Uus kodu
Kui võrrelda minu elu viimase postitusega, siis esimene suurem muutus on see, et mul on lõpuks ometi oma kodu! Kahenädalane treileri-elu sai läbi ning asendus ühikaga Brabrandis, mis on Aarhusi lääneosas. Ühika nimi on SKJOLDHØJKOLLEGIET. Esialgu täiesti hääldamatu sõna, aga praegu pidavat juba päris hästi välja tulema. Hästi laisalt ja pehmelt tuleb öelda ja jätta osad tähed üldse välja. Nagu enamus sõnade puhul taani keeles.
Sellel piirkonnal ei ole tegelikult väga hea maine ja kõik kohalikud inimesed, kes kuulevad, et Brabrandi kolisin, soovitavad ettevaatlik olla ja pimedas siin mitte kolada. Tegemist on sellise linnaosaga, kuhu on peamiselt koondunud sisserännanud inimesed ja meie ühikas on samuti peamiselt rahvusvaheliste tudengite päralt. Ma tegelikult turvalisuse pärast nii palju muret ei tunneks, sest Taani mõistes ebaturvaline tähendab kindlasti midagi muud Eesti või ükskõik millise muu riigi kontekstis, aga see selleks. Armas, et nad muret tunnevad.
Ühikahoone ise on pärit ilmselt 70ndatest, aga on arhitektuuriliselt päris huvitavalt lahendatud. Ühisköök näeb seetõttu välja nagu katusekorteris.
Sissekolimisega sai ka palju nalja. Süsteem siin on selline, et kõik toad üüritakse välja täiesti tühjana. Kui sul hästi läheb, on keegi tooli või lambi maha unustanud, aga üldiselt on tuba tühjemast tühjem ja nii ka minu puhul. Ühikal on oma mööbliladu, kust kaks korda nädalas (ja mõlemal päeval poole tunni jooksul) endale mööblit laenutada võib. See pool tundi muidugimõista ei kattunud minu sissekolimise ajaga, mistõttu palusin kontoris mulle võtmeid üle andnud inimeselt mingit muud lahendust. Ta käskis täpselt tunni aja pärast mööbliruumi ukse taga olla ning siis saavat ma voodi. Ma eriti ei kujutanud tol hetkel ette, kuidas see asi välja võiks näha, aga läksime Jessikaga (kursaõde, kes samasse ühikasse kolis) asja uurima.
Kell 13 sõitis caretaker mööbliruumi juurde (mis asub minu ühika sissekäiguga võrreldes täpselt kompleksi teises otsas, ca 400-500 meetri kaugusel) ning hakkas meid ükshaaval vastu võtma. Lisaks meile olid seal veel 2 poissi Portugalist ja Hispaaniast, kes samal ajal sisse olid kolinud.
Meie jaoks tõsteti voodid (ja kes soovisid, ka toolid) laost õue ning nauditi vaatepilti, kuidas hakkasime nuputama nende koju vedamist.
Voodid ise olid tuttuued ja kiledes, mistõttu oli neid üsna mugav üksteise otsa paigutada ja tassima hakata.
Kuna poisid olid samasse ühikanurka kolimas, kus minagi elan (mööbli tassimine oli sissekäik 38, meie sissekäigud 115-127), siis nad aitasid ka minu voodiga. Ausalt öeldes oli neid päris kurb vaadata, kuna kaht voodit korraga tassida oli ikka füüsiliselt üsna kurnav. Lisaks oli vaja need ka trepist üles ja tuppa tassida, aga peale üsna pikka vinnamist sai see lõpuks tehtud ja olin voodi võrra rikkam. Ülejäänud tuba oli aga ikka täiesti tühi. Sellele leidus rohtu...
REUSE
Ma olen alati olnud taaskasutuse fänn. Täiesti arulage, kui korralikke ja ilusaid asju võib leida. Eriti siit!
