Aega mõtlemiseks...

Ciao!

Nii tore on olnud saada tagasisidet mõnelt siia blogisse ära eksinud sõbralt-tuttavalt. Tundub, et ma siiski ei kirjuta lihtsalt "taskusse" vaid minu kogemus pakub ka teistele mingeid emotsiooneid, uusi mõtteid või lihtsalt ajaviidet :)

Märkamatult on möödas juba 1,5 kuud vabatahtlikku teenistust. Ca kolme nädala pärast sõidan koju talvepuhkusele, kuigi raske on öelda, kumb see rohkem puhkus on, kas siin olemine või koju minemine. Ärge nüüd valesti aru saage- ma ikka käin tööl ka, aga siin on töö minu jaoks hoopis teise tähenduse omistanud. Või siis see, millisena ma tahaksin tööd oma igapäeva. Ma ei tea, kas asi on selles, et Itaalias on siinsele kultuurile omaselt alati aega ja muretsemiseks pole pea et kunagi põhjust, või hoopis minu töö sisu, mis hetkel peaasjalikult pisematele inimestele keskendub, aga tunnen, et läbi selle töö saab minu vaim puhkust. Ilmselt on kontrastid olnud päris suured, sest alles kevadel tundsin, kuidas töö- ja koolilained üle pea tahtsid plaksti kokku lüüa ja tundus kauge unistusena lugeda mõnd raamatut, mis tõeliselt meeldib ja hingepaid pakub. Liiatigi veel seda mõnes ilusas kohas, näiteks rohelusest pakatavaid künkaid taamal silmitsedes. Või hommikul maailma tervitades aken lahti lüüa ja näiteks sellist vaadet nautida:

Aga elu on õpetanud, et unistused ei ole kunagi kaugel kui julged ja tahad nende nimel pisutki pingutada.

Mis vahepeal toimunud on?

Koolis hakkavad jõulud lähenema, mistõttu meisterdame hoolega jõulukaunistusi ja ma joonistan teatri jaoks lavakujundust. Teen suure lauda jeesuslapsega hällis jne. Maalimine ja joonistamine on ühed mu lemmiktegevustest mille võlu siin taasavastanud olen, seega naudin selliseid ülesandeid kohe eriliselt. Samuti olen viimasel ajal rohkem olnud keskendunud 2.klassile ja peaasjalikult ühele tüdrukule, et teda natuke kirjatehnika ja itaalia keelega järje peale aidata. Kes oleks arvanud, et 1,5 kuuga itaalia keelt õpetan?! Milline meeldiv iroonia...

Järgmisel aastal teen ettepaneku siiski saada mingi konkreetne ajakava oma tundide (olgu siis muusika, kunst või miski muu vajalik) ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks kõikides klassides, mitte ainult teises klassis. Saan aru, et õpetajad soovivad abi konkreetsete laste järeleaitamisega, aga arvan, et pisut teisel moel minu panust kasutades saaks mõju ja tulemuslikkus olla kordades suurem. Olen mõningaid projektiideid samuti saanud kirja panna ja eks siis näis, kuidas need vastu võetakse ja milline minu aja- ja tegevuskava järgmisel aastal olema saab. Muidu võib tõesti pika peale pisut liiga puhkuseks kätte ära minna.

Tööteemadelt kiire põikega vaba aja juurde liikudes pean mainima, et eelmine nädalavahetus oli hästi tore! Käisime taaskord Rooma vabatahtlikel külas ja seekord tuli Pablo ka kaasa. Jäime reedel peale Marioga mentordamist Rooma ja tulime tagasi pühapäeval. Reede õhtul tegime suure ühisõhtusöögi, mis oli väga vahva (igaüks kokkas miskit ja siis, nagu tavaks, jagati kõike kõigiga). Laupäeval läksime suurema osa seltskonnaga Villa Borghesesse, kus armas Eddy meile tuuri tegi. Ta tunneb muuseumi ja sealset kunsti väga hästi ja oskas põnevalt rääkida. Kahjuks olid paljud vabatahtlikud uued, mistõttu nende itaalia keel polnud sel tasemel, et kõrgtasemel kunsti analüüsivad selgitused arusaadavad oleksid. Aga kohutavalt äge oli ikkagi! Sain mõned pildid muuseumis teha enne kui aku üles ütles:

Eddy juhatab sisse!

Minu ühe lemmikteose, Apollo ja Daphne vaatamise ajal oli aku juba tühi. Aga õnneks on internet!

See on imeline. Kui seista Apollo selja taga, tundub, nagu ta kallistaks puud, sest Daphne sõrmedest ja jalgadest kasvavad oksad lehtedega. Imelise iseloomu, emotsiooni ja detailidega teos!

Mario oli muidugi olnud superarmas ja esiteks hommikuks meile kreemiga cornettod hankinud (kes on neid maitsnud, see muid saiakesi ilmselgelt ei tahagi!) ning lõunapausil sõime sama pagar-pizzameistri tehtud pizzat prosciuttoga. Ma ei kujuta ette, kas kõik need hõrgutised Eestis ka nii hästi maitseks, või asi on keskkonna ja toidu kooskõlas.. aga no mmmmmmmm.

