Õppetunnid lastega ja lastelt

Pühapäevahommikused tervitused Cantalupost!

Meil on endiselt minu mõistes varasügis- kraadid küündivad kohati (ja minu rõõmuks just nädalavahetustel) üle 20 ning tunnen, et olen sel aastal suve küll ikka õige pikaks venitada suutnud- kõigepealt Hispaania oma 30 kraadi ja ahvatlevate Tinto di Veranodega, siis Prantsusmaa oma päikese ja päikeseliste inimestega ja nüüd Itaalia, kes on vahepeal näidanud ka vihmasabinat ja rahetki, kuid pöördub endiselt tagasi päikese ja rõõmsa ilma poole.

See nädal möödus rahulikult. Toimetasime koolis ja ma olin enamasti 2.klassiga. Mis oli minu nädala suurim õnnestumine? Ühes matemaatikatunnis istusin väikese rosinsilmse printsessi kõrval ja üritasime koos läbi hammustada, kuidas ikka suurte arvude lahutamine käib. Noh, teate küll, kui on näiteks 53-19 ja need üksteise alla paned, siis 3-9 ei ole võimalik teha, pead „laenama“ viiekümnelt ühe kümne, lahutama, tõmbama viie maha, kirjutama sinna peale nelja ja siis juba läheb ladusamalt. Aga alguses oli raske.

Ma ei ole matemaatikas kuigi tugev, pole kunagi olnud. Minu jaoks on ratsionaalsus ja täpsus väljakutsed. Numbriline mõtlemine on ilmselgelt loomingulise kõrval tagaplaanile jäänud. Aga seal ma siis olin, üritasin väikesele itaallannale selgitada, kuidas seda tehet tehakse. Võtsin kasutusele kõikvõimalikud sõnad, mida mu piiratud itaalia keel võimaldas ja lõpuks.. lõpuks sai ta aru. See ahhaa-moment, mille tunnistajaks ja mille toetajaks ma olin, rullus minu silme ees lahti. Sain aru, et midagi tegin siiski õigesti.. Ja see tunne, kui oled suutnud kellelgi jõuda ahhaa-momendini, on imeline. Jääb lihtsalt loota, et järgmiseks matemaatikatunniks see peast päris pühitud pole J

Olen palju mõelnud sellele, et sattusin siia just lastega toimetama. Oma erialavalikul (õppisin andragoogikat ehk täiskasvanute õpetamist/koolitamist) lähtusin alati põhimõttest, et ma ei suudaks lastega töötada (omamata tegelikult kogemust). Et täiskasvanutega on lihtsam, samas huvitavam. Et täiskasvanutega saan „sisulisemalt töötada“ ja mis kõik veel. Ja ega elu ei jäta selliseid ajutiselt kivisse raiutud arusaamu lahti muukimata. Sellepärast ma siin olengi. Et avastada, kui imeline on lastega töötada, kui palju päikest nad su päevadesse toovad ja kui toredad on need ahhaa-momendid. Eriti, kui oled seal juures, nende tunnistajateks.

Ma olen alustanud ühe väikestviisi traditsiooniga. Kui ma tean, et kellelgi on sünnipäev tulemas, joonistan ma talle sünnipäevakaardi. Praeguseks on 2 last saanud endale kaardi- Denisa suurte liblikatega, Viola printsessiga, kes hoiab torti ja soovib palju õnne. Kui need kaardid lastele koos õnnesoovidega viinud olen, on minu jaoks nende reaktsiooni jälgimine olnud kõige südamlikum. Tavaliselt väga ekstravertsed ja mürgeldavad lapsed võtavad kaardi, jäävad väga-väga vaikseks ja lähevad kuhugi, kus saavad rahulikult kaarti vaadata ja lugeda. Ning siis jätavad selle kuhugi nähtavasse kohta. Ei ole mingeid ülepaisutatud rõõmuhõikeid, aga lihtne rõõm ja imetlus ja ma arvan, et see on kõige siiram viis, kuidas midagi isiklikku ja ilusat kingina vastu võtta.

Eelmisel nädalal oli toredaid hetki veel. Näiteks esmaspäeval, kui viienda klassiga Kaera-Jaani õppisime. Jõulunäidendis on üks koht, kus minnakse „külmale maale“ ehk Eestisse, kus jääingel ütleb, et „Siin kõik tantsivad ja laulavad, et sooja saada“ (mis pole küll üldse vale) ja peale seda tuleb tantsukoht, kus 12 viienda klassi last meie traditsioonilist tantsu tantsivad. Esimesel tunnil saime kaks esimest seeriat selgeks, proovisime algul videoga, siis suures saalis lihtsalt minu laulu saatel. Jube äge oli neid jälgida. Järgmisel tunnil räägin neile natuke ka sellest, kes see Kaera-Jaan oli ja miks selline tants ja üritame kava lõpuni teha.

