Kohanemine- magusvalus väljakutse

Kõik uus ja tundmatu tundub esmapilgul pisut.. ärevaks tegev, võõras, ebamugav. Kas pole?

Ma olen teadlikult oma ellu tervitanud neid ebamugavaid hetki, sest ilmselt ei vaja enam selgitamist- need kasvatavad, arendavad... Võin öelda, et viimatine, Itaaliasse tulek, on olnud teadlik kohanemise kogemine. Esimesel, saabumise päeval, kogesin kohalolu ja tunnetasin kõike teadlikult. Kuulasin, mida keha mulle öelda tahtis. Ebamugav oli, sest ma ei tundnud inimesi, ei teadnud, millised olud mind ootavad ning kuidas projekt algab. Pisut hirm, sest ei osanud arvata, kuidas kohalikud mind vastu võtavad. Ja mis ehk kõige ebamugavam- ma ei saanud keelest mitte midagi aru. See oli põnev tunne, kui üks oluline viis maailmaga suhelda on ära võetud. Olen selle üle hiljem palju mõelnud.

Enne siiatulekut proovisin itaalia keelt õppida, kuid teate ju ise, et igasugused online kursused ja iseseisev õppimine ei pruugi olla väga tõhus, kui pole võimalust praktiseerimiseks. Kuigi Prantsusmaa ja Hispaania projektides olid Itaalia inimesed, oli ka neil raske mulle nullist keelt õpetama hakata ja pealegi oli meil palju-palju muud teha. Nii ma sain paar fraasi enne siiatulekut selgeks, oskasin enam-vähem numbreid ja kehaosi nimetada, kuid sellega keeleoskus ka piirdus. Siinsed inimesed aga ei ole väga inglise keelega sinasõbrad, mis tähendas, et upu või uju!

Esimene päev koolis ja lastega oli emotsionaalne. Olen isiklikku päevikusse kirjutanud, et ma tunnen end tohutult ebamugavalt, kuna lapsed üritavad minuga rääkida aga ma ei saa ja ei oska vastata. Pablo (teine vabatahtlik) on Hispaaniast ning suhtles lastega esimesest päevast. Mina istusin nö "ringist väljas" ja lihtsalt kuulasin, kõrvad pärani. Muud ma tol hetkel teha ei saanud. Keele õppimine on minuarust selline hektiline ja järk-järguline protsess- esiteks hakkad aru saama, mida räägitakse. Sa ei suuda ise veel sõnastada ja lauseid formuleerida kuid saad enam-vähem aru, millest jutt. Seejärel hakkad ka ise silpide ja sõnade haaval maailmaga suhtlema. Minu jaoks tuli see suhtlemise hetk umbes 3.-4.päeval (selleks ajaks sain osalt juba aru, millest jutt ja mida minult küsitakse). Väga palju aitab see, kui veedad aega kohalikega ja esialgu lihtsalt kuulad. Minu kui võrdlemisi sotsiaalse inimese jaoks oli päris huvitav esimestel päevadel pargis või kohvikus koos kõigi teistega istuda ja lihtsalt vaikida. Oleksin tahtnud ka oma mõtteid ja tundeid jagada ning dialoogis olla, kuid kui mul oli valida kas lihtsalt hostelis pikutada või teistega aega veeta, valisin muidugi teise variandi. Ning- rääkimine öeldakse ju olla hõbe ja vaikimine kuld. Puhast kulda praktiseerisin!

Muidugi aitavad igahommikused intensiivsed keelekursused Martynaga, kuid parim õppeolukord on ikka tavaline ja igapäevane suhtlus. Jep.

