teisipäev, 28. oktoober 2014

La dolce vita!

Tervist, head ja ilusad inimesed

Arvan, et on vägagi paslik aeg jagada muljeid pühapäevasest Toskaana-reisist ning sellest, mis alanud nädal toonud on. Sest see on toonud juba üksjagu toredat ja jagamist väärivat.

Pühapäevahommik algas suures ja Cantalupokaid täis bussis ca 200 km-se reisiga põhja poole, Toskaanasse. Käisime sellises linnas nagu Montalcino, mis tähistas pühapäeval Sagra del Tordo päeva, mis on midagi sellist keskaegse pühaku laadset. Sinna jõudes oli natukene jahedaks avastuseks see, et põhjapoole sõitmine oli ka õhutemperatuurile mõjunud ja minu õhukesest parkast jäi päris väheks, et seal ca 8 tundi veeta. Aga teadupärast aitab ringi liikumine, mistõttu hoidsimegi end pidevas liikumises, et külm ära ei näpistaks. Panen sellest käigust mõned pildid ka, mis loomulikult ei suuda edasi anda pooltki seda ilust, mida kohapeal nautida võis.

Maalilised Toskaana loodusvaated

Mingi hästi oluline kirik koos Alessandra ja Eugeniaga

Vot sellised keskaegsete kostüümidega tegelased marssisid peaväljakul. Ilus!

Istud kohvikus ja selline vaade aknast välja vaadates. Itaalias tavaline.

Ma küll ei tea, aga mul on kahtlane tunne, et Pinocchio on Montalcinost pärit...

Taaskord- klassikaline Itaalia tänavapilt

Montalcino Big Ben

Sööki-sööki ja ohjeldamatult Montalcino rossot

Eee.. järjekordne Toskaana ilu kehvavõitu pildile püütud

...

Oeh...

Kui ma 2012. aastal esimest korda Toskaanas käisin, ütles sisetunne, et see pole viimane kord, kui sinna satun. No ja süda räägib ju alati tõtt! Kohtusimegi taas, väga lahe!

Tagasi koju jõudsime kella 21 paiku, seega kestis reis pisut üle 12 tunni kuid aeg läks lennates. Möllasime noortega linnas ringi, tegime vahepeal soojenduseks pizza- ja kohvi/teepeatusi ning nautisime lihtsalt olemist. Sain oma keelt praktiseerida ja rääkida ka nendega, kes soovisid minuga jutustades oma inglise keelt praktiseerida, nii et igati win-win ma ütleks.

Uus nädal

Esmaspäevale läksin seega vastu mõnusa tundega eelmise päeva reisist ja sellest, et näen jälle oma toredaid pisikesi ja vahel üliaktiivseid jõnglasi.

Esimese asjana kooli uksest sisse astudes silmasid mind esimese klassi lapsed, kes mind hüüdsid. Kuidas ma saan mööda minna, ilma et neile tere läheks ütlema? No ja see kallide laviin, mille osaks uksele minnes sain, oli meeletu! Ja loomulikult sinna juurde traditsiooniline "Quando vieni qua?" ehk "Millal sa meie juurde tuled?". Kuna ma jagan ennast kõikide algkooli klasside vahel, siis olen erinevatel päevadel erinevate klassidega ja seetõttu käib pidev võitlus selle üle, kes mind päevaks "endale saab". Ma üritan teha nii, et olen sel päeval kui mul vastava klassiga muusikatund on, nendega kogu päeva, ehk alustan hommikul ja pärastlõunal teen muusikatunni. See aitab mul nende päevameeleoluga kohaneda ja aru saada, millised harjutused-ülesanded päeva sobivad, energiataset tõsta (või teinekord ka langetada) aitavad ja üldse... Mulle selline rütm sobib.

Olin tol päeval neljanda klassiga, aitasin neil natuke matemaatikat teha (jess, tõesti selline õppeaine, milles minu talent üldse välja ei tule:)) ja muusikatunniks valmistasin ette teemakäsitluse rütmi kohta, mis on üks muusika olulisematest alustaladest. Avasime muusikatunni ringis istudes ja tehes natuke rütmiharjutusi, seejärel rääkisime, mis tähendab rütm ja kus meie elus rütm on (no näiteks süda lööb rütmis, aastal on oma rütm aastaaegade näol ööpäeval päeva ja öö vaheldumise näol jne). Kui olime päris pikalt selle üle arutlenud, tegime eelnevalt rivvi tõstetud laudade taga rütmiharjutusi, mis mulle tundus et jäi nende jaoks natuke liiga keeruliseks ja hoomamatuks (õpikoht, et järgmiseks korraks asi natuke lihtsamaks muuta). Samas tüdrukud said lõpuks sellele päris hästi pihta ja saime otsast lõpuni harjutuse ära teha. Minu arust väga kaasahaarav ja lahe värk! Vaadake ise:

Kolmanda klassi lastele õpetasin ükspäev plaksuharjutusi (tead küll, näod vastamisi kord parem, kord vasak käsi, siis mõlemad koos ja erinevad variatsioonid sellest) ja nüüd on igapäevased challengid, kes minuga kiiremini ja kauem seda mängu ilma eksimusi tegemata teha saaks. Kes ütleb, et see õppimine pole? Kindlasti arendab nii koordinatsiooni kui oskust esialgu võõrana tunduvate inimestega kontakti saada jne. Üleüldse olen hakanud enda jaoks lahti mõtestama seda, miks ma siin kooli minnes selliseid vastandlikke ja konfliktseid emotsioone kogesin (minu kriitilist vaadet siinsele koolisüsteemile saab esimestest siinoleku-postitustest lugeda) ning nägema seda, milliseid võimalusi selline esialgu pisut kaoseline ja segane süsteem endaga kaasa toob. Kindlasti annab segadus ja kaos palju rohkem ruumi spontaansuseks ja informaalseks õppimiseks, laseb lastel omas tempos ja rahulikult areneda (mitte ei panda kõiki pidevalt nii hinnete kui muude omaduste alusel "joonele") ning annab aimu, et ka elus juhtuvad asjad ootamatult ja kõik mida planeerid, ei pruugi täide minna. No minu jaoks on see viimane end küll väga palju tõestanud. Aga usun, et Reelikal oli õigus, kui ütles, et ma hakkan itaalia-pärast no-problemo-mõtteviisi omaks võtma. Ma arvan, et nii on palju lihtsam siinses kultuuris kohaneda ka.

Mis veel...

Ahjaa, sel nädalal on meie viimane itaalia keele tund. Mul on sellest väga kurb meel, sest hommikud Martina, Eddy ja Pabloga olid väga toredad- esimene tund intensiivset keeleõpet, siis cappuccino ja valge-shokolaadi-croissant raamatukogu kõrval olevas kohvikus) ning viimane pooltund veel kiirelt kokkuvõtet, uue teema käsitlemist ja kodustele ülesannetele.

Muuseas, täna ütles Eddy, et kursuse lõpupäeval, reedel, kutsub ta meid kõiki enda juurde lõunale. Mul pidid liigutatusest pisarad silma tulema, sest Eddy on minu arust väga-väga armas vanahärra ja selline kutse tegi seda tunnet minu jaoks veel tugevamaks.

