Kaordi otsinguil

Inimestel on oma kodumaalt nii lühikeseks kui pikemaks ajaks ära minemiseks palju erinevaid põhjuseid. See võib olla nii raha teenimine, maailma nägemine, uute kogemuste saamine, armastus kui sada muud asja. Ma arvan, et üks läbiv niit kuni köis (olenevalt sellest, kui suureks kannustajaks see põhjus saab) on uudishimu, kas seal kaugel, kuhu minek, on rohi sinu jaoks rohelisem kui kodumaal, mille vigu me nii selgesti nägema kipume.

Kuigi minu Itaaliasse tuleku peamine põhjus oli soov nooruses mõnda aega välismaal elada (justnimelt elada, mitte maksimaalselt 2 nädalat turisti mängida), õppida selgeks uus keel ning teha või anda teistele midagi iseendast, oli sinnagi pikitud uudishimu selle kauni Vahemeres asuva saapamaa vastu. Minu vaimusilmas mängles selle kohaga seotult nii hingemattev arhitektuur, tohutusuur kulinaarne avastamine kui romantilistest filmidest pärit keel. Need kõik on siin olemas, kuid olen hakanud nägema (ja vahel ka otsima) enda jaoks selle mündi teist poolt.

Ma arvan, et nii mõneski minu postituses on läbi kumanud ahastus kaoselisuse ja kaootilisusega hakkamasaamise suhtes, eneseotsingud spontaansuse kontekstis (kui ma oma kodumaal võin end üsna spontaanseks isendiks pidada, siis Itaalias on mul veel palju õppida) ning kohatine võimetus inimestega suheldes kuhugi small-talkist kaugemale jõuda. Seda viimast otsin ja igatsen vast kõige rohkem.

Kui algul panin selle kõik enda kohanemisvõime arvele ning piitsutasin selles iseend, siis tundidepikkused vestlused teiste vabatahtlikega ning avatud meeltega tajumine, mis mu ümber toimub, tõlgendavad seda täna kui kultuurilist omapära, mis pole minu võimete või võimetusega kuidagi seotud.

Milles see kaos siis väljendub, te küsite?

Ilmselt ütleksin kõige kaalukamaks aspektiks aja tajumise ning kasutamise. Ilmselt näen seda ise nii teravalt, kuna tegelesin Eestis pidevalt oma aja planeerimise, optimiseerimise ja mille kõik muuga, et luua võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju väärtust. Olin harjunud magistriõpingute kõrvalt täiskohaga tööl käima ning eelmise aasta viimased kevadkuud möödusid nii tööl suurprojektis osaline olles kui magistritööd kirjutades. Kujutage nüüd ette mind, kes satub sellisest professionaalsest kontekstist töötama kooli, kus tunniplaan eksisteerib vaid paberil (no olgu, söögivahetunni kell heliseb igal päeval samal ajal, aga söömine on ju tähtis ka!) ning palju väärtuslikku aega, mis minu jaoks harjumuspärases koolikeskkonnas peaks kuluma õpiväljundite saavutamisele, kulub laste ühte kohta saamiseks/õppimislainele toomiseks/mõistukõnede pidamiseks või muuks selliseks, näiliselt kõrvaliseks tegevuseks. Või siis ka mittemidagitegemiseks.

Ma olen sellistel hetkedel mitmeid kordi mõelnud, kuivõrd haridussüsteem siiski kultuuri mõjutab. Kuna koolikohustus on kõigil lastel, siis on eriti oluline, millised õppimisharjumused, sotsiaalsed kui ka emotsionaalsed harjumused lastel selles keskkonnas kujunevad. Kindlasti tekitab taoline kaoseline, tunniplaanitu ja väga vaba koolisüsteem omakorda kaost, lapsi on raskem mingile tegevusele keskenduma koondada ja nii edasi, kuid olen palju kordi tabanud end ka mõttelt, et sotsiaalsete suhete ning grupis toimimise seisukohalt pakub selline süsteem (või süsteemitus) ilmselt kordi rohkem praktikat kui karm ja punktuaalne tunniplaan.

Samas oli selles kaoses end vabatahtlikuna algul ikka väga raske leida. „Tee, mida tahad“ või „mine millisesse klassi tahad“ ei olnud nõuannetena uute kolleegide poolt ka kõige selgemad. Mis mõttes- kuhu tahan ja mida tahan?

Tänaseks olen suutnud oma ootuse mingi selgema tunniplaani või tegevusplaani järele läbi lüüa ning saan jälgida enda jaoks loodud tunniplaani, kus on kõik projektid, mis lastega läbi viime.

Projektidega on omamoodi seiklused. Sageli on erinevatel projektidel või miniprojektidel nii ilusad ja kõlavad nimed ja esialgne tegevusbriif, et tahaks kohe käed külge lüüa ja toimetama hakata. Siis aga jääd ootama esimest projekti kohtumist. Kui seda ei tule ega tule ja oled juba käega löömas, saad teate, et teeme kohtumise kümne minuti pärast. Ahah.. Ja kui kohale lähed, siis ei saa kohe kuidagi aru, kes või kuidas tegema peaks. Vaidlus käib aiaaugu ümber ja lõpuks lähevad kõik ilma mingi konkreetse otuse või edasise tegevusplaanita laiali. Kas see kõik ei kõla juba piisavalt kaootiliselt? Vahel olen sellesse kõigesse ikka väga kadunud!

Paljukiidetud itaalia transport on ilmselt ka selle kõige eelneva (ehk siis kaootilise ajakasutuse) tõttu üsna hektiliselt esinev nähtus. Teinekord ootad kindlat trammi, mida ei tule ega tule. Ja siis tuleb neid 4 tükki järjest. Trammi- ja bussipeatustes pole ammugi mingit ajaplaani üleval, lihtsalt kellaajad, millal sõidab esimene ja millal viimane ning ülejäänud... tulevad nagu jumal juhatab!

Alati kui ma kaosele mõtlen, meenub mulle üks teooria kaose ja korra vahelisest alast (’kaord’), kus sünnivad suured asjad. Kaord on justkui loovuse ja loomise katalüsaator, sest liigses korras ei saa meie ideed piisavalt vabalt lennelda kuid kaoses lähevad need kaduma. Seega olen kogenud ka seda, kuidas Itaalias vahel, ilma ühegi eelduse või põhjuseta sünnivad väga imelised asjad. Näiteks võid spontaanselt lihtsalt sattuda lastega koos mingit draamaharjutust tegema, millest sünnib välja draamaprojekt. Alustasin täna just esimese workshopiga sellest projektist, mille lapsed ristisid „Allegria“-ks. Rõõm missugune!

Minu kaordiotsingud siin Itaalias jätkuvad veel 3 kuud ja veidi peale. Juba on hooga käimas maikuise Sitsiilia-reisi planeerimine, seejärel juunis aset leidev kooli lõpuetendust (kuhu aitan taaskord rekvisiidid ja taustafoonid luua) ning seejärel viimane kuu, kus peaasjalikult Cantaluposse tulevate seenior-vabatahtlikega toimetame ning oma kojusõiduks valmistume. 

Ma kõlan väga vanaemalikult, aga kuhu see aeg küll lendab? 

Õnneks võib meelerahuga öelda, et siinolekuaeg on hästi investeeritud.