Ma ei ole kuu aega virtuaalset sulge puudutanud, sest vahepeal on toimunud palju päriselus. Mitte, et ma seetõttu oleks päris-sulge kätte võtnud, õigupoolest olen lausa puudust tundnud kirjalikust refleksioonist sellele omases ja teraapilises vormis.
Jõulud olid imeilusad. Kokku veetsin Eestis 3 nädalat ja nagu võis ette ennustada, möödus see aeg nii kiiresti, et ma ei jõudnud õigupidi veel kodus olemisega ära harjudagi kui juba lennukis istusin ja Itaalia poole vuhisesin.
Need 3 nädalat olid täis toredaid kohtumisi ja vestlusi sõpradega, sain üüratus koguses rääkida oma senisest kogemusest Itaalias kuid seda oli ainult rõõm teha, sest iga rääkimisega sai endale ka rohkem selgeks, mida ma siis õigupoolest siin teen ja mida õppinud olen- nii iseenda, teiste, Itaalia kui selle kohta, kus on minu koht ja süda. Siinkohal on paslik kõiki neid inimesi tänada, kellega mul tollel kolmel nädalal rõõm kohtuda oli.
Mis mulle eriti rõõmu valmistas, oli lumine jõul. Mäletan veel eredasti autosõitu Lõuna-Eestis peale jõule, mis nägi välja nagu postkaardi peal- lumised kuused maanteed ääristamas, päike ja eresinine taevas, metsale vahelduseks lagedad väljad siin ja seal. See tunne südame all, see sügav meelerahu ja õnnetunne kogu ümbritsevast ilust, kallist inimesest kõrval ja tundest, et maailm on meie oma!
Lisaks sellele oli mul Itaalia-sõprade ja laste jaoks kaasa võtta ports pilte sellest, kui imeline meie Eesti talvel välja näeb. Selle jätsin mainimata, et mõne päeva pärast kogu see lumi tumepruuniks lörtsiks oli sulanud. Las neile jääb mälestus talvevõlumaast, kust ükskord tuli üks tüdruk väikesesse Itaalia külakesse vabatahtlikuks.
Tagasi tulles pakkisin suure kohvri puhtalt Eesti kraami täis- käsitööõllesid, kommi, Muhu-sokke, šokolaadi jne. Lisaks tõin Eddyle Arvo Pärdi plaadi, kuna talle meeldib klassikaline muusika ja ta polnud Pärdist kuulnud, kui temalt Roomas-käigu ajal uurisin. Ma pole temaga peale kingi üle andmist kohtunud, kuid ootan huviga tagasisidet. Enda rõõmuks nägin kohe peale kingi tegemist artiklit, et Pärt on täna üks maailma enimkuulatud elavaid heliloojaid. Ainult rõõm, Annan teada, mis Eddy arvas.
Lastele viisin hunnikutes kommi, nende varumise osas aitasid ka ema ja vanaema, aitäh! Kuna nende tagasiside on eriti kiire tulema ning lisaks ka siiras ja aus, siis pean ütlema, et kõige vähem läksid peale kõik need kommid, millel on sees marmelaad- Tiina, Mari, Lily ja muud taolised. Nägin üht tüdrukut seda lausa välja sülitamas, seda saatmas sõnad "Che schifo!" ("Kui vastik!"). Ma ei olnud selle üle sugugi kurb, pigem tegi mulle asi nalja, sest arusaadav, et nende jaoks on meile väga tuttavad ja omased maitsed täiesti uued, võõrad ja võivadki tunduda seetõttu ebameeldivad. Kõige paremini läksid peale Draakoni nätsukommid, mis esimesena ära söödi. Samuti maitsesid Miisu batoonid ja Mesikäpp. Palju kommi jäi alles ka ja need on mul praegu kapis, et kedagi Eesti kommiga üllatada saaks. Arvan, et suuremas osas olen üllatuse osaliseks mina ise! :)
Esimesed päevad tagasi Itaalias on olnud toredad ent pean nõustuma Katriga, kes ütles, et peale jõule on raske tagasi ree peale saada. Ma ei tea, kas oma rolli mängib asjaolu, et jõulupuhkus kodumaal oli nii tore ja rõõmu-sõpru-ilu täis või ongi selline sinusoid justkui projekti sisse kirjutatud. Usun, et enesetunne läheb juba peagi paremaks, sest esimesel siinoleku päeval sain oma mentorilt rõõmusõnumi- olen oodatud oma on-arrival-koolitusele :D See ei mängi muidugi rolli, et olen siin viibinud juba 3 kuud ning alguse-ärevusest ja raskustest kogukonda sulandumisel ning keele õppimisel enam nii suurt tuge ei vaja (sest just sellisel eesmärgil tavapäraselt neid koolitusi vabatahtlikele korraldataksegi), kuid teiste vabatahtlikega kohtumiseks-tutvumiseks ja reisimiseks on koolitus ideaalne. Kui Pablo käis detsembri alguses samal koolitusel Riminis (mis on Põhja-Itaalias), siis meie sõidame Catarinaga... trummipõrin... Sitsiiliasse! meie koolitus toimub sellises pisikeses linnas natu Catania 22.-29.jaanuaril ja juba on lennupiletid ja kõik korda aetud. Seega, kallis, me sõidame Sitsiiliasse!