Veel teinegi põhjus on reedet oodata. Nimelt korraldavad kohalikud noored siis lastele suurejoonelise Halloweeni-peo. Ka täna käisime ja aitasime dekoratsioone maalida ja ettevalmistusi teha, et võimalikult kift pidu tuleks. Plaanime ise ka ennast ära maskeerida ja mõtlesin, et proovin natuke näovärvidega mökerdada ja endale mõne hirmsa näomaalingu teha. Näis, kuidas välja tuleb!

Laupäeval lähen ilmselt Rooma, et pühapäeva hommikul koos Catarina (ja ilmselt ka Bryaniga) ühele sealsele kõige kuulsamale antiigi- ja muidu pudi-padi turule minna. Usun, et mulle meeldib seal väga, sest sellistest kohtadest võib leida kõige eriskummalisemaid, vahvamaid, südamlikemaid, erilisemaid ja tähenduslikemaid asju. Kuid ma ei hakka oma ootusi liialt lakke kruvima, eks näis, mis tuleb!

Ahjaa, kui rääkida veel millegi ootamisest, siis ootan juba ka detsembrit, millal koju tulen. Olen peas juba mitu korda kedranud hetke, mil lennujaamas "Saabuvate" uksest välja astun ja pilguga Mihklit ootesaalis otsin. Ja leian ka :)

Saluti!

Jaanika

Eddy ja itaalia keel

Tere! Hello! Ciao!

Mul on tunne, et olen igati eeskujulik blogija, kuid seda vast peaasjalikult seetõttu, et toimumas on palju, millel ei tahaks kuidagi lasta nõrga mälu tõttu tuhmuda. Ilmselt on kõige kindlam siia mustvalgel kirja panna, et mäletaks ise ja ka teised saaksid sellel omal moel- kas hommikul kohvi ja croissanti kõrval või bussis igavuse peletamiseks- osa.

Enne, kui liigun pealkirjas viidatud sisuni, tahan rääkida teisipäevast, mis oli võrdlemisi... seikluslik.
Varasema esmaspäevase päeva asemel käime nüüd teisipäeva pärastlõunal, peale keeletundi ja kooli, mis lõppeb 12.30, Roomas, Marioga kohtumas. Kuna siit Rooma ja sealsest rongijaamast CEMEA kontorisse peab kokku minema nelja transpordivahendiga, on seiklus päris pikk, et sel korral kujunes minu jaoks arvatust pikemaks.
Ilmselt sõnusin Mariole Trainitaliat kritiseerides oma tolleõhtuse saatuse ära. Otsustasin peale kohtumist jääda mõneks tunniks veel linna, et omale uued püksid, tennised ja mingi kampsun vaadata, sest Eestist ma just riiete kaasa võtmisega ei hiilanud ja panin rõhku muule kraamile, mida võib olla Itaalias keerulisem leida (nt Eesti maiustused, head eestikeelsed raamatud jne). Leidsin end kell 19.00, olles pükste, valgete tenniste (jep, väga praktiline lastega töötajale) ning kampsuni võrra rikkam, metroos närviliselt rongi ootamas, sest mul oli vaja kesklinnast esimesel võimalusel rongijaama saada, sest viimane buss Poggio Mirtetost, kuhu rongiga sõitma pidin, läksca 1,5 tunni pärast. Kuigi ma väga ei muretsenud (sest ronge peaks Roomast ju mitmeid minema), seadsin siiski sammule tempot juurde, sest mine tea, mis sel transpordivärgil mulle veel varuks on. Ja paljugi oli. Olles rongijaama jõudnud, avastasin, et paraku sel õhtul enam Poggiosse ronge ei lähe. Kõige lähedasem punkt koju on Fara Sabina, mis on Rooma ja Cantalupo vahepeal ja kedagi ma sinna endale järgi enam õhtul kutsuda ei tahtnud. Lasin kiirelt peast läbi erinevaid võimalusi ja maandusin sellel, et ühendusin Bryaniga, et öö Rooma CEMEA vabatahtlike kodus, Rampas veeta. Võisin eeldada, et tegu on huvitava kohaga, sest esialgu pidin juba pühapäeval seal ööbima, et esmaspäeval otse Marioga kohtuma minna, ent kuna kohtumise kuupäeva edasi lükati, siis seda vajadust enam ei tekkinud. Samas, Bryan ja Catarina ei osanud mulle meilitsi selgitada, millise kohaga tegu on, kuid lubasid väga teistsugust ja lahedat kohta. No ja nüüd mul sellegipoolest tekkiski võimalus seal ööbida. Mõelda vaid, mis oleks olnud siis, kui ma ei oleks tol pühapäeval nendega koos Roomas ringi vaadanud ja piisavalt hästi tuttavaks saanud, et paluda neilt öömaja... Aga ega asjad kunagi põhjuseta juhtu.

Seiklesin rongijaamast tagasi praktiliselt CEMEA kontori juurde (Rampa asub paar peatust sellest eemal) ja ootasin bussipeatuses Bryanit, kes koos teise vabatahtlikuga nende vastuvõtvas organisatsioonis koosolekul olid. Kuna mul oli raamat kotis kaasas, läks aeg kiiresti ja peagi jõudsidki nad trammipeatusesse, kust edasi Rampasse kõndisime.

See koht oli tõepoolest huvitav ja kummaline! Suur maja, lukustatud uste ja vist oma 5 korrusega. Rampa nimeks seetõttu, et on ümmarguse ülesehitusega. Maja on seest rohkeid graffiteid ja joonistusi täis. Pikas kaarjas koridoris on uksed, millest igaüks viib eraldi nn "korterisse" koos köögi, duširuumi ja magamisruumidega (kus eranditult vaid narid on). Siis on ühine wifi-nurk, kus on chillid diivanid ja meeletult-meeletult pikk koridor, mis viib ümmargusse sisehoovi, mis ongi Rampa keskpunkt ja mille seinu taaskord grafititest kunstiteosed ehtisid. Ma küll pilti ei mõistnud teha, aga leidsin netist mingi imepisikese, seda juttu ilmestama :

Seal ringi jalutades polnud ma kindel, kas just ise igapäevaselt seal 9 kuud elada tahaksin, kuid omapärane ja äge koht oli see küll.
Rampas sain tuttavaks kahe prantsuse vabatahtlikuga, kellest ühe, tüdruku, nari ülemisel korrusel küljealust leidsin. Prantsuse poisi ja Catarinaga jutustasime päris pikalt, rääkisin oma eelmistest koolitustest ja muust ning siis istusime mõnda aega wifi-lebolas, tegin telefonikõne Teesiga, et oma kreisi seiklust jagada ja siis jäin Sergioga rääkima, kes on kolmas Portugali vabatahtlik. Rääkisime oma projektidest ja muust huvitavast, kuid mitte eriti pikalt, sest minul oli väga varajane tõusmine plaanis (et kella 9-st itaalia keele tundi tagasi Cantaluposse jõuda).

Hommikul ärkasingi kella 6 paiku, sättisin ennast vaikselt minekule, et mitte teisi äratada ja asusin hommikupimedas Roomas koduteed otsima. Äärepealt oleksin jälle rongist maha jäänud (mis siis, et sellele jõudmiseks oli tund aega), kuna hommikused ummikud on umbes sama hullud kui õhtused. Õnneks jõudsin siiski kenasti rongile, sealt edasi bussile mis mu Cantaluposse tõi ja varsti istusingi juba itaalia keele tunnis koo Martina, Pablo ja Eddyga.

