Viimase koolinädala eel on paras kirjutada sellest, kuidas lõppeb kooliaasta ning mida huvitavat juunis peale hakkame.
Tundsin juba eelmisel nädalal kerget "kõik-hakkab-lõppema-nostalgiat", sest tegin igaks juhuks algust juba projekti hindamise tegevusega. Kuna kõige olulisem on minu jaoks lastelt saadud tagasiside, siis otsustasin nendega teha joonistamise-intervjuu tüüpi hindamise, kus kõigepealt nad joonistavad-kirjutavad, mida me koos ette võtsime ning hiljem teeme grupiintervjuu, kus ma küsin kolm küsimust- mida me koos tegime, mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam ja mida sa minuga koos õppisid. Pärast kasutan joonistusi ja heli, et üks tore video kokku panna (kuna laste nägusid me avalikesse materjalidesse fotode ega videona panna ei tohi).
Niisiis hakkasid saabuma joonistused südamete, "ma jään sind igatsema"- ja "sinuga oli väga tore" -kirjade ning muuga, mis me koos ette võtnud oleme. Kuna ma pole veel kõikide klassidega seda teinud, siis hetkel on kõige meeldejäävamaks vast olnud grupiintervjuu esimese klassiga, kes on nii armsad ja siirad, et see ei mahu südamesse. Kuna selle video tegemine on üsna ajamahukas, siis usun, et päris projekti lõpuks ehk juuliks saan valmis ning teistelegi näidata.
Eilse joonistamisehetke ajal, kui selgitasin, et meie Pabloga lähme juulis ära ning võib-olla (sest hetkel pole seegi veel kindel) tuleb keegi teine sügisel asemele, hakkas Manuel lausa nutma. Seda oli nii armas näha, samas kurb, sest ma mõistsin, et see teadmine ei ole mitte veel laste peades, et projekt on ju vaid lühiajaline ning me päriselt ei jäägi kooli tööle. Seda enam peaks mõtlema, kuidas järgmise nädala korralikult "lukku" panna, lastele mõjusalt ja toredasti head-aega öelda ning midagi toredat endast maha jätta. Mõtlen ühe joonistuse tegemise peale meie toredast aastast, aga pean vaatama, kuidas on ajaga ning millises vormis see olla võiks.
Neljapäeval oli siis ka koosolek kõigi osapoolte vahel, kes hakkavad juulis koos töötama, et kuuele seenior-vabatahtlikutele Portugalist see kuu võimalikult tore, mõjus ja vahva saaks ning Cantalupo kogukonnana sellest samuti palju võidaks. Projekti nimeks sai Culturalmente ehk tõlkes vast "Kultuurselt" ning koosoleku käigus panime paika kuu ajakava ning selle, mis rollides keegi on. Minust saab kahe vabatahtliku "referent" või siis lihtsalt nende toetaja projektis, mis kätkeb endas Centro Anzianis (ehk eakatele mõeldud keskuses) tegevuste läbiviimist- nii köögis retseptide vahetamist kui muusika-kunsti-tantsude läbi teineteise kultuuride avastamist. Kuna ma ise varasemalt olin oma tuutorile väljendanud avatust midagi ka teiste sihtgruppidega teha, siis pakkuski ta mulle selle variandi, mis mulle täitsa meeldis.
Pablo hakkab kahe vabatahtlikuga turismi valdkonnas toimetama (Cantalupost erinevad brosüürid, tutvustused, fotod jne) ning Claudia koos kahe viimase vabatahtlikuga lasterühmas tööle, mis suveks lastele ajaveetmiseks, mängimiseks ja õppimiseks püsti pannakse. Tore on see, et kõik need tegevused saavad olema samas majas, lihtsalt erinevates ruumides. Ma vist juba kord olen kirjutanud sellest majast noortekeskuse kontekstis. Ühesõnaga, vanasse lasteaeda koliti nii eakate päevakeskus, noortekeskus kui Pro loco, mis on Itaalias üldiselt igas Comunes ning kuhu kuuluvad sellised keskmises vanuses ja täies tööjõus inimesed, ning mis tegeleb igasuguste ürituste korraldamise ja muuga, mis kohakese arengu kontekstis oluline on.
Eakate keskuse puhul toimus liikumine Cantalupo põhiväljakult paarsada meetrit mäest alla, mistõttu on külastavus oluliselt vähenenud, kuigi praeguses kohas on ruumid suuremad ning tingimused oluliselt paremad. Ka seetõttu on oluline, et uues keskuses toimuks midagi, mis liikmeid rohkem sinna "meelitaks" ning paneks mõistma, et uues kohas on hoopis rohkem võimalusi midagi toredat teha. Loodetavasti teistest riikidest tulnud vabatahtlike kaasamine saab piisavaks motivaatoriks ja huviäratajaks, et uut ja ilusat keskust kaema tulla :)
Igatahes on selle projektiga tegemist kuni meie EVSi lõpuni ehk siis 6.juulini, millal nii mina kui seeniorid koju lendavad. Pablo jääb veel paariks päevaks. Kahju, et täpselt Claudia sünnipäeval ära sõidan, aga mis teha, Eesti ju ootab ka! :)
Täna käisime ja olime praktiliselt terve päeva Martina juures kodus, kuhu tulid päeva veetma kaks pisikest last, kelle emad vanglas on. Kuna Martina on seotud paljude vabatahtlike projektidega, siis on see üks neist, ehk siis korraldasime pisikestele ühe vahva päeva- mängisime, sõime, nautisime IMEILUSAT vaadet, mis Martina koduajast avanes ning olime niisama mõnusasti. Mina olin paar tundi lastega lageda taeva all veega mängimas, mistõttu hiljem kogu seltskond ahhetas, kui punane ma olen. Aga ma juba tunnen oma nahka, see läheb peagi ilusasti pruuniks tagasi :)
Mõned pildid ilusast päevast:
Ma sain teada, kelle hobune see on! :D
Pole paha lõunasöögikoht
Bau!
Hey, you!
Täna on Cantalupos La Festa della Madonna samuti ning õhtul lähevad ka Eddi ja Eleonora kontsertile, kuhu mind taas kaasa kutsusid (oleme nüüd kahel õhtul Poggios Mirtense muusikanädalal käinud, imelised kogemused ja mulle tohutult andnud). Pean valima, kuhu minna ja mida teha :)
La vita é bella!
0 kommentaari:
Postita kommentaar