Mis ma teise märkamisena üles märkida tahan, on pidev väsimus. Ma olin sellest kui ühest uues kultuuris kohanemise kõrvalnähust teadlik ja juba ette valmistunud, et algul on kogu aeg väga väsinud olla. Kuna su peanupul on tarvis päeva jooksul nii palju võõrast ja arusaamatut vähegi arusaadavamasse keelde "töödelda", oled õhtuks nii läbi, et vajud voodisse nagu laip. Õnneks olen ma Itaalias, mis tervitab oma poegi ja tütreid meeletult hea kohviga. Jah, mu sõbrad, ma olen hakanud kohvi jooma! Neile, kes mind vähegi rohkem tunnevad, on see ilmselt miski, mida ei arvanuks kunagi :) Ma pole kindel, kas Eestis seda praktikat jätkan, kuid siin on see väga omal kohal. Igahommikune cappuccino on itaalia keele kursuse pausihetke lahutamatu osa. Ohjah...

Nii palju siis kohanemisest.


Eelmises postituses mainisin, et lähen esmaspäeval Rooma ja kuna täna on juba neljapäev, oleks vast paslik teha väike kokkuvõte ka sellest käigust.
Hommikul asusime Riccardo ja Pabloga teele ja kogesime kohe seda, mida paljud mulle Itaalia ja siinse transpordisüsteemi kohta rääkinud on. Siin jäävad kõik bussid, trammid ja rongid ALATI hiljaks. Vähemalt kord päevas koged seda, et midagi lükatakse edasi või jäetakse ära. Nii me siis hommikul esiteks jäime ühest rongist maha ja teist lükati ca pool h edasi, mistõttu jõudsime Mario (meie mentor Itaalias) juurde CEMEA kontorisse pool tundi lubatust hiljem. Aga pole hullu, kuna itaallased saavad perfektselt aru, kui transpordiga midagi vussi läheb. Mentordasime ära, rääkisin Mariole oma kohanemisest ja mingitest korralduslikest küsimustest, ostsime mulle itaalia kõnekaardi ja muud sellist, igapäevast. Seejärel läksid Pablo ja Riccardo tagasi Cantaluposse ja mina jäin üksipäini Roomat avastama. Mulle meeldib üksi seigelda, mingeid huvitavaid paiku otsida ja lihtsalt ringi uidata. Kõige magusamat, kolosseumi, ma veel ei külastanud. Küll aga mitmeid teisi hingematvalt ilusaid kohti. Mõned pildid ka teile silmailuks siia:

Roomas jalutades pidin end korduvalt näpistama, et saada aru, mis toimub. Halloo, ma olen Roomas, uitan mööda neid tänavaid, mida harjunud filmides nägema (teate küll, paarikesed söövad ühest taldrikust spagette, kõrval mängib bareti ja vuntsidega härra lõõtsa ja laulab mingit itaaliakeelset laulujuppi, kõikjal saginat ja sellist omapärast hõngu) ja olen oma käikudes ja tegemistes täiesti vaba ja plaanitu. Ma arvan, et sellistel hetkedel kogen väga suurt rahulolu olemisest ja elamisest.

Uitasin terve päeva linnas, käisin ära ühes ostukeskuses (tahtsin osta pliiatseid ja värve järgmisteks käeharjutusteks) ning suutsin seal ära eksida, bussipeatust 45 minutit otsida ja siis 2 tundi koju, 70 km kaugusele sõita, sest rongi ei tulnud ega tulnud (otseloomulikult oli edasi lükatud) ja viimane jupp bussisõitu venis ka hilja peale. Aga Cantaluposse jõudes tervitasid mind Claudia, tema härra ja Pablo, kes olid Mehhiko toitu meisterdanud. Ja mul meenus täpselt sel hetkel, et viimati sõin... hommikul. Milline õnnis hetk, kui sekund hiljem saad hambad vürtsikasse quesadillasse lüüa. Mmmmmmm :P



Aga projektist, koolist ja lastest...