Eddy on ka vabatahtlik. Eddy töötab kohalikus raamatukogus iga päev, hommikupoolikutel. Eddy on ca 70-aastane itaalia papi, kes on lihtsalt imeline!
Igal hommikul on ta meiega laua ümber ja aitab itaalia keelt õppida, kiidab õnnestumiste eest ja räägib põnevad lugusid kõiksugustest asjadest, mis meie õpitavaga haagivad. Eddyga on võimalik dialooge pidada (nt tema on puuviljamüüja, meie kliendid) ja küsida selle kohta, kuidas Itaalias elu vanasti toimis. Kuna ka keel on päris palju vahepeal arenenud, räägib Eddy sellest, milliseid sõnu või väljendeid kasutati "vanas" itaalia keeles. Ükskord otsis ta meile Pabloga ka raamatud, mida lugeda, et itaalia keelt praktiseerida.
Ma ei tea miks, aga ta on mulle nii hinge pugenud. Täna Eddyt polnud (reedeti on ta raamatukogus pärastlõunal) ja tundsin temast väga puudust. Ta on ülimalt armas, südamlik ja tark papi ning loodan, et meie kontakt säilib ka peale keelekursust, mis nädala pärast juba lõppema hakkab.

Tänaseks olen Itaalias olnud 2,5 nädalat. Keelest arusaamine on selle ajaga päris palju arenenud kuid rääkimiseks kasutan endiselt lühemaid fraase ja päris korrektseid lauseid moodustada ei oska. Õnneks saavad kõik minu pudrumudru keelest aru ja usun, et pikapeale jääb ka mulle kogu see artiklipuder külge. Muud moodi ju mitte, kui ainult proovides ja praktiseerides!

Pühapäeval on kohalike noortega ekskursioon Toskaanasse. Me kohtume taas, mu arm ;)

Buon fine settimana kõigile!
Jaanika

The secrets of Rome ja minu esimene muusikatund

-Mida sa teeksid, kui oleksid tõeliselt vaba?-

Minu viimased päevad on olnud päris sisutihedad. Käisin pühapäeval Roomas, koos kahe teise vabatahtliku, Bryani ja Catarinaga. Nad tulid Itaaliasse sama koordineeriva organisatsiooni kaudu aga töötavad teistes projektides. Bryan kutsus meid Pabloga ka, aga Pablo foldis, seega läksin üksinda. Pühapäeval. Maalt Rooma. Esialgu tundus mõte hea, kuid tagantjärele näen palju, mida oleksin pidanud teisiti tegema.. Aga kõigest lähemalt...

Pühapäeva hommikul ärkasin mõnusa ärevusega- jeeeee, Rooma! Eelmisel käigul jõudsin vaid põgusalt seal ringi vaadata, seetõttu olin ekstrarõõmus, et uuesti see võimalus avaneb.

Olime Bryani ja Catarinaga leppinud kokku kohtumise 10.30 paiku Rooma ühe metroopeatuse juures. Hakkasin siit, Cantalupost, ca kl 9 paiku liikuma, et kenasti õigeks ajaks kohale jõuda. Kuna oleme Roomast ca 70 km kaugusel, siis peaks 1,5 tunnist vast piisama, et jõuda bussiga rongijaama ja rongiga kenasti Rooma. Vähemalt nii ma arvasin. Esimene "äratusmoment" saabus siis, kui vaatasin bussigraafikut. Muidugi oli pühapäeva hommik natukene hilja, ent siiski, parem hilja kui mitte kunagi. Loomulikult nägin sealt, et pühapäeviti Cantalupost Poggio Mirtetosse (kust pidi minema rong) busse ei lähe. Lahe. Mis seal ikka, mõtlesin. Läksin Café del Parcosse (meie kõige populaarsem kohvik-baar-ööklubi-lounge 100in1) ja tellisin ühe cappuccino. Seal nägin üht tuttavat kohalikku härrat, kellele oma murest rääkisin ja uurisin, et kas ta teab mingit varianti Poggiosse rännata. Ta pakkus lahkelt, et viib mu ära. Kui ma muidu, nt Eestis mõne inimesega kohvikus rääkima hakates oleks saanud ettepaneku, et mind viiakse ära, siis oleksin pikemalt mõtlemata keeldunud, ent siin on nii väike koht ja kõik tunnevad kõiki, mistõttu suur hirmu polnud. Võtsin ettepaneku vastu ja hakkasime sinnapoole sõitma.

Tee peal jõudsime rääkida Eesti ja Itaalia, sealsete inimeste ja kultuuri erinevustest ja sarnasustest, sellest, miks siinsetele väga sinised silmad ja blondid juuksed ja meie omadele pruunid juuksed ja silmad meeldivad ("mulle-meeldib-kõik-mida-mul-pole-printsiip") ja muust. Lõpuks viidi mind Poggio Mirteto asemel Fara Sabinasse, mis on kaugemal aga parem variant, kuna sealt läheb rohkem ronge. Tänasin väga küüdi eest ja lippasin rongipeatusesse- veel olen graafikus!

Järgmine laks reaalsuselt vastu nägu oli siis, kui rongigraafikut vaatasin. Kell oli parasjagu 10.03 ning järgmine rong pidi tulema 12.25. Va bene, nagu öeldakse. Mis siis nüüd?

Vaatasin, et üks teine õnnetu neiuke oli samuti rongi ootamas ja purssisin oma olematu itaalia keelega, et kas ta oskab öelda, kas tunniplaan on õige ja siit tõepoolest järgmise 2,5 tunni sees ühtegi rongi Rooma poole ei lähe. Koos nentisime, et nii ongi. Minu uus tuttav, Rumeenia neiu, pakkus välja, et lähme teeme ühed kohvid. Muud niikuinii teha pole. Miks mitte. Läksime lähedalasuvasse kohvikusse, tellisime kohvid ja jutustasime. Sain teada, et ta on 19-aastane, kolis juba aastaid tagasi Itaaliasse ja elab väga lähedal. Kuna kohvi joomine nii pikalt ei võtnud, läksime tema juurde chillima. Taaskord miski, mis ilmselt Eestis väga tavapärane toimimisviis ei oleks. Ilmselt oleks ma seal lihtsalt vaikuses 2,5 h ühte kohta passinud ja muusikat kuulanud või midagi...

Istusime tolle tüdruku (kelle nimi on mul suutnud meelest minna, sest mul on siin vaja umbes miljon nime meeles hoida) rõdul ja jõime coca-colat, näitasin talle Eestist pilte ja õppisime üksteise keeli ja itaalia keelt ka. Väga tore oli, kuni naabrimees meie idülli lõpetas, keda meie jutukõmin häiris. Suundusime seega tagasi rongijaama, et oma lõputuna näivat ootamist jätkata.

Rongijaamas selgus, et rongi oli veel pisut edasi lükatud, seega täpne aeg, mil rongijaamast liikuma saame, on 12.50. Nojah, 30 minutit ette-taha ei kõigutanud meid enam üldse, kuulasime muusikat ja olesklesime niisama. Ma arvan, et see oli ametlikult minu kõige pikem rongi ootamise kogemus.