Sellega seoses pean tunnistama, et alustasin ka koduste trennipärastlõunatega, kuna kogu see nisujahukogus, mis pasta/pizza/saiakestega sisse on söödud, ületab igasuguse normaalse ja tasakaalustatud toitumise piirid. Ja mul on kuri kahtlus, et jõulud Eestis mu rannavormile ka just kõige paremini ei mõju. Aga no kuulge, novembris on järgmisele suvele veel liiga vara mõelda ja ma olen Itaalias. Elu on nautimiseks!

Laupäeva õhtul läksime noortega õue. Täpsemini sellisesse kohta nagu San Lorenzo, kus on nädalavahetusteti väga palju noori. Lihtsalt istuvad tänaval, äärekividel ja on seltskondadega juttu ajamas. Kuna õues oli päris külm ja prantsuse vabatahtlikud parasjagu haiged, ei jäänud me sinna kauaks aga tore käik oli ikka. Ja pühapäeval tulime juba üsna varakult tagasi koju, Cantaluposse, et järgmiseks nädalaks rahulikult sisse elada.

Täna koolis olin ühel hetkel selles punktis kus tundsin, et vaatamata mitte-just-ideaalsele-itaalia-keelele olen ma täitsa kenasti sisse elanud ja võin öelda, et esialgne kohanemine on möödas. Nüüd tuleb lihtsalt endast maksimaalselt palju anda, et see aeg nii iseenda kui teiste minuga koos töötavate inimeste jaoks maksimaalselt lahedaks muuta!

Kõike ilusat teile sinna lumisesse(?) Eestisse. Kui musta leiba sööte, siis naudinguga. Mõelge sellele, et mina siin ikka väga-väga igatsen seda!

Jaanika

Read More

Õppetunnid lastega ja lastelt

Pühapäevahommikused tervitused Cantalupost!

Meil on endiselt minu mõistes varasügis- kraadid küündivad kohati (ja minu rõõmuks just nädalavahetustel) üle 20 ning tunnen, et olen sel aastal suve küll ikka õige pikaks venitada suutnud- kõigepealt Hispaania oma 30 kraadi ja ahvatlevate Tinto di Veranodega, siis Prantsusmaa oma päikese ja päikeseliste inimestega ja nüüd Itaalia, kes on vahepeal näidanud ka vihmasabinat ja rahetki, kuid pöördub endiselt tagasi päikese ja rõõmsa ilma poole.

See nädal möödus rahulikult. Toimetasime koolis ja ma olin enamasti 2.klassiga. Mis oli minu nädala suurim õnnestumine? Ühes matemaatikatunnis istusin väikese rosinsilmse printsessi kõrval ja üritasime koos läbi hammustada, kuidas ikka suurte arvude lahutamine käib. Noh, teate küll, kui on näiteks 53-19 ja need üksteise alla paned, siis 3-9 ei ole võimalik teha, pead „laenama“ viiekümnelt ühe kümne, lahutama, tõmbama viie maha, kirjutama sinna peale nelja ja siis juba läheb ladusamalt. Aga alguses oli raske.

Ma ei ole matemaatikas kuigi tugev, pole kunagi olnud. Minu jaoks on ratsionaalsus ja täpsus väljakutsed. Numbriline mõtlemine on ilmselgelt loomingulise kõrval tagaplaanile jäänud. Aga seal ma siis olin, üritasin väikesele itaallannale selgitada, kuidas seda tehet tehakse. Võtsin kasutusele kõikvõimalikud sõnad, mida mu piiratud itaalia keel võimaldas ja lõpuks.. lõpuks sai ta aru. See ahhaa-moment, mille tunnistajaks ja mille toetajaks ma olin, rullus minu silme ees lahti. Sain aru, et midagi tegin siiski õigesti.. Ja see tunne, kui oled suutnud kellelgi jõuda ahhaa-momendini, on imeline. Jääb lihtsalt loota, et järgmiseks matemaatikatunniks see peast päris pühitud pole J

Olen palju mõelnud sellele, et sattusin siia just lastega toimetama. Oma erialavalikul (õppisin andragoogikat ehk täiskasvanute õpetamist/koolitamist) lähtusin alati põhimõttest, et ma ei suudaks lastega töötada (omamata tegelikult kogemust). Et täiskasvanutega on lihtsam, samas huvitavam. Et täiskasvanutega saan „sisulisemalt töötada“ ja mis kõik veel. Ja ega elu ei jäta selliseid ajutiselt kivisse raiutud arusaamu lahti muukimata. Sellepärast ma siin olengi. Et avastada, kui imeline on lastega töötada, kui palju päikest nad su päevadesse toovad ja kui toredad on need ahhaa-momendid. Eriti, kui oled seal juures, nende tunnistajateks.

Ma olen alustanud ühe väikestviisi traditsiooniga. Kui ma tean, et kellelgi on sünnipäev tulemas, joonistan ma talle sünnipäevakaardi. Praeguseks on 2 last saanud endale kaardi- Denisa suurte liblikatega, Viola printsessiga, kes hoiab torti ja soovib palju õnne. Kui need kaardid lastele koos õnnesoovidega viinud olen, on minu jaoks nende reaktsiooni jälgimine olnud kõige südamlikum. Tavaliselt väga ekstravertsed ja mürgeldavad lapsed võtavad kaardi, jäävad väga-väga vaikseks ja lähevad kuhugi, kus saavad rahulikult kaarti vaadata ja lugeda. Ning siis jätavad selle kuhugi nähtavasse kohta. Ei ole mingeid ülepaisutatud rõõmuhõikeid, aga lihtne rõõm ja imetlus ja ma arvan, et see on kõige siiram viis, kuidas midagi isiklikku ja ilusat kingina vastu võtta.