Sel nädalal on koolis juba parem. Saan lastega suhelda ja olen end proovinud õpetajatele kasulikuks muuta. Kuigi seda on päris keeruline teha.
Nimelt on kogu koolisüsteem, vähemalt siin, minu jaoks küllaltki hoomamatu. Kogu koolipäev on justkui üks lakkamatu, integreeritud koolitund. Väga palju aega kulutatakse laste korrale kutsumisele vilega, kõva hääle ja autoriteediga. Minuarust võiks kogu selle aja kulutada ühiselt õppimisele, aga noh... :)

Lapsed on energilised, elavad ja toredad nagu ikka. Meie kui uued näod tekitame palju elevust. Meilt küsitakse kõikvõimalikke küsimusi alates sellest, kui vanad oleme kuni selleni, et milline jalkaklubi kõige rohkem meeldib. Mina jäin vastuse võlgu, sest hetkel mul selline asi puudub, kuid ilmselt peaks tekitama, kui tahan väikeste poistega jutusoonele saada! Itaalia mehed kasvavad üles jalgpall telekas ja mänguväljakul. 
Poisid ripuvad rohkem Pablo, tüdrukud minu küljes. Siin on füüsiline kontakt kuidagi väga oluline. Lapsed on nii lähedal, hoiavad kinni, kallistavad, tahavad kangesti, et nende kõrval istun. Täna oli naljakas hetk, kus kaks tüdrukut panid oma laudade vahele minu jaoks tooli ja palusid mul sinna istuda. Siis kui istusin, nihutasid oma toolid minu oma vastu ja laudu ka koomale, et me ikka täiesti külg-külje kõrval oleks. Sellised hetked on armsad ja tekitavad vägisi muige suule.
Lugesin üht artiklit Itaalia haridussüsteemi kohta, et vähegi aru saada, miks ja millest sellised meetodid, prioriteedid ja väärtused laste kasvatamisel. Ühes artiklis oli päris tabavalt öeldud- The school system has a good reputation but tends to focus on rote memorization and obedience over creativity". Nõustun 100%-liselt. Ja see ilmselt näitab, milline väljakutse on mul tulla ja hakata korraldama midagi, mis täiesti vastupidistele väärtustele rõhub- looming, loovus, loomine. Vaatame, kuidas läheb. Kui täna proovisin ühele õpetajale, kes üritas mulle selgeks teha, kui sõnakuulmatud ja kasvatamatud lapsed selles klassis on, väita, et nad on tegelikult väga nunnud ja toredad, kortsutas ta kulmu ja ütles, et ära mine nende poolele, autoriteet peab säilima. Eks ühelt poolt õige, aga mina ei taha nii. Ma teen lastega omad kokkulepped ja nii on.

Eile oli siin oldud aja jooksul üks selline madalseisu päevadest ka, kus tahtsin oma koju, oma kallite juurde ja kerra tõmmata. Kõik oli kuidagi paha ja vale ja kurb, aga jällegi- olin sellisest sinusoidsest kõikumisest juba eelnevalt teadlik ja täna oli kõik juba palju parem. Ja juba tean ette, et neid hetki tuleb veel mitmeid, kuid kõik on ületatav.

Panen siia mõned pildid veel- kohalikust elust, loodusest, majadest ja noortest. Paar sõna piltide alla ka, et aimu saaksite, millega tegu.

 Pilt spetsiaalse pühendusega Reti Mariale. Ükspäev kustutan sildi pealt üleliigse I-tähe ära. Oledki lähemal! :D

 Kohalikud savimaski tegemas. Taustal paistab vana lasteaed, mida koos noortekeskuseks restaureeritakse (muuseas, linnavalitsus annab selle noortele tasuta kasutamiseks!). Kõik löövad käe külge, kambavaim on tugev. Varsti on keskus valmis, loodan ka ise selle võimalusi nautida!:)

Viimaste päevade ilmad on nukrad olnud. Aga silmailu pakuvad hallid pilved ikkagi..

Lisa1: Üks tore video muusikatunnist lastega. Haha.. Tahan pissile, issi!

Novot. Sellised mõtted täna. 

Ci vediamo presto

Jaanika