Godsbaneni linnaosas on üks lahe algatus nimega REUSE. Suur kompleks, kuhu kõik soovijad saavad oma kasutud ja ülejäävad asjad kokku tuua ja need, kes mööblit või muud kodusisustust vajavad, minna ja sealt lihtsalt võtta. Tasuta.
Tegemist on võrdlemisi uue aga juba hästi vastu võetud süsteemiga, mida minu sissekolimise järgsel laupäeval koos Annalena, Jessika ja Lucaga uudistama läksime.
Kuna Annalena sõitis Taani oma autoga, siis saime seda kraami äravedamiseks kasutada. Olime targad ja läksime juba pool tundi enne avamist aia taha järjekorda ning see oli igati õige tegu, kuna enne keskpäeva oli aiatagune juba paksult rahvast täis. Tundus, et kõigile oli süsteem juba tuttav ja kui aiad avati, panid kõik ummisjalu kuhugipoole jooksu :) Me alustasime rahulikult ja saime lõpuks aru, et suur tunglemine oli elektroonika-konteineri juurde, kust võib täitsa korralikke ja toimivaid elektroonikatooteid leida. Meie sinnajõudmise ajaks oli see muidugi juba tühjaks tehtud.
Piirkond ongi jagatud konteineriteks (nagu ülaltoodud pildil see tagumine, rohekas paistab). Suur valge telk on diivanite-laudade-toolide päralt ja ülejäänud vastavalt kas koolikaubad, raamatud, klaasid-potid-pannid, lasteasjad või elektroonikakaubad.
Sain esmalt endale toreda valge IKEA öökapi ja järgmise käigu ajal ka laua ja tooli õppimiseks, seega igati hea saak! Samuti mõned eriti nunnud pisikesed vaasikesed, mis on kasutuses ka küünlatopsidena, et uuele pesale 'hygge'-tunnet juurde anda.
Käisime veel kõik koos peale Reuse trippi IKEAs väiksemaid asju (riidepuud, KÜÜNLAD!!!, tulekesed, fliistekk jms) ostmas ning õhtul chillisime Nelaga minu pool, et kõik see kraam kuidagi tuppa mõnusalt ära mahutada.
Ahjaa, leidsin Reusest ka kaks tahvlit, mille raamid markeriga koos ära värvisime ja kuhu sisse ma paar toredat mõttetera kirjutada plaanin. Work in progress.
Aga vaadake siis minu toredat pesakest, mis (peaaegu) tasuta sisustatud on:
Ühesõnaga- esialgu pisut kõledana ja mitte nii mõnusana tundunud tuba sai üsna kiirelt väga mõnusa ilme ja pean tunnistama, et tohutult mõnus on soojas (ja mitte rappuvas) voodis magada, kuigi konteineri-seiklus oli kindlasti vajalik ristike minu Taani bucket-listi.
Ratas
Järgmine väga oluline samm kohalikku ellu sulandumiseks on ratta ostmine. Kaalusin ja mõtlesin pikalt, millist ratast tahan ning läbi DBA (kohalik osta.ee laadne keskkond) leidsin mitu varianti, mida vaatama minna.
Rattaost oli parasjagu seiklus. Läksin seda vaatama Aarhus V kanti, mis on linnast umbes 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Loomulikult hakkas sinna kõndides kõvasti sadama, seega olin kohale jõudes läbimärg. Jõudes kohale, helistasin müüjale ning selgus, et telefonile vastanud inglise keelt kõnelev naine polegi kodus ja müügiga tegeleb tema isa, kes inglise keelt ei räägi. Seega lahendasime asja nii, et tütar oli telefoni otsas ja mina uudistasin isaga ratast.
Neil oli terve kelder erinevaid rattad täis ja kui seda telefonitsi tütrele mainisin, naeris ta, et see on jah isa "hobi" tudengitele rattaid müüa.
Minu huviorbiidis olnud ratas oli tuttuus must kaunitar esikorviga. Väga sarnane minu Eestis ootavale valgele luigekesele. Ülejäänud rattad jäid sellele välimuse poolest kaugele maha, seega oli minu eesmärk see ikkagi endale saada.