Eelmisel nädalal oli toredaid hetki veel. Näiteks esmaspäeval, kui viienda klassiga Kaera-Jaani õppisime. Jõulunäidendis on üks koht, kus minnakse „külmale maale“ ehk Eestisse, kus jääingel ütleb, et „Siin kõik tantsivad ja laulavad, et sooja saada“ (mis pole küll üldse vale) ja peale seda tuleb tantsukoht, kus 12 viienda klassi last meie traditsioonilist tantsu tantsivad. Esimesel tunnil saime kaks esimest seeriat selgeks, proovisime algul videoga, siis suures saalis lihtsalt minu laulu saatel. Jube äge oli neid jälgida. Järgmisel tunnil räägin neile natuke ka sellest, kes see Kaera-Jaan oli ja miks selline tants ja üritame kava lõpuni teha.

Kuna jõuluetendus on 22.12 aga mina tulen koju 18.12, siis minu suureks kurvastuseks ei näe ma, kuidas nad selle tantsu esitavad, aga loodan videotele ja piltidele. See saab kindlasti äge olema.

Ahjaa.. Seoses praeguste jõuluetenduse ettevalmistuste ja proovidega on minu muusikatunnid tagaplaanil. Alustame nendega taas järgmisel aastal. Kuid niiiii armas on, kui mõni laps minu juurde tuleb ja uurib, millal meie järgmine muusikatund on. Ja kui ma selgitan, et alustame taas järgmine aasta, sellel aastal teeme teatrit, siis vajuvad näod natuke õnnetuks. Järelikult need esimesed mõned tunnid, mille oktoobris teha jõudsime, meeldisid J Ja see on peamine!

Nüüd natuke koolivälist juttu ka.

Spordiga pole ma siin olles just üle pingutanud. Kuna mul on parema põlvega midagi lahti ja siin on teadupärast väga üles-alla mägised külateed, pole ma ülemäära palju jooksmas käinud, kuigi võtsin õnneks jooksuriided siia tulles kaasa. Eile otsustasin, et proovin põlvevalu eirates siiski joosta kõrvallinna, Casperiasse. See asub ca 5 km kaugusel Cantalupost, seega edasi-tagasi jooks on täpselt 10 km, mis on parasjagu, et jooksmine taas meelde tuletada (kuigi olen siin ca 4-5 korda käinud lühemaid jooksutiire tegemas, pole veel pikemalt jooksnud).

Kuna eile kestis kool 12.30-ni, sain parasjagu lõunasöögi süüa, natuke leiba luusse lasta ja siis teele asuda. Võtsin sel korral telefoni ka kaasa, sest eelmistel kordadel jooksmas käies olen alati mõttes end kirunud, et millegagi pilti teha pole. Need vaated, mis mõlemalt poolt teed avanevad, võtavad heas mõttes hingest kinni J Sel korral tegin nii tee peal kui Casperias mõned pildid, sest see linnake on imeline. Vaadake ise:

 Täitsa alguses, Cantalupo külje all

See hobu on alati jooksule kaasa elamas :)

 Casperia juba paistab!

Et nagu filmis? Ongi!

Idüll

Väike puhkehetk iseenda seltsis enne tagasi lippamist

Ja siis kui jooksuilt tagasi tulin, oli tunne tõesti suurepärane. Polnud tükk aega nii pikka distantsi jooksnud ja tundsin sellest tegelikult väga puudust. Ja kuigi põlv tegi liiga ja see tee kahe linna vahel ei olnud ka jooksmiseks kõige sobivam (sest see on kitsas, itaallased armastavad kihutada ja palju on kurve, mille taga ma märkamatuks võin jääda), oli käik ikka väga nauditav. Omaette olemise aeg.

Üleeile õhtul saabus hostelisse üks grupp. Teevad Grundtvigi projekti ja siis siin selline hindamiselaadne kohtumine. Ca 10 inimest, Rumeeniast, Itaaliast, Kreekast, Hispaaniast. Nad olid väga toredad, aitasin neid õhtusöögiga ja sõime nendega koos õhtust, jõime ära päris palju veini ja jutustasime. Väga mõnus oli vahepeal siin tühjas hostelis ka inimesi näha J Eile õhtul käisime siin lähedalasuvas pubis ning seejärel sõitsime Pablo, Claudia ja ühe tema sõbrannaga Casperia lähedal asuvale peole. Teadsin sellest nii palju, et tegu on majapeoga ja seal on elav muusika. No minu eelarvamused ei läinud kuidagi täide, sest kohale jõudes avastasime, et suur tuba oli muudetud selliseks:

Nad tegid imelist muusikat! Hiljem muutus see tuba diskosaaliks ja diskorid mängisid sellist mõnusat drummijabassi segust muusikat, seintel jooksid videod jne. Ja uskuge või mitte, ma ei tea kas halva reklaamitöö või millegi muu pärast, aga kokku oli peol külalisi ca 10 ringis. Nagu privaatpidu! Igatahes väga äge oli ja inimesed kes ei tulnud, jäid paljust ilma. 

Mis veel?

