Ma teadsin, et kevad saab olema kiiretempoline, aga et avastada end juba peagi maikuus, on vägagi ootamatu.
Vahepealsed seiklused on toonud mulle külla Teesi, viinud Nolasse ja Napolisse ning kohati ka minu minapildi täienemisele-muutumisele. Kohe räägin kõigest.
Teesi küllatuleku alguses jäin kahjuks haigeks. Minu jaoks oli esmakordne 30-kraadises kuumuses linnas jalutada ja vahetpidamata nuusata, aga.. see on elu. Õnneks leebus asi peagi, sest minu haigused jäävad õnneks üldjuhul paaripäevasteks. Teesiga jõudsime päris palju Roomat näha ja jutustada- mõnus ja teraapiline aeg oli.
Teesi küllatuleku alguses jäin kahjuks haigeks. Minu jaoks oli esmakordne 30-kraadises kuumuses linnas jalutada ja vahetpidamata nuusata, aga.. see on elu. Õnneks leebus asi peagi, sest minu haigused jäävad õnneks üldjuhul paaripäevasteks. Teesiga jõudsime päris palju Roomat näha ja jutustada- mõnus ja teraapiline aeg oli.
Casperia-kiisu
Magusasõprade unelmad :D
Teska esimene Itaalia-pasta
Siis tuli aeg sõita Nolasse mid-term koolitusele. Tegu oli kolmepäevase hindamis-seminariga, mille eesmärgiks oli senist projektide käiku hinnata, võimaldada vabatahtlikel oma tegevuse üle reflekteerida ja edasisi plaane teha. Kuna mina lükkasin korra oma koolitust edasi (Londoni reisi tõttu), sattusin enda jaoks täiesti uude gruppi, aga kuna ka Fatima Roomast samale koolitusele tuli, oli seltsis segasem ja sain kiirelt uute inimestega ka sulanduda.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et see kohtumine grupis jäi lühemaks või koolituse sisus, aga sel korral minu arust grupisünergia käivituda ei tahtnud- harjutusi tehti pisut sunnitult ning tihtipeale võis seda märgata ka tulemustes, mis jäid küllalt pinnapealseks. Grupi mõju õppimisele on ikka tohutult suur, tollest kogemusest sain sellele rohkelt kinnitust. Samas individuaalselt võtsin nendest päevadest enda jaoks palju kaasa, eelkõige just isikliku projekti ja selle üle reflekteerimise kontekstis.
Puhkehetkedeks...
Kes juhib, kes allub? Pidime koos iseenda mõeldud kujundi joonistama. Kompromiss võitis.
Mõnus!
Peale Nolas toimunud koolitust jäime Fati ja paari teise vabatahtlikuga veel Napolisse, kuna tahtsin ka ise seda linna külastada ning Pompeiis ära käia. Napoli oli minu jaoks hästi kontrastne ja kohati isegi šokeeriv linn- prügihunnikud luksuslike restoranide kõrval, praktiliselt kõik autod mõlgitud, palju kisa ja kära.. Aga samas palju ilu ja headust. Pompeii oli muljetavaldav ja kuigi me olime tol päeval tohutult väsinud, püüdsin nii palju kui võimalik, seda ilu endaga kaasa haarata.
Kas te mäletate filmi "Eat. Pray. Love"? Aga seda kohta, kus Julia Roberts Itaaliasse tuli ja Napolis pizzat sõi? Tõenäoliselt see vahva papi talle selle valmitaski!
Ja oi kui hea see oli ! mhmm :)
Vaade Vesuviole- vulkaan, mis ka Pompeii linna aastasadaseks tuha alla mattis
Sellised inimeste ja loomade kujud kajastavad nende kehahoiakut enne vulkaanipurske tagajärjel igavesse unne vajumist. Pildil ennast katsev koer.
Pompeii ilu ja võlu
Napolist tagasi Cantaluposse tulla oli päris tore- see rahu ja vaikus, mis mind oma koduhosteli aknast välja vaadates tervitab, on alati hästi teraapiline. Ja oligi aeg paariks nädalaks tööle suunduda.
Mõne aja pärast saabus mulle külla Doris, kellega saime tuttavaks täpselt enne vabatahtliku teenistuse algusel selleks ettevalmistaval koolitusel. Dorisega oli meeletult vahva. Ilmselt seetõttu, et kuna tema on üks esimesi inimesi, kellega oma seikluse-eelseid hirme ja ootusi jagasin, ta on nüüdsks pea sama kaua Itaalias elanud ja mõistab ning mõtestab sarnaseid asju, meil on võimalik oma "Eesti-prillidega" Itaaliale vaadata ja märkame tihti sarnaseid asju ja palju muud. Ühesõnaga oli Dorisega vägaväga tore nädal, täis toredaid vestlusi, ilusaid kohti ja palju päikest!
1 mai kontserdil! (Siin on photobomberid veel rahulikud:D)
Pargichill Borghese moodi
Abbazia di Farfa ehk Sabinat avastamas
Nüüd sai küll enamasti piltides jutustatud, aga vahest ütlevadki need rohkem kui sõnad. Ja emotsioone annavad kindlapeale paremini edasi!
0 kommentaari:
Postita kommentaar