Esimene lumi ja Rooma vol2

Õhtust, kaasteelised!

Minu jaoks on blogi pidamine oluline. Põhjus pole mitte selles, et kellelegi oma tegemistest detailselt aru anda vaid üsna lihtne.. mul on lihtsalt väga kehv mälu. Kui täidan nädala edusammude ja tagasilöökide kohta aruandeid koordineerivale organisatsioonile, on raske meenutada, mis nädala alguses tehtud sai. Ja iga kord kui uut blogipostitust alustan, vaatan fotogaleriist viimaseid pilte, et meelde tuletada, mis tehtud sai. Aga vahepeal on tehtud palju.

Eelmisel nädalal ületas isegi Eestis uudiskünnise torm Itaalias, mis tõi endaga palju vett ja paanikat. Tegelikkuses polnud kohapeal asi nii hull midagi, ikka pisut meedia jaoks utreeritud. Vihm oli küll tugev ja mingil hetkel tuli ka rahet (mistõttu nägin siin enne valgeks värvunud maad kui Eestis lumi maha tuleb), ent see läks mööda umbes ühe päeva ja ööga ning järgmised päevad olid jälle ilusad.

Tegin siiski ühe kiire fotojäädvustuse ka selle aasta esimeset lumehangest (või õigemini rahehangest) Cantalupos:

Suur vihm tõi kaasa ka vee tilkumise meie tubadesse. Kuna elame kõige ülemisel korrusel, on meil katuseaknad ja nende lähedalt hakkaski vihm tubadesse tilkuma. Pablo tuba sai oluliselt rohkem vee poolt rünnatud. Mul piisas vaid voodit pisut nihutada (akna alt ära) ja sain oldud. Panin kaltsud maha, et need vee sisse imaksid ja järgmisel päeval oli juba OK. Pablo vahetas praegu tuba, sest vesi tegi vist palju kurja. Samas oli päris tore olla katuseaknaga toas, kui rahet sadas. Selline äge ja rütmiline heli vallutas toa ja uinutas magama.

Järgmisel päeval oli koosolek tuutori, superviisori ja keeleõpetajaga. Vaatasime meie keelekursuse tagasiside üle ning ka lõputestide tulemused. Kuigi olin päris tublisti arenenud (esimesel korral 12 punkti 100st, teisel korral 40 punkti sajast), ei saa endaga päris rahul olla. Samas, arvestades, et testis on ülesanded tasemele A1-C2, siis 40 punkti peaks täitsa kena A2 taseme juba kätte andma. Igatahes oli Martina meie arenguga rahul ning kiitis, meie teda samuti, sest keeletunnid olid toredad. Täitsa kahju, et neid hommikuti enam pole.

Rääkisime ka sellest, et hetkel on koolis meie roll pisut ähmane- meil on küll oma projektid ja tegevused, kuid vaid paar korda nädalas, mistõttu on muu aeg suhteliselt vaba ning üldiselt aitame sel ajal õpetajaid, eriti vajavad abi lapsed, kel on raskusi keskendumise, lugemise või kirjutamisega. Loodan, et see nädal toob tegevusplaani pisutki selgust, sest minule, kes ma olen harjunud Eestlaste piinliku täpsuse ja korrektsete ajaplaanidega, on taoline kaootilisus kohati päris kurnav.

Reede õhtul valmistasime Pabloga kohalikele noortele õhtusöögi. Samuti tõi igaüks midagi isetehtut kaasa, mistõttu oli söögilaud ikka päris lookas ja kõht vast kellelgi tühjaks küll ei jäänud. Mina tegin väga meieliku värskete ampsude vaagna (porgandiviilud, värske paprika, lisandiks dipikaste kohalikest vahenditest) ja mõtlesin, et ruulin sellega kogu õhtusööki, kuna Eestis kaoksid sellised hõrgud värskest toorainest snäkid väga kiiresti. Minu üllatuseks sain teada, et nende jaoks on toore paprika söömine väga võõras (minimaalselt peaks need olema vähemalt ahjust läbi käinud), mistõttu jäid värske-ampsu-vaagnad üsna puutumata :) Aga mis seal ikka! Teinekord tean! Ja vähemalt ma ise sain küll värskest kraamist korralikult kõhu täis.

Vahva õhtusöögiseltskond

Kuna ühel neiul oli tol õhtul sünna (Federical, kes laua teises otsas istub, loomulikult:), tegin talle kaardi ning tordi ka. Toorjuustuka. Kuna mul ahju polnud, tegin sellise, mis ainult külmkapis valmib ning kahjuks läks vist midagi retseptis valesti ja kook ei tahkunud ära. Aga söödav oli sellegipoolest. Panin granaatõunaseemneid ka peale, et pisut hapukam oleks ning kook läks kenasti kõhtudesse. Ja sain esimest korda laulda itaaliakeelset õnnesoovilaulu. Sama viisiga, nagu ikka, aga sõnadeks „Tanti auguri a te, tanti auguri a te...“ (happy birthday to you viisiga ;))

Järgmisel hommikul startisin Rooma poole, et veeta seal taaskord üks mäletamisväärne nädalavahetus. Ka sel korral ööbisin Rampas koos teiste vabatahtlikega. Sel korral oli seal mitmeid uusi nägusid, kaks noort Portugallast olid saabunud siia, et teha kuu pikkune EVS ning siis sai neid pisut itaalia keelega järgi aidatud. Samuti käisime Rampa katusel, kust avanes imeline vaade Roomale, kahjuks ei olnud telefoni kaasas et pilti teha ja ilmselt poleks pilt ka üldse mitte hea tulnud, sest pime oli. Catarina oli nii armas ja võttis mu oma stanzasse ning mul oli täitsa oma nari. Natuke lõbutsesime seal veel (vt fotosüüdistusi allpool) ning läksimegi ära magama, et pühapäevaks värsked olla.