18.12-7.01 olen tagasi Eestis, et oma armsatega koos jõulud veeta. Juba ootan väga-väga, et Mihklit näha ja vahelduseks oma kallis kodus olemist nautida. Natuke üle kuu veel jõuludeni. Toredat ootusaega kõigile!

Read More

Esimene lumi ja Rooma vol2

Õhtust, kaasteelised!

Minu jaoks on blogi pidamine oluline. Põhjus pole mitte selles, et kellelegi oma tegemistest detailselt aru anda vaid üsna lihtne.. mul on lihtsalt väga kehv mälu. Kui täidan nädala edusammude ja tagasilöökide kohta aruandeid koordineerivale organisatsioonile, on raske meenutada, mis nädala alguses tehtud sai. Ja iga kord kui uut blogipostitust alustan, vaatan fotogaleriist viimaseid pilte, et meelde tuletada, mis tehtud sai. Aga vahepeal on tehtud palju.

Eelmisel nädalal ületas isegi Eestis uudiskünnise torm Itaalias, mis tõi endaga palju vett ja paanikat. Tegelikkuses polnud kohapeal asi nii hull midagi, ikka pisut meedia jaoks utreeritud. Vihm oli küll tugev ja mingil hetkel tuli ka rahet (mistõttu nägin siin enne valgeks värvunud maad kui Eestis lumi maha tuleb), ent see läks mööda umbes ühe päeva ja ööga ning järgmised päevad olid jälle ilusad.

Tegin siiski ühe kiire fotojäädvustuse ka selle aasta esimeset lumehangest (või õigemini rahehangest) Cantalupos:

Suur vihm tõi kaasa ka vee tilkumise meie tubadesse. Kuna elame kõige ülemisel korrusel, on meil katuseaknad ja nende lähedalt hakkaski vihm tubadesse tilkuma. Pablo tuba sai oluliselt rohkem vee poolt rünnatud. Mul piisas vaid voodit pisut nihutada (akna alt ära) ja sain oldud. Panin kaltsud maha, et need vee sisse imaksid ja järgmisel päeval oli juba OK. Pablo vahetas praegu tuba, sest vesi tegi vist palju kurja. Samas oli päris tore olla katuseaknaga toas, kui rahet sadas. Selline äge ja rütmiline heli vallutas toa ja uinutas magama.

Järgmisel päeval oli koosolek tuutori, superviisori ja keeleõpetajaga. Vaatasime meie keelekursuse tagasiside üle ning ka lõputestide tulemused. Kuigi olin päris tublisti arenenud (esimesel korral 12 punkti 100st, teisel korral 40 punkti sajast), ei saa endaga päris rahul olla. Samas, arvestades, et testis on ülesanded tasemele A1-C2, siis 40 punkti peaks täitsa kena A2 taseme juba kätte andma. Igatahes oli Martina meie arenguga rahul ning kiitis, meie teda samuti, sest keeletunnid olid toredad. Täitsa kahju, et neid hommikuti enam pole.

Rääkisime ka sellest, et hetkel on koolis meie roll pisut ähmane- meil on küll oma projektid ja tegevused, kuid vaid paar korda nädalas, mistõttu on muu aeg suhteliselt vaba ning üldiselt aitame sel ajal õpetajaid, eriti vajavad abi lapsed, kel on raskusi keskendumise, lugemise või kirjutamisega. Loodan, et see nädal toob tegevusplaani pisutki selgust, sest minule, kes ma olen harjunud Eestlaste piinliku täpsuse ja korrektsete ajaplaanidega, on taoline kaootilisus kohati päris kurnav.

Reede õhtul valmistasime Pabloga kohalikele noortele õhtusöögi. Samuti tõi igaüks midagi isetehtut kaasa, mistõttu oli söögilaud ikka päris lookas ja kõht vast kellelgi tühjaks küll ei jäänud. Mina tegin väga meieliku värskete ampsude vaagna (porgandiviilud, värske paprika, lisandiks dipikaste kohalikest vahenditest) ja mõtlesin, et ruulin sellega kogu õhtusööki, kuna Eestis kaoksid sellised hõrgud värskest toorainest snäkid väga kiiresti. Minu üllatuseks sain teada, et nende jaoks on toore paprika söömine väga võõras (minimaalselt peaks need olema vähemalt ahjust läbi käinud), mistõttu jäid värske-ampsu-vaagnad üsna puutumata :) Aga mis seal ikka! Teinekord tean! Ja vähemalt ma ise sain küll värskest kraamist korralikult kõhu täis.

Vahva õhtusöögiseltskond

Kuna ühel neiul oli tol õhtul sünna (Federical, kes laua teises otsas istub, loomulikult:), tegin talle kaardi ning tordi ka. Toorjuustuka. Kuna mul ahju polnud, tegin sellise, mis ainult külmkapis valmib ning kahjuks läks vist midagi retseptis valesti ja kook ei tahkunud ära. Aga söödav oli sellegipoolest. Panin granaatõunaseemneid ka peale, et pisut hapukam oleks ning kook läks kenasti kõhtudesse. Ja sain esimest korda laulda itaaliakeelset õnnesoovilaulu. Sama viisiga, nagu ikka, aga sõnadeks „Tanti auguri a te, tanti auguri a te...“ (happy birthday to you viisiga ;))

Järgmisel hommikul startisin Rooma poole, et veeta seal taaskord üks mäletamisväärne nädalavahetus. Ka sel korral ööbisin Rampas koos teiste vabatahtlikega. Sel korral oli seal mitmeid uusi nägusid, kaks noort Portugallast olid saabunud siia, et teha kuu pikkune EVS ning siis sai neid pisut itaalia keelega järgi aidatud. Samuti käisime Rampa katusel, kust avanes imeline vaade Roomale, kahjuks ei olnud telefoni kaasas et pilti teha ja ilmselt poleks pilt ka üldse mitte hea tulnud, sest pime oli. Catarina oli nii armas ja võttis mu oma stanzasse ning mul oli täitsa oma nari. Natuke lõbutsesime seal veel (vt fotosüüdistusi allpool) ning läksimegi ära magama, et pühapäevaks värsked olla.

