Kalendris on juba 20.jaanuar ja see tähendab, et vähem kui 2 päeva pärast oleme juba Catarinaga Sitsiilias. Erutust ja reisiootust on õhus tunda, eriti kui saabuvad kirjad ettevalmistavate nõuannete ning osalejate nimekirjaga. Näen, et palju on osalemas prantslasi ja poolakaid, tundub et nende jaoks on Itaalia olnud EVS tegemiseks populaarne, samas on sealt üleüldiselt liikvele minemas rohkem vabatahtlikke kui näiteks.. Eestist. Mina olen selles grupis ainus eestlane. Mõnes mõttes on kahju, et kedagi Eestist koolitusel ei kohta (oleks lihtsam teistele selgitada, mis maa see selline küll on) kuid samas ka hea, sest siis ei vaju ma oma mugavusstsooni kellegagi eesti keeles rääkida ning saan nii oma inglise kui itaalia keele oskust arendada.
Korra põigates teemale "Mis maa on Eesti?" siis olen pidanud tegema palju lühikokkuvõtteid sellest, kus me oleme, kes me oleme ja mida me teeme. Alles hetk tagasi kohtusin inimesega, kes Eestist midagi ei tea. Õnneks on mul tagataskus trumbid, mis peaaegu alati inimesi imetlusest ahhetama panevad- täna oli selleks näiteks e-Riik. Itaalia, bürokraatia kodumaa, on ilmselt meie toimivate ja paindlike süsteemide peale heas mõttes kadedusest roheline :)
Üks dialoog ka tänasest koolipäevast:
* Võtan kotist huulepalsami *
Lavinia: Da dove hai comprato? (Kust ostsid?)
Jaanika: Da Estonia. (Eestist)
L: *imetleb, nuusutab ja vaatab huulepalsamit* Peró.. avete negozi là?! (Aga.. kas teil on seal poed ka või?!)
***
Nii et teadke, väikeste ja suurte arust siit saapamaalt on üldse imelik, et meil seal peale lumehangede, iglude ja jääkarude midagi on :D
Jätkates aga Sitsiilia plaanidega, siis Claudia andis mulle ülihea idee uurida, kas saan koolitusest pisut kauemaks sinna jääda. Kuna koolituse kuupäevad on 22.-29.01 siis peaksin tagasi tulema neljapäeval. Kuna aga sinna jäämine nõuaks vaid ühe tööpäeva (mis on niikuinii vaid 3-4 tundi pikk), siis hakkasin uurima, kas oleks võimalik jääda. Kuna kinnituse saamisega läks natuke pikalt, siis pidin küll tagasisõiduks ostma pileti laupäevaks (sest pühapäevased olid välja müüdud ja jäänud vaid kallid), siis saan siiski oma sealolekut pea 3 päeva pikendada. Mul lendavad kõhus liblikad ringi selle kõige peale- saan lihtsalt olla, seigelda, kui tahan siis istun sinna ilusasse Catania randa maha ja loen lihtsalt raamatut või vaatan veelkord üle kõik ägedamad vaatamisväärsused, põikan muuseumisse.. võimalusi on palju. Sain ööbimise ühes toredas hostelis ja dorm-tüüpi toas, 9 eurot öö. Pikalt polnud mõelda midagi. Niisiis olen Sitsiilias algul arvatud nädala asemel poolteist. Woohoo!
Sitsiilia-juttudest edasi liikudes tahan rääkida veel eelmisest nädalavahetusest. Nimelt oli Roomas, Fenix19-s (mis on noortekeskus, kus üks meie CEMEA vabatahtlikest ka töötab) lauamängude koolitus. Kuna ma polnud veel Itaalias oleku ajal ühelgi koolitusel käinud kuid puht professionaalsest huvist tahtsin näha, kuidas neil siin toimetatakse, siis läksin kaasa, kui Pablo ettepaneku tegi. Teised vabatahtlikest ei tulnud kuid tänaseks võin öelda, et nad jäid paljust ilma!
Koolitus kestis 1,5 päeva, alustasime laupäeva õhtul kell 16, seega saime Pabloga veel hommikupoole teha tiiru Roomas (tiir koosnes Campo dei Fiori turust- Pantheonist- Piazza Navona- Fontana di Trevist- Vittorio Emmanuelest- Colosseumist - Piramidest- Testacciost ja siis juba Fenixisse). Panen siia mõned vaated tollest päevast, sest alati leian ma isegi juba tuttavates kohtades käies midagi uut ja märkamisväärset.
Imeline Piazzza Navona. Vaadake neid skulptuure. Nagu keegi oleks päriselt valge kivikihiga kaetud ning igaveseks paigale naelutatud..
Pantheon
Minu siinoleku aja on Trevi olnud rekonstrueerimise all. Kujutan ette nende turistide pettumust, kes tahtsid nii väga seda purskkaevu näha- tellingute alt pole kahjuks midagi paista. Aga selfisid tehti selle taustal nii või naa :)
See lind on valinud...
... maksimaalselt ilusa paika väikeseks pärastlõunaseks mõtiskluseks
Tükike Forumit
Testaccio imelised rõdud..