Samal ajal oli mul äraütlemata piinlik Bryani ja Catarina ees, kes mind need 3 tundi Roomas ootasid. Kuigi ütlesin neile, et nad ringi liiguksid ja püüan nad kuskilt kinni, ootasid nad mind siiski ära, sõid lõunat ja olid niisama.

Tulin metroojaamas õue ning esimese asjana kuulsin kaht meest eesti keeles rääkimas. Pöörasin nende poole, suu ilmselt ammuli ning kui nad aru said, et nemad on vaatlusobjektid, manasid nad küsivad näod ette, mistõttu hüüatasin: "Eesti keel! Ma kuulen eesti keelt! Äge!"

Ma arvan, et nad olid ka võrdlemisi üllatunud minu siirast rõõmust ja hüüdsid veel miskit järgi, aga ma nägin juba taamal B-d ja C-d ning lippasin nende poole.

Olin Catarinaga juba eelmisel korral Roomas käies kohtunud, kuid Bryaniga mitte. Seetõttu alustasime sellise small talkiga, rääkisin neile pisut Eestist, oma EVS projektist ning uurisin nende omade kohta. Tuur oli planeeritud selline, et läheme vaatame erinevaid olulisi vaatamisväärsusi ja lisaks ka kolosseumi ning Bryan räägib neist pisut juurde, sest ta on uurinud Rooma ajaloo ning arhitektuuri kohta ja ka käinud kõigis kohtades, kuna tema eelmine, lühiajaline EVS oli samas projektis.

Samal ajal tutvusime erinevate Rooma saladustega, mida ma siin avaldada ei saa. Kes tahab, tuleb Rooma ja tutvustan neid talle isiklikult :) Alljärgnevalt mõned paremad kaadrid eilsest seiklusest:

Vaade Vatikanile ja linnale. PS: Roomas oli 19.oktoobril 30 kraadi, sellest ka läikiv nägu :P

Mouth of truth. Müüt ütleb, et kui härrale käe suhu paned ja vale räägid, pidi suu kinni vajuma ja käe sisse jätma. Mul jäi alles!

Imeline allee. Vaadake neid mände!

Selles kirikus on äsja laulatus olnud.

Kirikud, mis on täpselt samasugused (va need väikesed tornikesed suuremate kõrval, mis pole)

Itaalia üks tähtsamaid ehitisi- Vittoriano muuseum.

Muuseumieelne plats. Leia pildilt Itaalia trikoloor.

Pastasiil. Väga loov minumeelest.

Vanahärra Giuseppe oli lihtsalt nii muhe!

Vaade Vittoriano muuseumi rõdult. Imeline!

Vittoriano muuseumi sisevaade

Ja siin see on- Colosseo! Üks unistus jälle täidetud :)

Bryan, Catarina ja Giovanna- muhe rännuseltskond

Mõned tunnid, vaatamisväärsused ja toredad hetked hiljem leidsin end taas rongijaamast, et hakata koju tagasi trippima. Meenutan veelkord, et eile oli pühapäev. See tähendas, et ka tagasi tulevaid ronge on vähem ja jaama jõudes selguski tõsiasi, et ainus rong mis vähegi minu kodu poole sõidab, läheb Fara Sabinasse (samasse kohta, kuhu mind hommikul toodi ja mis Poggio Mirtetost isegi veel kaugemal on). Helistasin Pablole ja uurisin, mis neil teoksil ja sain teada, et nad on Poggiosse ühele muusikaüritusele teel. Õnneks oli Claudia nõus mulle Fara Sabinasse järele tulema. Nii sõitsingi Farasse, ootasin seal Claudiat ja teisi ja sõitsime tagasi Poggio Mirtetosse, et natuke festivalil chillida.

Paar pilti sealt ka:

Parasjagu mängis reggaeton :3

Peale festivali tulime tagasi Cantaluposse, istusime paar hetke Caffé de Parcos ja sättisimegi koju magama ära.

Minu esimene muusikatund

Ja siis tuli esmaspäev. Päev, millal toimus minu esimene koolitund. Suutsime eelmisel nädalal leppida kokku päevad, millal ma lastele esimese, sissejuhatava muusikatunni teen. Täna alustasin koos neljanda klassiga.

Olin ette valmistanud väikese presentatsiooni, et tutvustada natukene rohkem iseennast (panin sinna nt oma lapsepõlvepilte ja pilte iseendast eelmistel töökohtadel, et ennast neile natuke "lähemale tuua"), samuti tutvustasin rohkem Eestit, rääkisin meie kultuurist ja peatusin pikemalt laulu- ja tantsukultuuril, kuna see muusikatunnile kohane on. Näitasin videosid Tallinnast (drooniga tehtud, päris äge) ja laulu- ning tantsupidudest. Samuti proovisime ise muusikat teha, kasutades selleks enda käsi-jalgu ja suud-häält. Minu keeleoskus on muidugi alles allpool igasugu arvestust, mis tähendas, et rääkisin päris kummalises itaalia-inglise segukeeles, aga vabandasin sellepärast juba ette. Saime tunnii kenasti tehtud, kuigi päris mitmed asjad ei läinud päris nii kui ootasin. Tahtsin neid natuke rohkem kaasata ja neile aruteluruumi anda aga ilmselt olin enda keeleoskuse pärast nii mures et "lippasin" teemadest liialt kiiresti üle. Enam-vähem sain teemakäsitluse tehtud, kuid tahtsin, et nad ka ise reflekteeriks (nt Itaalia ja Eesti muusika ja tantsu erinevuste-sarnasuste osas). Pidin õpetaja abi paluma, et ta analüüsiprotsessi juhiks, kuid üldjoontes läks vist kenasti.
Igatahes hiljem lapsed tänasid ja ütlesid, et oli tore. Kuigi- nagu ühes eelnevas postituses mainisin, siis nad kiidavad üldse väga palju üksteist ja teisi. Ei teagi, kumbasse patta see hea sõna panna :)

Hiljem oli neil veel kehalise kasvatuse tund ja jooksin ning mängisin koos nendega, et ise ka pisut liigutada. Viisin neile seal ühe "kaheksajala" mängu ka läbi, kus üks on kaheksajalg ja peab "kalu püüdma", kes üritavad temast mööda lipsata. Kuigi see kukkus päris segaselt välja, siis oli lastel lõbus ja hiljem kiitsid mind ka mängu eest.

Need on imelised hetked, kui lapsed siirast tänu välja näitavad. Või kui näiteks võimlatrepil istud ja väike nunnu printsess käed laiali su poole jookseb, et sind enne kojuminekut kallistada ja musitada.

Tänane lugu, mis jäi eilsest reaggetoni-peost pähe tuksuma:

Ja üks mõte veel tänasesse õhtusse:

... cause realism is often an excuse for pessimism.

Tervitused, palavad!

Buonanotte!

Kohanemine- magusvalus väljakutse

Kõik uus ja tundmatu tundub esmapilgul pisut.. ärevaks tegev, võõras, ebamugav. Kas pole?