 Ma ei teagi, mis selle pildi selgituseks või vabanduseks kirjutada. Nii juhtub, kui mannekeenide alakehasid laokile jätta, jep.

... ja nii juhtub, kui mingid imelikud, traadist tehtud ja klaasideta Harry Potteri prillid laokile jätta.

Sebastian, miks nii normaalne?

Järgmisel hommikul startisime Catarina ja Bryaniga Rooma ühele tuntumale turule, et uurida, mis seal pakutakse ja saab ehk miskit juba jõulukinkideks varuda. Turg oli linnaosas, kus asub ka Egiptuse püramiidide koopia, mis nägi päris äge välja:

 Turg ise oli minu jaoks pisut pettumust. Seesama hiina jura, mis igal pool mujal ning ebaviisakad araablastest müüjad, kes müügitehnikaga kohati korralikult üle piiri läksid. Uurisin mõnel pool seljakottide hindu, kuna mulle tundub, et siin on kõige mugavam just seljakotiga ringi rännata, aga ost jäigi tegemata, sest mulle lihtsalt ei meeldinud nende müümisviis. Jalutasingi minema ja ütlesin, et mulle nii ei meeldi.

Peale turul tuiamist, mis võttis omajagu aega, peatusime jõe ääres ja sõime lõunat. See oli väga ilus hetk, päike paistis korralikult (arvan, et tol hetkel oli kindlasti üle 25 kraadi) ning nautisime vaadet.

Ehh, mis toimub?!

Peale sööki küsis Bryan, kas mulle gelato meeldib. Arvake ise vastust! Ta viis meid ühte kohalikku gelateriasse, mis on tuntud peamiselt kohalike seas. Bryan ütles, et ta olevat kohalikelt kuulnud, et sealne jäätis on kindlasti Rooma parim. Kui kohale jõudsime, oli seda ka näha, järjekord oli julgelt uksest välja. Selgus, et kohakese võlu on fakt, et jäätis valmistatakse värskelt sealsamas kõigi silme all ning paistakse müüki ülivärskelt. Maitsed on puhtad ja kreemised (sest erinevalt linna keskuses asuvatest turistikatest, mis tihtipeale puhast keemiat müüvad, on seal kasutuses naturaalsed toorained) ja põnevad. Mina valisin näiteks „vanaema küpsiste“, pistaatsia ja maguskastani maitselised pallid. Maguskastan tundus olevat neist kõige populaarsem, ilmselt, sest on hooajaline vili ning aastaläbi seda saada pole. No igatahes oli tegu otseses mõttes gastronoomilise orgasmiga ja arvan, et ma pole paremat jäätist varem maitsnud. Ben&Jerrys ja Haegendasz on ilmselt jõudnud üsna lähedale, aga mitte päris sinna välja. Seega arvestage, sõbrad, kes on plaaninud külla tulla- sinna viin ma teid igal juhul!

La Romana... si chiama La Romana

Järjekord oli pikk aga teenindati efektiivselt ja kiiresti

Pilt tabatud täpselt sel hetkel, kui esimese ampsu võtsin. Kulm on üllatusest ja mõnust kortsus ;)

Õhtul rongiga tagasi seigeldes oli vist esimene kord Itaalias, kus ma mingisugusesse erilisse transpordi-sekeldusse ei sattunud ja see oli üllatuslik. Olin juba täiesti valmistunud endale kuhugi auto järgi kutsuma, öö häda sunnil Rampas veetma vms. Seega tore oli näha, et trainItalia-jumal oli tol hetkel minu poolel. Ja oligi nädalavahetus otsas. Õhtul hostelisse jõudes vaevas tohutu peavalu, nagu alati Roomast tulles. Seda ilmselt seetõttu, et kui Itaalia iseenesest on kaoseline riik, siis Roomas on see kaos, rahvamass ja kõik-kõik koos ning mõjub üsna kurnavalt. Kõike on troppo, troppo tanto:) Mul on väga hea meel, et elan väikeses ja rahulikus kohas kuid saan alati soovi korral minna ühte kõige ilusamasse, ajaloolisemasse ja hullumeelsemasse linna.

Eilne päev möödus koolis, alustasin viiendale klassile Kaera-Jaani õpetamist. Leidsin netist video, kus täpselt nendevanused noored seda tantsivad ja nii me siis proovisime alguses videoga, hiljem lihtsalt gruppides ja minu laulmisega. Kuigi võite isegi arvata, kui raske võib olla piiratud sõnavaraga üksi kogu tants selgeks õpetada. Paar esimest setti (noh, igaüks algab ju sedasi oh kaerajaan oh kaerajaan) saime täitsa selgeks, järgmisel korral vaja järgmised õppida. Ostsin täna Roomast isegi neljaeurised kõlarid, et järgmine kord saalis kõlaritega proovida ja laadisin vähe aeglasema versiooni laulust alla, et jalad risti-rästi sassi ei läheks. Kaera-Jaaniks on ikka kõige sobivamad jalad ju Eestis :)

Minu tänane unelaul ja arvan, et hästi ka selle blogipostituse lõppu sobiv on siin:

Olge mõnusad, tehke nalja ja julgege vahel kreisid ka olla!

