ohtra sinihallitusjuustu ja sinepikastmega. Yum!
Prantsuse traditsiooniline galette. Meeletu koguse kitsejuustuga selle vahel.
Magusad krepid. Võtsin lavendlimoosiga.
Olles vahetanud nii mõnegi humoorika nalja ja rääkinud tuhandest erinevast teemast, läksime tagasi koju, vaatasime veel pisut youtubes naljakaid videosid (haha, enamik neist itaallastest, nt see: https://www.youtube.com/watch?v=m1TnzCiUSI0 ) ning jäime tuttu. Kuna Raf pidi hommikul tööle minema, olime ca kella 9 ajal juba linnas ning otsustasime rongijaama juurde trippida, leida koht, kus hommikust croissanti süüa ja natuke wifi võlusid nautida ning oligi aeg edasi Bedeille sõita, kus koolitus toimuma pidi.
Leidsimegi kena kohakese, varsti ühines ka Reti ning läksime rongi püüdma. Saime rongis oma kajuti (jälle rongid nagu filmides, eksole) ja peale üsna lühikest sõitu olimegi Cazaresis, mis on Bedeillele lähim peatus. Meile oli vastu tulnud Joe koos 9-kohalise vaniga ja jaamas ootas ka Alex, kes oli esimene koolitusel osaleja, kellega me kohtusime. Sõitsimegi esimestena Bedeille ja Solafrika "pesa" poole (täpsustuseks olgu öeldud, et Solafrika on organisatsiooni nimi, kes koolitust korraldas ning kes muuhulgas tegeleb mitmete kodanikualgatuste ja projektidega Aafrikas).
Meid tervitas Adele, kes on üks Solafrika töötajatest ning koolituse korraldajatest. Samuti olid kohal Prantsuse esindajad koolitusel- Noa ja Lea. Tutvume pisut, valime omale jurtas voodikohad (esimesena saabujate privileegid) ja jääme teisi osalejaid ootama.
Mongoli jurta
Minu ja Liisi pesakesed
Tagumise aia vaade
Meie armsad Luba ja Django :)
Peagi saabusid ka kõik teised koolitusel osalejad- riburadapidi. Esimene ring nimesid oli keeruline ja ei jäänud meelde, aga peale nii mõndagi nimemängu olid kõik nimed kiirelt selged.
Ma ei hakka pikalt programmi sisusse ning päevade kirjeldusse süvenema ja neil peatuma, aga annan väikese ülevaate.
Osalejad olid pärit Prantsusmaalt, Eestist, Rumeeniast, Sloveeniast, Itaaliast, Tšehhist, Poolast ja.. ma loodan, et kedagi ei unustanud. Osad meist magasid õues olevas telgis (see valge, mis ülaltoodud pildil näha on) ning osad (peamiselt poisid) magasid majas sees olevatel narivooditel. Mina olen igatahes väga rõõmus, et saan öelda- ma olen sellises telgis maganud. Seal oli äraütlemata vahva. Mis siis, et paaril ööl väga külm. Siis sai sokk ja pikk püks jalga aetud ja ikka magatud!
Mõne sõnaga meie programmist. Igasse õhtusse oli planeeritud ühe riigi kultuuriõhtu. St esimesel õhtul tegi Prantsuse delegatsioon õhtusöögi ja tutvustas oma riiki, teisel õhtul järgmine riik jne. Meie kultuuriõhtu jäi sel korral viimaseks, kuna nõustusime Poola inimestega õhtud ära vahetama. Nad kartsid, et neil saavad joogivarud enne otsa ja siis ei saagi oma riiki tunnusjookidega presenteerida. Kuna meil polnud mitte midagi sellist kavas pakkuda, siis olime lahkelt nõus vahetama (mis tähendas muidugi, et meie must leib jõudis nädalaga käärima minna :().
Päevi täitsid erinevad tegevused. Koolituse alguses tegelesime päris palju clown activityga või clown armyiga, nagu tahate. See on selline huvitav liikumine, mida Prantsusmaal kasutatakse nt politseiga suhtlemisel. See on nn vägivallatu suhtlemise vorm, mis püüab suhelda emotsioonide ja inimliku kontakti teel, huumor on samuti üks oluline märksõna. Meile tegid töötube erinevad klounid, kes vabatahtlikuna sellistes armeedes treenivad ja politseidele ja rahutuste keskel osalevad. Tegime väga paljusid harjutusi, mis õpetasid ja treenisid oma emotsioone välja elama ja katsetama iseenda piire. Eriti mõjus kindlasti Eesti inimestele, kes on nii harjunud pokkerinägu tegema...