Ma olen teadlikult oma ellu tervitanud neid ebamugavaid hetki, sest ilmselt ei vaja enam selgitamist- need kasvatavad, arendavad... Võin öelda, et viimatine, Itaaliasse tulek, on olnud teadlik kohanemise kogemine. Esimesel, saabumise päeval, kogesin kohalolu ja tunnetasin kõike teadlikult. Kuulasin, mida keha mulle öelda tahtis. Ebamugav oli, sest ma ei tundnud inimesi, ei teadnud, millised olud mind ootavad ning kuidas projekt algab. Pisut hirm, sest ei osanud arvata, kuidas kohalikud mind vastu võtavad. Ja mis ehk kõige ebamugavam- ma ei saanud keelest mitte midagi aru. See oli põnev tunne, kui üks oluline viis maailmaga suhelda on ära võetud. Olen selle üle hiljem palju mõelnud.

Enne siiatulekut proovisin itaalia keelt õppida, kuid teate ju ise, et igasugused online kursused ja iseseisev õppimine ei pruugi olla väga tõhus, kui pole võimalust praktiseerimiseks. Kuigi Prantsusmaa ja Hispaania projektides olid Itaalia inimesed, oli ka neil raske mulle nullist keelt õpetama hakata ja pealegi oli meil palju-palju muud teha. Nii ma sain paar fraasi enne siiatulekut selgeks, oskasin enam-vähem numbreid ja kehaosi nimetada, kuid sellega keeleoskus ka piirdus. Siinsed inimesed aga ei ole väga inglise keelega sinasõbrad, mis tähendas, et upu või uju!

Esimene päev koolis ja lastega oli emotsionaalne. Olen isiklikku päevikusse kirjutanud, et ma tunnen end tohutult ebamugavalt, kuna lapsed üritavad minuga rääkida aga ma ei saa ja ei oska vastata. Pablo (teine vabatahtlik) on Hispaaniast ning suhtles lastega esimesest päevast. Mina istusin nö "ringist väljas" ja lihtsalt kuulasin, kõrvad pärani. Muud ma tol hetkel teha ei saanud. Keele õppimine on minuarust selline hektiline ja järk-järguline protsess- esiteks hakkad aru saama, mida räägitakse. Sa ei suuda ise veel sõnastada ja lauseid formuleerida kuid saad enam-vähem aru, millest jutt. Seejärel hakkad ka ise silpide ja sõnade haaval maailmaga suhtlema. Minu jaoks tuli see suhtlemise hetk umbes 3.-4.päeval (selleks ajaks sain osalt juba aru, millest jutt ja mida minult küsitakse). Väga palju aitab see, kui veedad aega kohalikega ja esialgu lihtsalt kuulad. Minu kui võrdlemisi sotsiaalse inimese jaoks oli päris huvitav esimestel päevadel pargis või kohvikus koos kõigi teistega istuda ja lihtsalt vaikida. Oleksin tahtnud ka oma mõtteid ja tundeid jagada ning dialoogis olla, kuid kui mul oli valida kas lihtsalt hostelis pikutada või teistega aega veeta, valisin muidugi teise variandi. Ning- rääkimine öeldakse ju olla hõbe ja vaikimine kuld. Puhast kulda praktiseerisin!

Muidugi aitavad igahommikused intensiivsed keelekursused Martynaga, kuid parim õppeolukord on ikka tavaline ja igapäevane suhtlus. Jep.

Mis ma teise märkamisena üles märkida tahan, on pidev väsimus. Ma olin sellest kui ühest uues kultuuris kohanemise kõrvalnähust teadlik ja juba ette valmistunud, et algul on kogu aeg väga väsinud olla. Kuna su peanupul on tarvis päeva jooksul nii palju võõrast ja arusaamatut vähegi arusaadavamasse keelde "töödelda", oled õhtuks nii läbi, et vajud voodisse nagu laip. Õnneks olen ma Itaalias, mis tervitab oma poegi ja tütreid meeletult hea kohviga. Jah, mu sõbrad, ma olen hakanud kohvi jooma! Neile, kes mind vähegi rohkem tunnevad, on see ilmselt miski, mida ei arvanuks kunagi :) Ma pole kindel, kas Eestis seda praktikat jätkan, kuid siin on see väga omal kohal. Igahommikune cappuccino on itaalia keele kursuse pausihetke lahutamatu osa. Ohjah...

Nii palju siis kohanemisest.

Eelmises postituses mainisin, et lähen esmaspäeval Rooma ja kuna täna on juba neljapäev, oleks vast paslik teha väike kokkuvõte ka sellest käigust.
Hommikul asusime Riccardo ja Pabloga teele ja kogesime kohe seda, mida paljud mulle Itaalia ja siinse transpordisüsteemi kohta rääkinud on. Siin jäävad kõik bussid, trammid ja rongid ALATI hiljaks. Vähemalt kord päevas koged seda, et midagi lükatakse edasi või jäetakse ära. Nii me siis hommikul esiteks jäime ühest rongist maha ja teist lükati ca pool h edasi, mistõttu jõudsime Mario (meie mentor Itaalias) juurde CEMEA kontorisse pool tundi lubatust hiljem. Aga pole hullu, kuna itaallased saavad perfektselt aru, kui transpordiga midagi vussi läheb. Mentordasime ära, rääkisin Mariole oma kohanemisest ja mingitest korralduslikest küsimustest, ostsime mulle itaalia kõnekaardi ja muud sellist, igapäevast. Seejärel läksid Pablo ja Riccardo tagasi Cantaluposse ja mina jäin üksipäini Roomat avastama. Mulle meeldib üksi seigelda, mingeid huvitavaid paiku otsida ja lihtsalt ringi uidata. Kõige magusamat, kolosseumi, ma veel ei külastanud. Küll aga mitmeid teisi hingematvalt ilusaid kohti. Mõned pildid ka teile silmailuks siia:

Roomas jalutades pidin end korduvalt näpistama, et saada aru, mis toimub. Halloo, ma olen Roomas, uitan mööda neid tänavaid, mida harjunud filmides nägema (teate küll, paarikesed söövad ühest taldrikust spagette, kõrval mängib bareti ja vuntsidega härra lõõtsa ja laulab mingit itaaliakeelset laulujuppi, kõikjal saginat ja sellist omapärast hõngu) ja olen oma käikudes ja tegemistes täiesti vaba ja plaanitu. Ma arvan, et sellistel hetkedel kogen väga suurt rahulolu olemisest ja elamisest.

Uitasin terve päeva linnas, käisin ära ühes ostukeskuses (tahtsin osta pliiatseid ja värve järgmisteks käeharjutusteks) ning suutsin seal ära eksida, bussipeatust 45 minutit otsida ja siis 2 tundi koju, 70 km kaugusele sõita, sest rongi ei tulnud ega tulnud (otseloomulikult oli edasi lükatud) ja viimane jupp bussisõitu venis ka hilja peale. Aga Cantaluposse jõudes tervitasid mind Claudia, tema härra ja Pablo, kes olid Mehhiko toitu meisterdanud. Ja mul meenus täpselt sel hetkel, et viimati sõin... hommikul. Milline õnnis hetk, kui sekund hiljem saad hambad vürtsikasse quesadillasse lüüa. Mmmmmmm :P

Aga projektist, koolist ja lastest...