Jaanika

Read More

4 nädalat Itaalias ja ilusad soovid

Buonasera!

Sügis on jõudnud ka Itaaliasse ja viimased ning ka järgmised päevad on ekstreemselt vihmased. Kuna elame teise vabatahtlikuga hosteli kõige kõrgemal korrusel (mis lummab igahommikuse meeletult ilusa vaatega), sadas meile katuseakna vahelt vett sisse ja tänane öö kipub ilmselt mööduma tilkuva heli saatel, kuid luban pühalikult sügavalt magada, nagu ma kõik need neli nädalat siin teinud olen.

Aga see selleks..

Uus nädal on alanud rahulikult. Olen koolis õpetajatele abiks püüdnud olla ja sel nädalal alustame ka teatriga. Nimelt aitan lastel jõulunäidendit ette valmistada- teeme teatritunde, aitan dekoratsioonidega ning muidu jõu ja nõuga. Kuna ma tulen 18.detsembril jõulupuhkusele Eestisse, ei näe ma kahjuks esi- ja viimast etendust, kuid loodan, et tehakse palju pilte ja hiljem kuulen, kuidas põnnidel läks.

Selles koolis, kus töötan, on viis klassi. Olin kõikide klassidega juba tutvunud ja nendega koos õppinud, kuid polnud veel juhtunud teise klassi ukse vahelt sisse. Täna otsustasin, et tahan ka nendega tuttavaks saada ning pistsin hommikul pea ukse vahelt sisse küsimusega: "Posso stare qua oggi? Con voi?" ehk siis kas tohin täna teiega siin olla. Väikeste jahhide saatel parkisin ennast klassi ning laste uudishimu oli suur. Mis mu nimi ikkagi on? Kust ma tulen? Mis keelt ma räägin? Tehti inglise keele testi- kas ikka tean kõiki värve, numbreid ja seda, kuidas inglise keeles "teritaja" on (kusjuures pean tunnistama, et päris pikalt meenutasin sõna sharpener). Aitasin lastel harjutusi teha, parandasin seal kus vaja, lugesime koos, tegime puuvilja kirjelduse harjutust. Täna oli menüüs melograno ehk granaatõun, mis on üks mu suuri lemmikuid ja sügisene Itaalia puuvili. Vaatlesime, katsusime, nuusutasime ja maitsesime. Seejärel oli üks tänase päeva naelu- õpetaja palus igaühel vihikusse kirjutada "Soovin kõike head...." ja täita punktiir nende inimestega, keda oluliseks peetakse nimetada.

Kui ette lugemiseks läks, pidin tõesõna pisaraid tagasi hoidma, et mitte heldimusest paat tükki üle põse liugu laskma lubada. Praktiliselt kõik nimetasid lisaks oma mammadele-papadele-õdedele-vendadele ka minu nime. Veel kuulsin enda kohta öeldavat "gentile", mis peaks itaalia keelest tõlgituna tähendama "lahke, kena, armas" ja üks tüdruk kirjeldas mind nagu luike. Jah, seda valget ja graatsilist ja väga-väga ilusat lindu. Jummal.. kui tasemel kompliment!

Kuna need sõnavõtud mulle väga hinge läksid, palusin paaril tüdrukul oma isiklikku päevikusse kirjutada, mis nad oma vihikusse kirjutasid. Lihtsalt, et see tore hetk ei ununeks. Üks tüdrukutest võttis vaikselt initsiatiivi ja käis kogu klassi lapsed minu päevikut näpus hoides läbi ja palus midagi head kirjutada. Niisiis sain 2,5 lehekülge imelisi ja häid soove.

Kui miski üldse saab tuju parandada, siis pilk nendele lehelülgedele jääb ilmselt igaveseks võlunipiks.

Kodustest teemadest.. Oleme viimastel õhtutel koos hostelis elavate õpetajate Angelina ja Giuseppega koos õhtustanud. Eile olid menüüs merekarbid ja spagetid, täna tuunikalapasta. Väga mõnus on nendega õhtustada. Eile käisin ka noortega lasteaias istumas, jutustamas ja cornettosid söömas. Panin kogu oma itaalia keele võimed ja oskused mängu, et selgitada, mida ma ülikoolis täpsemalt õppisin ning mis tööd Eestis tegin. Kuna see pole just nii lihtne ja teadatuntud laiale ringile nagu näiteks majandus või juhtimine, siis võttis natuke aega ja väikese mõtte-higipulli otsa ette, kuid sain hakkama ja põhilised ideed edastatud. See on imeline tunne, kui suudad kontakti ja sideme saavutada ning end selgeks ja arusaadavaks teha. See annab aimu, et sa õpid. Ja ma tean, et ma olen praegu ikka tohutus õppimise protsessis.