.. ja aknaluugid, mis kutsuvad mõtisklema, mis igaühe taga toimub :)
Koolitusel olid esimesel õhtul ca 18 inimest ning järgmisel päeval lausa kuni 30 mingil hetkel, aga Itaaliale omaselt oli grupp liikumises ja muutumises- kes tuli et vaid pisut kuulata ja seltskonda nautida, kes selleks, et kogu aja tublisti tööd teha. Olime Pabloga ainukesed, kes polnud itaallased, seega saime eraldi tähelepanu ning sooja vastuvõtu. Soojendusharjutuse ajal pidi igaüks näpuga näitama inimese poole, keda ta veel ei tunne aga tahaks tundma õppida ja minu poole vist tuli oma 7-8 sõrme. Nii ma siis hakkasingi selgitama, kes ma olen, kust ma tulen ja miks ma seal olen. Peamiselt oli teistega jututeemaks see, mida me Itaalias teeme, kus töötame ja kuidas kolme kuuga itaalia keeles rääkima oleme õppinud. Kuigi ma nii positiivselt oma kõnelemisoskust ei hindaks, on Pablo küll väga tublisti oma keelt arendanud ja saab hakkama igat sorti vestlusega- ka filosoofilisemaga :) Aga küll mina ka järgi jõuan, aega veel on!
Koolituse sisuks olid lauamängud- avasime selle oma parimaid ja lemmikumaid lauamänge jagades (minu omaks on Dixit ja tore oli näha, et selle fänne oli veelgi!) ning siis hakkasime konstrueerima neljast lauamängust üht, mida hiljem koos mängida saime. Materjale oli erinevaid ning võimalusi palju. Mina otsustasin oma lauamängu tehes valida sellised materjalid, mis oleks lihtsad koju transportimiseks (ilmselgelt 2-kilone puuplaat seda pole) ning tegin oma mängu plastikule. Tuli päris omanäoline, kuigi pean tõdema, et puitalusele erinevate kirevate värvidega maalitud mängud olid silmale ikka ilusamad vaadata.
Prontiiii! Valmis alustama!
Osalejate lemmiklauamängud
Töö käib
Mul ka
Välja tuli selline. Tegin selle instrumendiga, mis otsast kuumaks läheb ja mis sulatas plastikusse kenasti mustri sisse. Uskumatult teraapiline tegevus :)
Ja Cant Stop-i mängimas. Lauamäng, mis tekitab sõltuvust!
Ühislõuna. Öelge itaalia inimestele, et nad tooksid "midagi näksida lõunaks" ja saate sellise rikkaliku lõunalaua. Söök on elu allikas!
Kui kõhud täis, saab edasi mängida
Hemingway ütles ju, et igas sadamas on eestlane. Fenixi seinalt võis leida meie rahvuse jälgi :)
Jäime koolitusega väga rahule, sest see oli piisavalt praktiline, pakkus võimalust inimestel omavahel suhelda, igaüks nokitses oma mängude kallal ja jäi aega ka mängimiseks ja lõbutsemiseks.
Mida ma andragoogina märkasin oli ilmselt rahvuslik eripära- grupi "soojendamiseks" ei läinud üldse mitte palju aega ning erinevates aktiivsetes tegevusteks (näiteks inim-trips-traps-trull) lõid kaasa eranditult kõik. Muidugi oli see ilmselt ka grupi eripära, et koos olid inimesed, kes olidki huvitatud mängudes ja mängimisest, kuid imeline oli selliselt toimivas grupis koos õppida.
See nädal algas esmaspäevaga, mis on erinevate andmete põhjal "Blue Monday"-ks tituleeritud ehk siis keegi teadlane arvutas välja, et tegemist on selle aasta kõige kurvema päevaga (allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Blue_Monday_%28date%29 ) ning see ei jäänud mul märkamata- kuna meil oli nii muusikatund kui inglise keele projekt Tea Time, siis mitte kumbki ei sujunud hästi. Lapsed olid küll huvitatud aga rahutud ja tegelesid palju kõrvaliste asjadega. Õpetaja peatas projekti ning jätkame siis, kui Sitsiiliast tagasi olen. Loodetavasti tulen tagasi uute ja värskete ideedega ja saame järgmisel korral paremini ree peale.
Täna alustasime päeva diktaadiga. Teine klass pidi tegema nn tasemediktaati, seega ma neid aidata ei tohtinud. Aga otsustasin, et teen ise ka diktaadi kaasa- koos on ju julgem ja lihtsam! Pärast lasin õpetajal enda oma ära parandada ja hinde (Itaalias kasutatakse 5-punkti süsteemi asemel 10-punkti skaalat) ka panna:
"10 kiitusega"
Hiljem tegime teatriproovi, sest 22.jaanuari õhtul läheb etendus taasesitlusele neile, kes esimesel korral mingil põhjusel ei saanud osaleda (jutud käivad, et rahvast oli olnud niivõrd palju, et paljud soovijad ei saanudki tulla või ei kuulnud lihtsalt tagaridadest midagi). Nagu kiuste olen mina jälle ära. Aga loodan, et sel korral tehakse rohkelt pilte ja videosid, et ma neid hiljem imetleda saaksin.
Vaatasime lastega koos teiste laste proovi (esimene klass sai proovist vabaks esimesena) ning istusin pisipiigadega matil. Kõik ronisid mu selga ja pikutasid ning tundus, et neil on uni-väsimus või lihtsalt tuju kedagi isikliku saarekesena kasutada ja miks mitte mind. Ja ma laulsin üht unelaulu vaikselt, selline ehe hetk.
Veronica: Anche la mia mamma canta cosi! (Minu ema laulab ka sedasi!)
Larisa: Vorrei che tu fossi la mia madre.. (Soovin, et sina oleksid minu ema..)
* Mul jättis selle peale süda paar takti vahele*
Ilusaid hetki teilegi!
0 kommentaari:
Postita kommentaar