Sel nädalal on koolis juba parem. Saan lastega suhelda ja olen end proovinud õpetajatele kasulikuks muuta. Kuigi seda on päris keeruline teha.
Nimelt on kogu koolisüsteem, vähemalt siin, minu jaoks küllaltki hoomamatu. Kogu koolipäev on justkui üks lakkamatu, integreeritud koolitund. Väga palju aega kulutatakse laste korrale kutsumisele vilega, kõva hääle ja autoriteediga. Minuarust võiks kogu selle aja kulutada ühiselt õppimisele, aga noh... :)

Lapsed on energilised, elavad ja toredad nagu ikka. Meie kui uued näod tekitame palju elevust. Meilt küsitakse kõikvõimalikke küsimusi alates sellest, kui vanad oleme kuni selleni, et milline jalkaklubi kõige rohkem meeldib. Mina jäin vastuse võlgu, sest hetkel mul selline asi puudub, kuid ilmselt peaks tekitama, kui tahan väikeste poistega jutusoonele saada! Itaalia mehed kasvavad üles jalgpall telekas ja mänguväljakul.
Poisid ripuvad rohkem Pablo, tüdrukud minu küljes. Siin on füüsiline kontakt kuidagi väga oluline. Lapsed on nii lähedal, hoiavad kinni, kallistavad, tahavad kangesti, et nende kõrval istun. Täna oli naljakas hetk, kus kaks tüdrukut panid oma laudade vahele minu jaoks tooli ja palusid mul sinna istuda. Siis kui istusin, nihutasid oma toolid minu oma vastu ja laudu ka koomale, et me ikka täiesti külg-külje kõrval oleks. Sellised hetked on armsad ja tekitavad vägisi muige suule.
Lugesin üht artiklit Itaalia haridussüsteemi kohta, et vähegi aru saada, miks ja millest sellised meetodid, prioriteedid ja väärtused laste kasvatamisel. Ühes artiklis oli päris tabavalt öeldud- The school system has a good reputation but tends to focus on rote memorization and obedience over creativity". Nõustun 100%-liselt. Ja see ilmselt näitab, milline väljakutse on mul tulla ja hakata korraldama midagi, mis täiesti vastupidistele väärtustele rõhub- looming, loovus, loomine. Vaatame, kuidas läheb. Kui täna proovisin ühele õpetajale, kes üritas mulle selgeks teha, kui sõnakuulmatud ja kasvatamatud lapsed selles klassis on, väita, et nad on tegelikult väga nunnud ja toredad, kortsutas ta kulmu ja ütles, et ära mine nende poolele, autoriteet peab säilima. Eks ühelt poolt õige, aga mina ei taha nii. Ma teen lastega omad kokkulepped ja nii on.

Eile oli siin oldud aja jooksul üks selline madalseisu päevadest ka, kus tahtsin oma koju, oma kallite juurde ja kerra tõmmata. Kõik oli kuidagi paha ja vale ja kurb, aga jällegi- olin sellisest sinusoidsest kõikumisest juba eelnevalt teadlik ja täna oli kõik juba palju parem. Ja juba tean ette, et neid hetki tuleb veel mitmeid, kuid kõik on ületatav.

Panen siia mõned pildid veel- kohalikust elust, loodusest, majadest ja noortest. Paar sõna piltide alla ka, et aimu saaksite, millega tegu.

Pilt spetsiaalse pühendusega Reti Mariale. Ükspäev kustutan sildi pealt üleliigse I-tähe ära. Oledki lähemal! :D

Kohalikud savimaski tegemas. Taustal paistab vana lasteaed, mida koos noortekeskuseks restaureeritakse (muuseas, linnavalitsus annab selle noortele tasuta kasutamiseks!). Kõik löövad käe külge, kambavaim on tugev. Varsti on keskus valmis, loodan ka ise selle võimalusi nautida!:)

Viimaste päevade ilmad on nukrad olnud. Aga silmailu pakuvad hallid pilved ikkagi..

Lisa1: Üks tore video muusikatunnist lastega. Haha.. Tahan pissile, issi!

Novot. Sellised mõtted täna.

Ci vediamo presto

Jaanika

Esimene Itaalia nädalavahetus ja muust

Ciao, tutti!

Täna on pühapäeva õhtu ja kuna ma olen natuke külmetunud, otsustasin koju jääda, et pisut üksinduses aega veeta, maalida ja reflekteerida. Ma arvan, et pühapäevaõhtuks igati hea plaan!

Esimene nädal Itaalias hakkab peatselt läbi saama. Või noh, õigemini on 5 päeva möödas. Mis on vahepealsed arengud olnud?

Võin öelda, et enam-vähem saan juba Itaalia keelest aru (kui rääkijad on rahulikud ja ei kasuta palju kujundlikke väljendeid), kuid rääkimia hakkamine võtab natuke veel aega. Olen omaks võtnud oma uue Itaalia nime Giovanna mis on neile palju lihtsam hääldada kui Jaanika (tahavad öelda Joonika või Jaanitsa). Olen käinud oma esimesel Itaalia pühapäevasel lõunasöögil, mis sisaldas meeletul hulgal pizzat ja ebatervislikke jooke. Olen külastanud lähedalasuvaid külasid ja nautinud nende ilu. Aga kõigest järgemööda.

Eile pärastlõunal võttis Claudia mind ja Pablot autosse ja sõitsime kaht lähedalasuvat linnakest vaatama. Esimene neist oli veel palju väiksem kui Cantalupo, ca 380 elanikuga aga niiiiiiiiiiiiiii ilus! Panen siia mõned pildid, et teidki veenda:

Teine linnake oli pisut suurem kui Cantalupo- Casperia. Seal istusime mõnda aega ühes kohvikus ja märkasin, et linnakeses liikus palju inglise keelt kõnelevat rahvast. Selles restoranis oli lausa meesteenindaja (ilmselt briti päritolu), kes teenindas vajadusel itaalia, vajadusel puhtas inglise keeles.

Pärast seda läksime meie juurde hostelisse ja Pablo tegi tortilla con patata-t, mis on sisuliselt meie omlett kartulitega. Vägagi hommikusöögi moodi minu jaoks kuid täitsa hea ka õhtuseks eineks. Minu poolt olid musta leiva krõbedikud küüslauguga (tänud, Siku!) ja valge šokolaad mustikatega + kodune moos siinsete krõbedate saiaviiludega. Kõik eestimaine maitses väga ning näitasin ka paari videot meie laulupidudest ja üldse kultuuri kohta. Seda oli mõnus teha- tundsin kodumaa üle uhkust :)

Kuna minu külmetus oli eile õhtul oma haripunktis, jätsin traditsioonilise baaris istumise vahele ja läksin magama, et järgmiseks päevaks pisut tervem olla.

Täna läksime kella 11 paiku Claudia vanemate poole, kel pizzategu täies hoos oli. Jummel kui palju erinevaid sorte pizzat ahjust välja tuli. Sel hetkel sain selgeks, et mingist dieedist ega toitumise jälgimisest nii ilmselt küll välja ei tule. Aga jube maitsev oli! Loomulikult oli laua ümber palju inimesi (kokku ilmselt 10), sest lisaks meile olid kutsutud ka mõned tuttavad ja teised pereliikmed. Mina, jällegi, veetsin hommikupooliku peamiselt kuulaja rollis, sest kiirele itaaliakeelsele jutule ei osanudki midagi vahele põigata. Aga mulle sobis sedasi hästi.