Ratta alghind oli 900 DKK, mis jäi minu eelarve piiridest väljapoole. Plaanisin rattale kulutada maksimaalselt 700 DKK (umbes 100 eurot), mistõttu pidin saama kuidagi mehega kaubeda. Tegin rattaga proovisõidu ja see kimas mõnusasti ning sujuvalt. 3 käiku aitavad mind ka ülikoolimäest üles, seega kõik timm.
Pakkusin omalt poolt stoilist rahu säilitades tütrele telefonisse hinnaks 650 krooni ning ulatasin seejärel telefoni isale, et tütar saaks asjast rääkida. Isa kehakeelest ja hääletoonist oli aru saada, et see hind teda teps mitte ei rahuldanud. Tütre sõnul ütles isa, et ratas on täiesti uus (ma nägin seda ise ka, jep) ning alla 800 ta hinnas alla ei tule. Proovisin nüüd 700 krooniga läheneda, ent tütar ütles, et tal pole mõtet isalt isegi küsida, sest ta oli oma allahindluse võimaluses üsna resoluutne. Ütlesin siis tütrele, et midagi pole teha, lähen siis vaatan teise ratta üle, mis samuti läheduses oli ja mõtlen sealt edasi, sest üle 700 ma ratta eest maksta ei kavatse. Olin pisut pettunult isegi juba leppinud, et ilmselt ma seda ratast ei saa, kui isa ühtäkki leebus ja telefonitsi tütrele ütles, et pean kohe 700 krooni talle peo peale laduma ning võin siis oma kaunitariga minema vurada.
Juhuuuu!
Lugu sellest, kuidas telefoni-tõlke abil ratta kauplesin :)
Pisut kurb on see, et eile keeletunnist koju sõites tegin pimedal teel sõites millegagi tagumise rehvi katki, aga see on üks kõige tavalisemaid probleeme siinkandis, seega ma väga ei muretse. Viin parandusse ja saan vast kiirelt korda.
Taani keel
Sellest nädalast algasid lõpuks ka mu keeletunnid Laerdanski keelekeskuses. Meie grupp on üsna rahvusvaheline ja tore, õpetaja tundub aga alles süsteemiga harjuvat ja ma pole kindel, kas tal enne meid on üldse mõnd keelegruppi olnud. Seetõttu pole tunnid ka eriti hästi struktureeritud ja jäävad kohati hektiliseks. Samuti tahaks rohkem grupitöid teha ning pisut keele taustast/fun factidest kuulda, et paremini selle kummalise keele õppimiseks valmis olla/sisse elada.
Praeguseks oskan end pisut tutvustada ja saan mõnest põhilisest asjast aru, aga suurt progressi keeleõppes teiste tegemiste valguses olnud pole. Proovin asjale nüüd korralikult vunki juurde anda ja kohalikke sõpru oma keeleõppimise teemadega tüütada, et praktikat saada. Vaikselt-vaikselt, küll ta tuleb :)
Muud
Tegelen igapäevaselt aktiivselt ka töö otsimisega (vägagi konkurentsitihe!) ning kooliellu sulandumisega. Nüüdseks on tekstidest aru saamine ka pisut lihtsamaks muutunud. Esimesel koolinädalal oli väike igapäevane peavalu kindlustatud, aga nüüd korjan juba asju paremini üles ning loodetavasti läheb asi järk-järgult paremaks. Rasketel hetkedel püüan meeles hoida, et seda ma ju siia otsima tulingi- parasjagu väljakutset, uusi seiklusi ja enese proovilepanekut. Seda saab küllaga!
PS: Kes soovib mulle kirjutada-joonistada või üllatuspakikesi saata, siis aadress on siin:
Spobjergvej 127, 1. 2 8220 Brabrand, Denmark
PS: Kes soovib mulle kirjutada-joonistada või üllatuspakikesi saata, siis aadress on siin:
Spobjergvej 127, 1. 2 8220 Brabrand, Denmark
Vi ses!
Jaanika
0 kommentaari:
Postita kommentaar