Kui piletikontrolör mul oma sõiduõigust tõendavat dokumenti näidata palus, andsin talle meie tavalise, 4 tsoonis kehtiva kuukaardi, mille peale ta pead raputas ja tõlkes midagi sellist nagu "Nüüd on küll kasiino" ütles.
Ta selgitas, et olin istunud rongi, mis on mõeldud nn "rikastele", see rong ei tee vahepeal peatusi ja on poole tunniga Terminis aga see-eest ei kehti seal tavalised rongipiletid-kuukaardid ja ta peab mulle nüüd 70 eurot trahvi tegema. Või on veel variant, et ta ei tee trahvi ja rongijaamas võtavad mu piletita sõidu eest vahele politseid, kes juba trahvi üle 200-euroseks kasvatavad.
Ma arvan, et mu silmad vajusid üsna suureks ja suu tõmbus kõveraks, kui ma kogu seda värki kuulsin, sest olin üsna kindel, et mingi minu jaoks vägagi ebameeldiva lõpptulemuseni see kõik jõuab. Mind päästis tol hetkel Napolist pärit piletikontrolöri hea süda (või fakt, et mul on blondid juuksed ja heledad silmad:D) ning minu itaalia keele oskus, mis päädis sellega, et ta minu juurde istus ja kogu selle pool tundi ehk sõidu aja minuga juttu ajas. Arutasime seal kõike alates sellest, mis ma siin Itaalias teen lõpetades Napoli inimeste hingeeluga ja itaallaste iseloomu ja sisemiste konfliktidega üldiselt. Kui rongijaama jõudsime, ütles ta, et saabusime sellisele platvormile, millel politseisid vastas pole ja võin minna. Ma ei pidanud isegi seda 14-eurost piletihinda tasuma. Olin ilmselgelt selliste asjade käiguga rahul!
Viisime Liisiga asjad Rampasse ja tulime linna tiirutama. Otsustasin ka endlikepi kaasa võtta, sest kahekesi olles peaks ka saama ikka oluliste vaatamisväärsustega pilti teha! Nii avastasime end nii Vittorio Emmanuele terrassil, Colosseo ees ja mujalgi "endlitamas", mis päädis sellega, et mul on ca 350 pilti sellest tema siinkäigust telefonis :D Reede möödus ülihelikiirusel, õhtul tegime Rampas teiste vabatahtlikega eestipärase õhtusöögi hapukapsa, kartuli, verivorsti, peekoni ja Kalevi šokolaadiga, mis Maxile veel eriti meeldis.
Järgmisel päeval suundusime hommikupoolikul veel korraks linnapeale, et Pantheoni ja Vatikani näha ning siis rongiga siiapoole põrutada, et Poggio Mirtetost Claudia ja Manuelaga koos Castel di Torasse sõita, mis siiski veidi viibis, sest... ühel hetkel avastasime, et Liisi rahakott on kadunud. Siit loo moraal kõigile, kes ükskõik milliste metroo või ühistranspordivahenditega sellistes suurlinnades sõidavad. Kamp mustlasi, kes tavaliselt koos liiguvad ja ühistransporti sisse astudes nö "troppi" tekitavad ukse juures, tegelevad tegelikult teie taskute tühjaks röövimisega. Kuna Liisi märkas seda kohe, läksime politseinike juurde, kes olid just parasjagu telefonis teise metroojaama politseinikega rääkimas, kes JUHUSLIKULT hoidsid parasjagu Liisi rahakotti (koos kogu dokumendi-ja kaardilaadungiga) enda käes. Lippasime kiiruga eelmisesse jaama ning saime rahakoti kätte, kust puudus vaid väike hulk sularaha. Ehmatus oli päris suur, aga samas oli meil ikkagi tohutult õnne, sest dokumentideta Liisi koju sõita poleks saanud ja seda sebimist ning närvikulu oleks üksjagu olnud. Huhhh!
Lõpuks jõudsime isegi Castel di Torasse minna, mis minu meelest on üks ilusamaid kohti, mida Itaalias olles näinud olen:
Castel di Tora
Tegime Manuela, Claudia ja Liisiga väikese pikniku ning sain mõned hästi toredad kaadrid ka ise teha.
Oeh, koht, mis pakatas rahust, ilust ja maagilisusest!
Pühapäeval käisime vaatamas Cantalupo Palazzo Camuccini tuuril, mis avati üle 15 aasta uuesti. See koht võiks olla üks imeline turismimagnet, mis inimesi ka siiakanti tooks, aga kahjuks oligi palazzo avatud vaid ühe päeva. Milline tohutu potentsiaali ja võimaluse rasku minemine, aga kuna tegemist on eravaldusega, siis jääb asi sinnapaika. Ja seetõttu ei tohi siia ka ühtki seal tehtud pilti riputada- eravaldus on eravaldus. Aga hästi äge oli!
Tegime Liisiga veel mõnusa jalutuskäigu Casperia poole, näitasin talle oma "salakohti" akude laadimiseks ja jooksmas käimiseks ja oligi aeg end lennujaama poole sättida.
Pärast Liisi lennukile saatmist tekkis selline hetkeline kurb moment, et mida nüüd siis oodata, kui ootamisväärsused möödas on, aga siis meenus, et juba aprilli algul tulevad siia Holger ja Karin ning seejärel Katrin, seega ootamist on palju!
Sel nädalal valmistume koolis lihavõteteks, mis on mulle tähendanud tohutul hulgal lihavõttejäneste-, -tibude, -munade ja muu sellise joonistamise.
Täna tegime esimese klassi junsudega ise multifilme. Päris vahva tegevus, kui pooled neist tuulerõugetega kodus istuvad ja uusi teemasid edasi võtta pole võimalik. Multifilmide tegemiseni jõudsime lihtsalt selliselt, et õpetaja tuli mu juurde ja teatas, et kui mul miskit tegevust välja pakkuda pole, peaks nad lihtsalt istuma ja koolipäeva lõppu ootama. Ma ei lasknud seda teist korda endale öelda ja hakkasime toimetama! Olen juba mõnes mõttes harjunud ootamatute taskidega kusagilt välguna selgest taevast. Mul on isegi tehtud nimekiri võimalikest tegevustest, mis me lastega teha võiksime, kui õppetööd ei toimu. Seega olen ootamatused muutnud enda jaoks oodatuteks.
Ilmselt see ongi mu siinolemise aja jooksul olnud üks suurimaid õpikohti ja õppetunde. Hakkab vaikselt selgeks saama!
Head lihavõtteootust!
0 kommentaari:
Postita kommentaar