Koju tulles vajasin jälle paar tundi und. Mul on tunne, et suur unevajadus on vägagi omane uues kultuuris kohanemisega. Kui ikka pidevalt üritad endale tundmatud keelt selliselt töödelda, et sellest natukenegi aru saad, võib väsitav olla küll. Pisut süüdi tunnen end, et ei suuda Pabloga sammu pidada (ta on taaskord pargikohvikus noortega istumas ja jutustamas), aga samas pean tegema ikka enda enesetunde järgi ja seetõttu otsustasin tänase õhtu passida. Homme läheme Rooma, Marioga (meie mentor) kohtuma. Lisaks tahaks hea meelega linnas ringi uudistada, pole ju veel käinud. Õnneks on meil maksimaalselt hea transpordikaart, seega saame igal pool ringi uudistada.

Nii palju siis viimastest päevadest. Hakkan nüüd öökulli (it.k. gufo) maalima, et natuke kätt soojaks saada. Mõtlesin, et kust mul see öökulli maalimise mõte tuli, aga mõtlesin välja! Iga päev nokitsen ju itaalia keelt õppida www.duolingo.com abil. Siit ilmselt :)

Edit: Gufo tuli selline:

Tsau!

EVS let's go! ehk esimesed päevad Itaalia päikese all

Ciao, ragazzi!

Seiklused jätkuvad. Sügis on olnud intensiivne kogemise ja kogumise aeg. Kaks meeleolukat koolitusprogrammi rikkamana astun vastu kolmandale, märksa pikemale ja intensiivsemale kogemusele...

Teisipäev oli tähenduslik - ühe minu unistuse täitumise esimene päev. Olin juba tükk aega mõelnud, et enese „raputamiseks“ ja täielikuks mugavusstsoonist välja tirimiseks oleks hea mõnda aega Eestist väljaspool elada. Külastasin 2 aastat tagasi Itaaliat ja see maa puges kuidagi südamesse. Soojad inimesed, imeline loodus ja arhitektuur, gelato (haha.. gelato, kas ma ütlesin juba gelato?) ja kõik muu, mis Itaaliast Itaalia teeb. Eile maandusin Rooma lennujaamas ja alustasin oma EVSi (Euroopa Vabatahtlikku Teenistust) Itaalias, Roomast 70 km kaugusel asuvas Cantalupo in Sabinas.

Mario, minu mentor, oli juba lennujaamas vastas ning ootasime ära ka Pablo, Hispaaniast pärit noormehe, kes minuga samas projektis vabatahtlikuna alustas. Rooma tervitas sooja õhuga (minu jaoks isegi liigagi sooja, olin hommikul Tallinnast lahkudes end paksult riidesse pannud) ning Pablo ja Mario tundusid esimesest hetkest soojad ja toredad. Minu inimesed. Vähemalt järgmiseks 9-ks kuuks.

Sõitsime Roomast otse Cantaluposse, et kohtuda siinsete ootajatega. Mario, kes projekti koordineerib, ütles, et väiksemates kohtades projekte tehes on nende võlu just see, et kõik kohalikud juba teavad, et sa tuled ja ootavad ning põnevust on õhus rohkem. Samuti kiitis Mario Cantalupot korralduslikult. Meie jaoks on kõik ette valmistatud, tingimused väga mõnusad ja inimesed toredad. Mis võiks veel paremini enne üheksat kuud selles kohas kõlada?

Kohale jõudes oli kõike seda näha- meid olid tervitamas nii Riccardo, 2 Martynat (üks hostelist ning teine meie keeleõpetaja) ning hiljem kohtusime ka Loredanaga, kes on projekti superviisor. Tema ülesanne on siin meie kohalikke toimetamisi koordineerida, Mario aga mentorina aidata sisseelamisel, kõige vajaliku hankimisel (telefonikaardist transpordipiletini jne). Sõime väikese tervituspasta (kas keegi arvas midagi muud?:)) ja saime hetke, et toas end sisse seada.

Minu mõnus king-size-bed

Vaadake aknast välja ka!

Mis viga selle vaatega hommikuid alustada :3

Pisut taustast ka- elame Cantalupo ainukeses hostelis, kus peatuvad vahel ka erinevad linna külastavad kunstnikud või lihtsalt turistid. Saime mõlemad Pabloga isikliku toa, kus on king-size-bed ja isiklik vannituba. Mi piace, väga-väga. Köök on ühine ja minuarust on see samuti eriti vinge. Saab vajadusel koos kokata ja inimestega kohtuda (kuna ka internetti saab ainult ühises ruumis, köögi läheduses). Seega on olemas nn oma pesa, kuhu peitu pugeda, kui tahtmine tekib aga ka rohkelt võimalusi teistega suhelda. Kuigi jah, lisaks meile elab hetkel hostelis ainult 2 inimest, kes kuigi tihti toas ei viibi. Seega oleme Pabloga nagu privaathostelis!

Kohalikud on tänaval uudishimulikud. Pablo oli juba ammu enne siia tulemist linnalegend. Kuna üks kohalik neiu on tema ammune tuttav, teadsid juba kõik, et keegi Pablo tuleb vabatahtlikuks. Mina nii tuttav pole. Keegi neiu Jaanika (mis nimi see veel on?). Muuseas, Mario vaatas järgi, et minu nime vaste Itaalia keeles oleks Giovanna. Ma vist hakkan edaspidi seda nime kasutama. Ja Eestist? Millegipärast on seda mitmel korral seostatud Ukrainaga. Et nagu üks idablokk niikuinii. Ma ei oska ja ei tahagi hetkel liiga palju sellel teemal peatuda ja nii lähmegi jutuga sujuvalt muudele asjadele üle. Või õigemini Pablo läheb ja mina noogutan kaasa. Ma nimelt ei oska itaalia keelt. Kui ma ennast kuhugi tasemele peaks asetama, siis ilmselt A.1.0.1 ehk siis algtaseme algtase. Pablo seevastu on Hispaaniast ja teate ju ise ka, kui sarnased need keeled omavahel on. Keeleõppe poolest on taoline „õpikonteiner“ ideaalne- keegi minuga siin eriti inglise keeles ei räägi, oleme väikeses kohas kus tekivad kiiresti toredad tutvused ja suhtlemist rohkem ning minu projekt hõlmab palju suhtlemist. Samas on hetkel pea ikka väga paks. Teadsin seda muidugi ka ette, et algus saabki raske olema. Paljud räägivad, et alguses on vabatahtlikud väga väsinud (uus keele- ja kultuurikeskkond ning pidev kohanemise olukord on emotsionaalselt kurnavad) ning tunnen ka ise end praegu üsna unisena. Samas on see kellegi kirjelduses alati teoreetiline, ise läbi kogedes saad aga väga praktilisel tasandil aru, mis see kultuuriga kohanemine on. Mulle meeldib ennast sellistesse „suppidesse“ segada, mis algul väga ebamugavad on. Seetõttu ei tee ma paksust peast välja ja pursin edasi.