Selleks, et see kõik lihtsamini välja tuleks, saime kõik ka ainsad "relvad", mis klounid oma armeedes kasutavad- punased ninad. Nina on justkui olematu mask, mis aga tegelikult nii palju kaitseb. Kuidas sa siis oled vägivaldne kellegagi, kel on suur punane nina ja kes siiralt oma emotsioone sinuni toob?
Te ei kujuta ette, kui vabastav ja humoorikas oli keset Lõuna-Prantsusmaa mägedest ümbritsetud farmi hoovis selliseid hulluseid teha, et kui keegi võõras seda pealt näeks, peaks meid hulludeks. Aga me olime klounide armee, mitte hullud. Võitlemas primitiivsuse, kõrkuse ja pimeda vägivallaga!
Mis veel?
Ühe päeva sisustasime vägivallatu suhtlemise peale. Töötuba oli tulnud läbi viima härra, kes igapäevaselt selle teemaga Toulousis töötab ning ehkki alguses olid kõigi lootused ja ootused päeva suhtes laes, ei saanud päris mitme jaoks need täidetud. Eelkõige seetõttu, et lähenemine oli üsna filosoofiline ning raskestihoomatav. Ka minu jaoks nõudis suurt pingutust mõttekäikudega kaasas olemine ent üht-teist olulist ja tähenduslikku noppisin üles küll. Eelkõige vastutuse võtmise ja vägivallale (ükskõik kas füüsilisele või psühholoogilisele) reageerimise võtmes.
Ühel hommikul jagunesime kaheks grupiks (jalgsi ja rattaga) ning läksime matkale. Mina valisin ratta, kuna mägedes üles-alla kihutamine on päris adrenaliinirikas ja samas ka hea trenn. Eriti see mäest üles minek. Teised sõitsid autodega looduskaunimasse kohta ning seiklesid jalgsi edasi. See oli väga mäletamisväärne hommik. Jagan mõnd ilusamat hetke:
Lisaks tegelesime hoolega gruppides oma projektide üle mõtlemisega. Lähteülesandeks oli luua innovaatilisi ideid kodanikualgatusteks ja ühtekokku tuli 4 suurepärast ideed. Meie grupp lõi kontseptsiooni "the Home", mis on mõeldud inimestele, kes vajavad abi (re)integreerimisega ühiskonda.
Pikalt ma sellest projektist kirjutama ei hakka, sest äkki õnnestub see kunagi realiseerida. Siis kutsun kõiki külla. Ja kui ei õnnestu realiseerida mul, siis ehk kellelgi teisel sellest grupist. Vaatame-näeme :)
Eelviimasel õhtul läksime kõik ühele lähedalasuva linna festivalile, mille sealsed vabatahtlikud korraldanud olid. Festivalil esinesid päris ägedad kohalikud ja mitte nii kohalikud bändid, inimesed tundsid reaalselt elust mõnu ja meie saime viimased ühised tantsud teha. Järgmisel päeval pidime juba lennujaama poole startima.
Viimasel hommikul otsustasime oma klouni-oskusi katsetada kohalikul turul. Selleks tegime hommikul veel viimased proovid, leppisime kokku salakeeles (sest ega klounid siis inimkeeli räägi, eriti kui tegemist on tulnukklounidega), maalisime näod pähe, panime taaskord kreisid riided selga (midagi sellist nagu ühel ülaltoodud piltidest) ja asusime San Gironsi poole teele. Turul võtsid inimesed meid vastu erinevate reaktsioonidega- kes olid segaduses, kes naersid kõhud kõveras ja suur enamus lihtsalt pildistas. Huvitav, kas seal mõni turist ka oli, kelle jaoks see meie hommikune etteaste arvamuse linnakesest kujundas?
Tegime viimase pikniku, peale seda farmis veel lõpuhindamise ja tagasiside ja läksimegi asju pakkima. Veetsime viimase öö lennujaamas, sest meie lend läks hommikul kell pool 7.
Enne turu-etteastet
Vaate St Gironsile
See oli vinge seiklus. Ma arvan, et minu jaoks üks kõige mõjusamaid õpikogemusi, mille mõju ja tulemusi hetkel isegi hinnata ei oska. Seda näitab aeg. Täna tean, et saan kindlasti seal kasutatud meetodeid tulevikus kasutada (miks mitte kasvõi EVSi käigus) ning lisaks sain projektist endale juurde palju toredaid, tarku ja armsaid sõpru.
Aitäh!
.jpg)
0 kommentaari:
Postita kommentaar