Kui lihtsalt unistused täituvad. Just mõtlesin ja pidasin plaani- kui Mihkel tuleb, siis kas võiks pigem minna Sitsiiliasse või Sardiiniasse (sest mõlemad tunduvad kohutavalt ahvatlevad sihtkohad)? Kuhu-minna-mida-teha, et mõlemal oleks uus ja põnev?
Nüüd tundub, et otsus on tehtud minu eest, sest Sitsiilias käin ma juba varem ära ja Sardiinia pidigi meiesuguste seiklus- ja loodushulludele ägedam koht olema- helehelesinine meri ja palju privaatseid randu, meeletult ilus loodus ja sõbralikud kohalikud.
Selleks, et saaksite Cataniast pisut parema ülevaate, panen siia mõned ülesvõtted sõber googlist:
Meie minekuperioodil peaks Catanias olema ca 15 kraadi sooja ning loodetavasti tervitab meid päike ja meeletult lahe vabatahtlike seltskond.
Lisaks leppisime Catarinaga kokku, et läheme veebruari alguses külla tema ühele tuttavale, kes Milanos õpib, seega tuleb järgmised kuu aega väga seiklusrikas.
Märtsis teeme Mihkliga mõnepäevase kohtingu Londonis, aprillis ootan külla Katrinit (kes peaks saabuma lihavõtete paiku, kui meil on niikuinii koolist vaba aeg) ja nii see kevad juba erinevate ootamisväärsustega täitub.
Teadsin ju ettegi, et kevad tuleb väga tegus ja ilmselt ei saa ma arugi, kui juba kojumineku aeg käes ning projekt läbi, aga hetkel on see kõik veel ees. Palju inimesi, kohti, värve, lõhnu, emotsioone ja muud, mis hinge helisema paneb.
Kui töistest asjadest rääkida, siis esmaspäeval alustan muusikatundidega, mis jõulude eelse teatritegemisega soiku jäid ning lisaks algab ka projekt Tea Time, kus inglise keeles kümbleme. Kasutame ka draama-meetodeid ja palju suhtlust, täpsemalt sellest projektist saan kirjutada aga siis, kui juba esimese korra ära oleme teinud, sest täpselt siis peaksin ma paremini aru saama, kuidas see toimib.
Ma pean endale pidevalt meenutama, et ma olen Itaalias- ma ei saa siin "peale lennata" oma eesmärgi-metodoloogia-väljundipõhisuse jutuga, sest a) keegi ei saa sellest (ja selle eesmärgist) aru ning b) asjadel lastakse minna omasoodu, vaatame-kuidas-läheb loomus. Ja miks peaksin mina seda muutma? Mina tulin siia, et sellest osa saada ja seda proovida. Äkki teen isegi kunagi tulevastele pedagoogidele kursuse pedagoogikafilosoofiast vahemere stiilis? Ma arvan, et oleks paljugi jagada.
A presto! Pea püsti, naeratus suule ja edasi!
0 kommentaari:
Postita kommentaar