Kuna jõuluetendus on 22.12 aga mina tulen koju 18.12, siis minu suureks kurvastuseks ei näe ma, kuidas nad selle tantsu esitavad, aga loodan videotele ja piltidele. See saab kindlasti äge olema.

Ahjaa.. Seoses praeguste jõuluetenduse ettevalmistuste ja proovidega on minu muusikatunnid tagaplaanil. Alustame nendega taas järgmisel aastal. Kuid niiiii armas on, kui mõni laps minu juurde tuleb ja uurib, millal meie järgmine muusikatund on. Ja kui ma selgitan, et alustame taas järgmine aasta, sellel aastal teeme teatrit, siis vajuvad näod natuke õnnetuks. Järelikult need esimesed mõned tunnid, mille oktoobris teha jõudsime, meeldisid J Ja see on peamine!

Nüüd natuke koolivälist juttu ka.

Spordiga pole ma siin olles just üle pingutanud. Kuna mul on parema põlvega midagi lahti ja siin on teadupärast väga üles-alla mägised külateed, pole ma ülemäära palju jooksmas käinud, kuigi võtsin õnneks jooksuriided siia tulles kaasa. Eile otsustasin, et proovin põlvevalu eirates siiski joosta kõrvallinna, Casperiasse. See asub ca 5 km kaugusel Cantalupost, seega edasi-tagasi jooks on täpselt 10 km, mis on parasjagu, et jooksmine taas meelde tuletada (kuigi olen siin ca 4-5 korda käinud lühemaid jooksutiire tegemas, pole veel pikemalt jooksnud).

Kuna eile kestis kool 12.30-ni, sain parasjagu lõunasöögi süüa, natuke leiba luusse lasta ja siis teele asuda. Võtsin sel korral telefoni ka kaasa, sest eelmistel kordadel jooksmas käies olen alati mõttes end kirunud, et millegagi pilti teha pole. Need vaated, mis mõlemalt poolt teed avanevad, võtavad heas mõttes hingest kinni J Sel korral tegin nii tee peal kui Casperias mõned pildid, sest see linnake on imeline. Vaadake ise:

 Täitsa alguses, Cantalupo külje all

See hobu on alati jooksule kaasa elamas :)

 Casperia juba paistab!

Et nagu filmis? Ongi!

Idüll

Väike puhkehetk iseenda seltsis enne tagasi lippamist

Ja siis kui jooksuilt tagasi tulin, oli tunne tõesti suurepärane. Polnud tükk aega nii pikka distantsi jooksnud ja tundsin sellest tegelikult väga puudust. Ja kuigi põlv tegi liiga ja see tee kahe linna vahel ei olnud ka jooksmiseks kõige sobivam (sest see on kitsas, itaallased armastavad kihutada ja palju on kurve, mille taga ma märkamatuks võin jääda), oli käik ikka väga nauditav. Omaette olemise aeg.

Üleeile õhtul saabus hostelisse üks grupp. Teevad Grundtvigi projekti ja siis siin selline hindamiselaadne kohtumine. Ca 10 inimest, Rumeeniast, Itaaliast, Kreekast, Hispaaniast. Nad olid väga toredad, aitasin neid õhtusöögiga ja sõime nendega koos õhtust, jõime ära päris palju veini ja jutustasime. Väga mõnus oli vahepeal siin tühjas hostelis ka inimesi näha J Eile õhtul käisime siin lähedalasuvas pubis ning seejärel sõitsime Pablo, Claudia ja ühe tema sõbrannaga Casperia lähedal asuvale peole. Teadsin sellest nii palju, et tegu on majapeoga ja seal on elav muusika. No minu eelarvamused ei läinud kuidagi täide, sest kohale jõudes avastasime, et suur tuba oli muudetud selliseks:

Nad tegid imelist muusikat! Hiljem muutus see tuba diskosaaliks ja diskorid mängisid sellist mõnusat drummijabassi segust muusikat, seintel jooksid videod jne. Ja uskuge või mitte, ma ei tea kas halva reklaamitöö või millegi muu pärast, aga kokku oli peol külalisi ca 10 ringis. Nagu privaatpidu! Igatahes väga äge oli ja inimesed kes ei tulnud, jäid paljust ilma. 

Mis veel?

18.12-7.01 olen tagasi Eestis, et oma armsatega koos jõulud veeta. Juba ootan väga-väga, et Mihklit näha ja vahelduseks oma kallis kodus olemist nautida. Natuke üle kuu veel jõuludeni. Toredat ootusaega kõigile!