 Ma ei teagi, mis selle pildi selgituseks või vabanduseks kirjutada. Nii juhtub, kui mannekeenide alakehasid laokile jätta, jep.

... ja nii juhtub, kui mingid imelikud, traadist tehtud ja klaasideta Harry Potteri prillid laokile jätta.

Sebastian, miks nii normaalne?

Järgmisel hommikul startisime Catarina ja Bryaniga Rooma ühele tuntumale turule, et uurida, mis seal pakutakse ja saab ehk miskit juba jõulukinkideks varuda. Turg oli linnaosas, kus asub ka Egiptuse püramiidide koopia, mis nägi päris äge välja:

 Turg ise oli minu jaoks pisut pettumust. Seesama hiina jura, mis igal pool mujal ning ebaviisakad araablastest müüjad, kes müügitehnikaga kohati korralikult üle piiri läksid. Uurisin mõnel pool seljakottide hindu, kuna mulle tundub, et siin on kõige mugavam just seljakotiga ringi rännata, aga ost jäigi tegemata, sest mulle lihtsalt ei meeldinud nende müümisviis. Jalutasingi minema ja ütlesin, et mulle nii ei meeldi.

Peale turul tuiamist, mis võttis omajagu aega, peatusime jõe ääres ja sõime lõunat. See oli väga ilus hetk, päike paistis korralikult (arvan, et tol hetkel oli kindlasti üle 25 kraadi) ning nautisime vaadet.

Ehh, mis toimub?!

Peale sööki küsis Bryan, kas mulle gelato meeldib. Arvake ise vastust! Ta viis meid ühte kohalikku gelateriasse, mis on tuntud peamiselt kohalike seas. Bryan ütles, et ta olevat kohalikelt kuulnud, et sealne jäätis on kindlasti Rooma parim. Kui kohale jõudsime, oli seda ka näha, järjekord oli julgelt uksest välja. Selgus, et kohakese võlu on fakt, et jäätis valmistatakse värskelt sealsamas kõigi silme all ning paistakse müüki ülivärskelt. Maitsed on puhtad ja kreemised (sest erinevalt linna keskuses asuvatest turistikatest, mis tihtipeale puhast keemiat müüvad, on seal kasutuses naturaalsed toorained) ja põnevad. Mina valisin näiteks „vanaema küpsiste“, pistaatsia ja maguskastani maitselised pallid. Maguskastan tundus olevat neist kõige populaarsem, ilmselt, sest on hooajaline vili ning aastaläbi seda saada pole. No igatahes oli tegu otseses mõttes gastronoomilise orgasmiga ja arvan, et ma pole paremat jäätist varem maitsnud. Ben&Jerrys ja Haegendasz on ilmselt jõudnud üsna lähedale, aga mitte päris sinna välja. Seega arvestage, sõbrad, kes on plaaninud külla tulla- sinna viin ma teid igal juhul!

La Romana... si chiama La Romana

Järjekord oli pikk aga teenindati efektiivselt ja kiiresti

Pilt tabatud täpselt sel hetkel, kui esimese ampsu võtsin. Kulm on üllatusest ja mõnust kortsus ;)

Õhtul rongiga tagasi seigeldes oli vist esimene kord Itaalias, kus ma mingisugusesse erilisse transpordi-sekeldusse ei sattunud ja see oli üllatuslik. Olin juba täiesti valmistunud endale kuhugi auto järgi kutsuma, öö häda sunnil Rampas veetma vms. Seega tore oli näha, et trainItalia-jumal oli tol hetkel minu poolel. Ja oligi nädalavahetus otsas. Õhtul hostelisse jõudes vaevas tohutu peavalu, nagu alati Roomast tulles. Seda ilmselt seetõttu, et kui Itaalia iseenesest on kaoseline riik, siis Roomas on see kaos, rahvamass ja kõik-kõik koos ning mõjub üsna kurnavalt. Kõike on troppo, troppo tanto:) Mul on väga hea meel, et elan väikeses ja rahulikus kohas kuid saan alati soovi korral minna ühte kõige ilusamasse, ajaloolisemasse ja hullumeelsemasse linna.

Eilne päev möödus koolis, alustasin viiendale klassile Kaera-Jaani õpetamist. Leidsin netist video, kus täpselt nendevanused noored seda tantsivad ja nii me siis proovisime alguses videoga, hiljem lihtsalt gruppides ja minu laulmisega. Kuigi võite isegi arvata, kui raske võib olla piiratud sõnavaraga üksi kogu tants selgeks õpetada. Paar esimest setti (noh, igaüks algab ju sedasi oh kaerajaan oh kaerajaan) saime täitsa selgeks, järgmisel korral vaja järgmised õppida. Ostsin täna Roomast isegi neljaeurised kõlarid, et järgmine kord saalis kõlaritega proovida ja laadisin vähe aeglasema versiooni laulust alla, et jalad risti-rästi sassi ei läheks. Kaera-Jaaniks on ikka kõige sobivamad jalad ju Eestis :)

Minu tänane unelaul ja arvan, et hästi ka selle blogipostituse lõppu sobiv on siin:

Olge mõnusad, tehke nalja ja julgege vahel kreisid ka olla!

Jaanika