Õppimisest ja keele õppimisest rääkides googeldasin ja youtuubeldasin, et otsida häid võimaluse keele õppimiseks ning sattusin ühe päris innustava ja kasuliku video peale, mida saab ilmselt lisaks itaalia keelele laiendada ka teiste keele õppimisele. Video on siin:

Ma arvan, et soovitused on üliõiged. Alustada keele rääkimist juba esimesest päevast, kui tead vaid näiteks paari sõna. Iga päev proovida kohalikega üha enam suhelda (ning võin kinnitada, et nende tagasiside ja korrigeerivad sõnad on väga-väga heaks keelekooliks) ning usaldada oma instinkte. Itaalia keele puhul on küll nii, et väga paljud sõnad on inglise keelega sarnased, seega kui seda oskad, on lihtne kasvõi õnne proovida ja vaadata, kas läheb läbi (ehk siis kui näiteks mõnd sõna ei tea, proovida alustada inglise keeles ning lisada näiteks "-zione" lõppu, ehk näkkab!).

Üldiselt on praegu tunded-mõtted sellised, et iga päev leian end vähemalt ühel hetkel mõtlemas sellele, kui imeline, huvitav, rõõmutoov või inspireeriv miski on. Kuidas oskad tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, mis ometi väga palju tähendavad. Ja kuidas kaugemalt näiteks kodustele teemadele ja ideedele vaadates avaneb nii palju erinevaid perspektiive, mida lähedalt ei näinud. Üliintensiivne kogemuste reflekteerimise ja uute hankimise periood.

Mis siis veel?

Homme on koosolek, kus räägime meie esimese kuu arengutest ning kus saame küsimusi esitada. Mul on nii mõnigi varuks ning kavatsen jagada ka oma ideid edasise osas nii mentori kui superviisoriga. On nii mõnigi mõte, mida oleks huvitav ja usun et mõlemapoolselt arendav ellu viia. Aga sellest kõigest juba õige pea.

Baci-baci ja buonanotte!

Read More

Itaalia mitmekäigulised lõunad ja Hälluiin

November ongi käes. Uskumatu! Teisipäeval saab täis 4 nädalat Itaalias. Mõtlen, et need neli nädalat on nii sisukad ja tegevusi täis olnud, et mulle tundub, nagu oleks siin juba pikemalt veetnud.

Reedel lõppes ära itaalia keele kursus, 30 tundi Martina ja Eddyga. Tegime sellesama testi, millega Martina esimesel tunnil meie keeleoskuse taset "mõõtis" - kirjalik ning suuline osa. Kuigi kirjalikus osas oli veel väga palju, mida ma ei osanud (ja seda seetõttu, et test oli a la tasemest A1 kuni C2), siis suulise osa juures oli kõvasti parem tunne. Seal oli ca 10 küsimust, millele vastama pidi ja esimesel tunnil olin ära vastanud 2-le neist. Sel korral vastasin 9-le, viimane oli samuti kõige keerulisem ja paarist sõnast aru ei saanud, mistõttu jäi ka adekvaatne vastus andmata. Aga õpetaja oli meie arengu üle rõõmus ning ütles, et nende 4 nädalaga oleme ikka kõvasti keeleoskust parandanud. Edasiseks jäi kokkulepe, et saame kolmapäeviti kokku ja teeme nn "vestlusringi", kus räägime itaalia keeles, tema aitab meid mingite teemade võrra edasi ja veedame lihtsalt mõnusat aega. Minuarust väga tore idee ja lahe, et ta selle välja pakkus.

Aga peale viimast keeletundi oli kokku lepitud lõuna Eddy juures, kes elab Cantalupost pisut väljaspool. Eelmine kord joonistas ta Martinale kaardi, kuidas sinna sõita aga lõpuni me tema maja ikka üles leida ei suutnud, mistõttu sõitis Eddy meile künkast üles vastu ja juhatas õigesse kohta.
Kohale jõudes avanes vapustav vaatepilt- tema maja asus ühe künka peal, kust oli imeline panoraamvaade ümbruskonna küladele ja tohutult palju rohelist. Ning tema maja oli lihtsalt imeline :) Jällegi oli pildile päris keerukas seda kõike oma eheduses ja ilus püüda, aga midagi siiski:

Eddy oli nii ilusa laua katnud ja siis hakkasid hõrgutised tulema. Ma eeldasin, et eks see lõuna saab olema päris mahukas, sest teades Itaalia toidukultuuri, ei julenud vähemat loota, aga see mis oli, võttis ikka hinge kinni. Vanahärra on köögis tõeline šeff! Eelroaks antipasti, mis viis keele alla, siis magusa ja soolasega pirukas (quiche moodi, kus olid koos nii viigimarjad, pirnid kui ka prosciutto, imeliselt kokku sobivad maitsed!), seejärel risotto, misjärel kartulid ja liha (midagi kodust minusugustele põhjamaalastele ka:)), seejärel puuviljad ja magusat ka. Seda kõike raamis mõnus Montalcino vein, millest mõned päevad varem rääkinud olime. Kui Toskaanast tulime, siis ütlesime, et õige Montalcino kuulus Brunello jäi maitsmata ning tahaks seda kindlasti teha ja eks sealt Eddyl salajane lõunaplaan sigineski, et meiega koos seda veini juua. Imeline!