Esimene õhtu möödus Cantalupo ainukeses baar/kohvik/ööklubi/piljardisaal kõik-ühes kohas, kus kohtusime kohalike noortega ja Claudia (Pablo sõbranna, kellest ennist kirjutasin) meid kõigile tutvustas. Tegime mõned tervitusveinid- õlled, peale seda läksime korra Claudiga vanematekodust läbi, et mõned kõrvitsad haarata ja tulime tagasi linna keskele, kus tal korter on. Claudia vanematekodu oli tõeline Itaalia perekond- kohal olid õde, ema, isa, tädi ja vanaema. Kõik põlvkonnad, ühiselt prosciuttot söömas. Meile Pabloga visati peale esmast tutvumist kohe üks mahlane sai ohtra prosciuttoga vahel näppu. Ajasime pisut juttu, või noh, mis ajasime, ma üritasin mõnd üksikut sõna nende kõnest püüda, millest aru saada ning sättisimegi end tagasi Claudia poole. Seal aitasin tal kõrvitsat hakkida ja sõime õhtul kell 23 risottot. Nojah. Vähemasti oli hästi hea ja nagu ikka Itaallastele omaselt, ülilihtsa retseptiga.

Esimene öö Itaalias möödus rahulikult aga hommikul avastasin, et mul pole äratuskella tarviski. Mind äratavad nimelt tuvid, kes vastu katuseakent nokaga toksivad. Oleme kõige ülemisel korrusel ning meie tubadel on katuseaken, kuhu tuvid siis oma tähelepanuavaldusi nokaga virutavad.

Järgmised õhtud oleme veetnud kohalike noortega pargis või „pargibaaris“. Eks minul lihtsalt kuulamise rõõm on, sest oma mõtteid ma niikuinii veel sellisel tasemel väljendada ei saa nagu tahaks, aga tore on ikka. Olen neile natuke eesti keelt õpetanud ja nemad üritavad siis vastutasuks itaalia keelega järgi aidata. Üldiselt aga näen, et sellel kohal on natuke „väikese linna sündroom“ nagu HU ühes oma laulus laulab. Tundub, et õhtuti muud väga teha polegi, kui kambaga ringis istuda ja jalgpallist ja muust tühjast-tähjast lobiseda. Eks see on tore tegevus muidugi, aga ma pole kindel kui arendav. Väikesed mõtted liiguvad, et äkki paaril õhtul nädalas tulevikus (kui paremini itaalia keelt räägin) kohalikele noortele midagi põnevat korraldada. Lihtsalt seetõttu, et nad hakkaksid oma võimalustele ja tulevikuplaanidele mõtlema- kes nad tahavad olla, kuhu liikuda, mida õppida ja kuidas vanana kiiktoolis olles oma elule tagasi mõelda. Muuseas, viimast osa illustreerib hästi üks väikeste laste poolt tehtud video:

Ahjaa, pisut ka oma tulevasest tööst. Kui sain AA ehk siis Activity Agreementi kätte, siis sain aru, et minu peamiseks vastutusalaks saab olema töötamine lastega. Üldises projektikirjelduses oli samuti sellest juttu, kuid mitte nii suurel määral teiste tegevuste kõrval (nt koha promomine, mingite ürituste korraldamine jne) kuid tegelikult hakkas mulle see mõte kohe päris palju meeldima. Meenus Katri, kes praegu samuti Noored Kooli programmiga väikeste junsudega töötab ja arvan, et see tuleb minu hariduslikku tausta ja kogemusi arvestades ainult kasuks, et sellise sihtgrupiga töötada saan. Minu vastutusalaks jääb lastele muusika, kunsti ja teatri workshoppide tegemine. Raskusi ei tohiks küll olla, sest 9 aastat muusikakooli, 3 aastat kunstikooli ja lugematu arv erinevaid draama ja teatriga seotud koolitusi peaks andma hea pinnase, kust alustada. Samas on sihtgrupp paras pähkel, mis väljakutset lisab. Eks näis!

Lapsed on väga armsad ja uudishimulikud. Uurivad meie käest kõikvõimalikke asju nimest lemmik jalgpalliklubini. Muuseas, jalgpall on üldse juba väikeste poiste seas väga kõva teema. Üllatav oli ka see, kui küsiti, milline on meie lemmik firmamärk. Ma ei osanud midagi vastata, sest mul pole sellist. Aga oli näha, et oluliseks seda peetakse. Eks siin on kõvasti tunda vanemate ja koduse keskkonna mõju.

Esimene nädal koolis oli nn vaatlemise nädal- üritasime aru saada, kuhu oleme sattunud ja kuidas õppetöö käib. Minu jaoks oli kõik pisut kaootiline ja hektiline- millal üks tund lõppeb ja teine algab, milline on konkreetne tunni „agenda“ (mulle tundus, et lihtsalt hakati kusagilt punktist X liikuma ja tunnil polnud konkreetseid eesmärke ega õpiväljundeid) jne. Õpetajate peamiseks suhtlusviisiks lastega, kes korrale alluda ei taha, on vile ja kõva hääl. Õpilased hüüavad õpetajaid maestroks (kui on meessoost) ja maestraks (kui naissoost). On näha, kes on peremees.

Loomulik, et lastega töötamisel on oluline oma autoriteet maksma panna ja näidata, kes protsessi juhtimas on kuid mina ei soovi kindlasti lastele olla ei maestra ega ennast kehtestada kõva hääle või vilega. Proovin ikka teistmoodi. Vaatame, kuidas välja tuleb. Võimalik, et mõjub see, et olen võõras ja tulen mujalt (st see mis ma teen, on uus, huvitav ja võõras ning paneb tegutsema) kuid pikas perspektiivis? Peale mõnda kuud ma vaevalt võõras olen. Minu plaaniks on panna paika konkreetsed „mängureeglid“, mis minu workshoppides ja tundides kehtivad.

Järgmisel teisipäeval on õpetajatega koosolek, kus räägime meie võimalikust kaasamisest õppetöösse, kuidas see hakkab välja nägema ja millised on nende ootused meile. Ka mul on päris mitmeid asju, mida õpetajatega jagada tahan ning eelkõige tutvustada oma plaani. Nimelt soovin ma lastega töötamisel võtta peamiseks töövahendiks mängu. Läbi mängu on tegelikult võimalik õppida kõike ja sageli palju tõhusamalt, sest mäng tekitab võimaluse kogeda, tunda emotsioone ning samal ajal end vabalt tunda. Tahan selle lähenemise sisse tuua seetõttu, et on näha kui väga lapsed mängida ja oma energiat välja elada tahavad (sellest ilmselt ka vajadus vilet korrale kutsumiseks kasutada) kuid õppetöös nägin mängulist lähenemist võrdlemisi vähe. Samuti on oluline, et kohe alguseks saaksid paika mängureeglid, kuna ükski mäng ei saa toimida, olla põnev ning kõiki mängijaid kaasav ja võrdselt kohtlev, kui reeglid pole paigas. Eks pean nende üldiste reegliste peale veel mõtlema.. Aga aega on.

Vot, sellised siis esimese nädala mõtted. Olen kusagilt külma saanud (ei tea küll kuidas see võimalik on, sest siin on päeval 26 ja õhtuti 20 kraadi sooja) ning tänsed plaanid on end natuke ravida tee ja meega, minna avastada pisut Cantalupot ja selle ümbrust (ilmselt jalgsimatka teel) ja tunda elust mõnu. Ma arvan, et kõik eesmärgid on saavutatavad!

Soojad tervitused kõigile! Panen lõppu mõned vaated oma uuest kodulinnakesest.