It's official. Ma olen sügisest taas üliõpilane.

Hej allesammen!

Kust see idee nüüd tuli? Sa oled hull, heas mõttes! Miks selline valik? Ohh, nii äge, ma olen sellest samuti alati unistanud! Oot, miks sa üldse seda teha tahad? Mis Skuup'ist saab? Ma ei tea, ma olen kurb ja rõõmus üheaegselt... Õppima peab, selles mõttes õige! Aga hull oled ikkagi!

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid reaktsioone sellele, kui ütlen, et olen otsustanud taas üliõpilaseks hakata. Mulle meeldib teiste inimeste reaktsioone koguda ja võrrelda. Võrdluspunktiks võib näiteks võtta minu eelmise korra pikema mineku Itaaliasse vabatahtlikuks. Ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, või on minu lähedased juba harjunud minu taoliste otsuste ja tegemistega, aga nii palju üllatust või ehmatust see enam ei pakkunud, kui minu toonane 9-kuuline vabatahtlik projekt. Võib-olla ka seetõttu, et ülikooli õppima minekut tajutakse teistmoodi kui vabatahtliku töö tegemist. Ehk aga hoopis sel põhjusel, et teistes riikides õppimine, elamine ja töötamine on üha loomulikum viis enesearengule üks hoogne boost anda. Kes teab.

Igatahes, hea blogi ja selle lugejad, uus seiklus on taas algamas. Kinnitagem turvavöö, sõit viib sellel korral vähemalt kaheks aastaks Taani ülikoolilinna (mida mulle meelib võrrelda Tartuga)- Aarhus'i. 

Mõnusa vaibiga, keset linna asuva kanaliga, mere ääres asuv rattasõidu-linn. Kõlab nagu minu koht.

Erialaks valisin tugeva sisemise äratundmise järel Cognitive Semiotics, eestikeeli kognitiivne semiootika. Minu jaoks ühendab see suurepäraselt minu senised andragoogikaõpingud, huvi kommunikatsiooni ja turunduse, graafilise visualiseerimise ning inimloomuse parema tundmaõppimise vastu. Kindlasti on erialal veel selliseid tahke, mis minuga haakuvad, aga mida ma praegu ei oska ette näha. Olen igatahes põnevusega ootel.

Tänaseks on sisseastumise tulemused teada ning olen kooli sisse võetud. Sellele eelnes ca 3-kuuline kandideerimisperiood läbi Dream Foundation'i, CAE inglise keele eksam sertifikaadi saamiseks ning põnev ootus. Kui oma lähedastele esimesena sissesaamise uudisest teada andsin, siis minu üllatust jagasid vähesed. Enamasti oldi juba arvestanud, et kui ma omale selle mõtte pähe olen võtnud, teen teoks/saan sisse/sõidan ära niikuinii. Ma ei teagi, kas teiste nii vankumatult tugev usk minu õnnestumistesse on hea või halb. Rõõmustav on see küll, samas võib selliste püsivalt kõrgete ootustega enda suhtes tagasilöökide puhul üsna keeruline olukord tekkida. Tuleb lihtsalt osata end ebaõnnestumiste korral tervena hoida ning jõustada, muud miskit. 

Suvi tuleb täis Skuup'imist ja tööd, pisut puhkust ning ettevalmistusi, nii füüsilises kui vaimses plaanis, et uues olukorras hakkama saada. Õnneks on EVT ehk vabatahtliku teenistuse kogemus andnud teatud ettevalmistuse kultuuriga kohanemisega hakkamasaamiseks ning tean enam-vähem ette, milliseid protsesse selles läbin, ent see ei vähenda elevus uue ees ning kindlasti ka keerulisi momente. Aga neist õpime ju teadupoolest kõige rohkem.

Kuna praegu on nii hea läbi blogi Itaaliale ja teistele rahvusvahelistele projektidele tagasi vaadata, tahan kindlasti blogi vormis jagada oma tegemisi ka elu kohta Taanis. Peamiselt minu enese jaoks, aga nii tore oli ka see, et mu armsad sõbrad hoidsid end kursis. Siis oli hea kokku saades jätkata sealt, kus blogis pooleli jäi.

Damn, mulle meeldib see millegi-uue-ootamise-tunne.

Selle koha pealt olen parandamatu :)

Vi ses snart, Danmark!