Peale lõunat nautisime pisut kaunist loodusvaadet ja siis lösutasime suures toas diivanitel, sest peale sellist lõunat oli hädasti vaja laisalt seedida. Laisalt aga harivalt, sest Eddy rääkis oma maalidest, mida tal oli suures toas juba vähemasti 15. Üks, kõige suurem, oli väga tähenduslik ning täis elemente, mis pildile väga mitmetahulise tähenduse andis. Eddy rääkis maalide ajaloost, autoritest, sellest mis piltidel kujutatud nii elavalt ja põnevalt, et ma unustasin ära, et ma väga hästi itaalia keelt ei oska.

 Paljukiidetud Montalcino Brunello. Oli tõesti imeline, isegi minule, kes peamiselt valget veini rüüpab.

Isegi täis kõhuga ja pelgalt pildi vaatamisest hakkab suu uuesti vett jooksma :)

Ricottaga täidetud lehttaignarullid. Aitas natukenegi minu meeletut kohukeseigatsust leevendada!

Mina, Eddy ja Martina

Ausalt öeldes olen ma päris nukker, et keeletunnid ära lõppesid, aga kuna Eddy töötab igapäevaselt raamatukogus, siis usun, et hakkan seal tihe külaline olema. Praegu on pooleli "Väike Prints" itaaliakeelne versioon. Päris hea on lugeda, kui lugu iseenesest tead. Aitab tunnetuslikule keelevaistule ja selle arenemisele päris palju kaasa. 

Muuseas, siis kui Eddy mulle printsiraamatu andis, läksin pärast kooli ja lapsed palusid mul kohe printsess ja prints tahvlile joonistada. Peale seda, kui olin mingi algelise teose valmis saanud, sain muidugi meeletul hulgal komplimente ja tegime lastega pilti ka. Nad on ikka supernunnud.

 Minumeelest on Emilia rohkem eestlase kui itaallase moodi, aga no.. imearmas, nagu nad kõik!

 Puhas rõõm fototegemisest!

 Väike Prints, italian edition

Ja tagumine kaas pisikese itaallannast printsessiga :)

Kui olime Eddy juurest tagasi Cantaluposse tulnud, saime aru, et Halloween on ikka täiega käimas. Lapsed jooksid mööda linnakest ringi, kõigil kotikesed kommidest pungil ja ägedad maskeeringud üll. Siin peetakse Halloweeni minu jaoks üllataval kombel päris tähtsaks (ilmselt, kuna langeb kokku Itaalias olulise kõigi pühakute päevaga) ning lastel on hea võimalus nädal-kaks enne seda meeletus koguses kõrvitsaid joonistada ja ning õigel päeval vanemate rahakotid puhtaks teha, et järgmine vinge kostüüm osta. Aga no sellised hetked ongi need, mis naeru suule toovad. Miks siis mitte!

 Uuuh.. chilly.. Sellised kutid  vallutasid tänavad!

 Pisiprintsessid ja Eesti lipp Chiara riietest!

Sõjaplaan enne trick-or-treati

Ehk siis polnudki muud, kui ennast hostelisse õhtuseks Halloweenikaks ette valmistada. Minul oli soov teha ennast skeletiks. Või õigemini Hello skelettyks :)

Ostsime eelmisel päeval Poggio Mirtetost näovärvid ja muud ninni-nänni (ma näiteks kindad, mis skeletiks olemise lihtsamaks muudaks) ning hakkasimegi ettevalmistusi tegema. Lõpptulemusega võis täitsa rahule jääda, sest peole jõudes ei tundnud paljud mind esialgu äragi. Ja kui tundsid, siis tundsid huvi, kes mu näo ära värvis. 

Peopaik nägi ülisheff välja ja tore oli näha, et minu väike panus oli ka täitsa esindatud. Aitasin eelmistel õhtutel kaunistusi meisterdada ja tegin veel nipet-näpet miskit. 

Kohapeal sai osta süüa-juua ja kassas olid ning toitu-koksi meisterdasid samuti kohalikud noored, vabatahtlikus korras. Kokku olid tulnud ka ümberkaudsete külade noored ja rahvast võis minuarust tipphetkel olla ca 100 ringis, mida oli päris palju!

Pidu oli meeleolukas ja DJ suutis kõik tantsu vihtuma panna. Tegin mõned kokteilid ja jutustasin teistega nii palju kui oskasin. Pikemalt rääkisin ühe poisiga, kes on tegelikult ka Inglismaal elanud aga nüüd viimastel aastatel Itaalias. Vahepeal oli päris mõnus jutustada kellegagi, kes puhtas inglise keeles räägib. Mitte, et mul midagi itaalia keele praktiseerimise vastu oleks, kuid kuna inglise keeles suudan oma mõtteid, ideid ja tundeid palju selgemini ja sügavamalt väljendada, on see aeg-ajalt vajalik. Muidu hakkad või ise ka uskuma, et suudadki vaid pinnapealsel ja kirjeldaval tasandil suhelda :)

Üldiselt on praegu see tunne, et sisseelamise ja harjumise periood hakkab mööda saama ning aeg on tõsisteks toimetusteks. Kuna järgmisel nädalal enam ka keeleõppetunde pole, hakkame ilmselt rohkem tegelema oma workshoppide ja tundidega. Samuti algab järgmisest nädalast teatrietenduse ettevalmistus, mida ma õpetajatega koos teha aitan. Seega toimetamine "täisjõudluses", mitte enam lihtsalt vaikne sisseelamine ja rahulik vaatlemine.

Stay tuned!

Giovanna

Read More