Kaordi otsinguil

Inimestel on oma kodumaalt nii lühikeseks kui pikemaks ajaks ära minemiseks palju erinevaid põhjuseid. See võib olla nii raha teenimine, maailma nägemine, uute kogemuste saamine, armastus kui sada muud asja. Ma arvan, et üks läbiv niit kuni köis (olenevalt sellest, kui suureks kannustajaks see põhjus saab) on uudishimu, kas seal kaugel, kuhu minek, on rohi sinu jaoks rohelisem kui kodumaal, mille vigu me nii selgesti nägema kipume.

Kuigi minu Itaaliasse tuleku peamine põhjus oli soov nooruses mõnda aega välismaal elada (justnimelt elada, mitte maksimaalselt 2 nädalat turisti mängida), õppida selgeks uus keel ning teha või anda teistele midagi iseendast, oli sinnagi pikitud uudishimu selle kauni Vahemeres asuva saapamaa vastu. Minu vaimusilmas mängles selle kohaga seotult nii hingemattev arhitektuur, tohutusuur kulinaarne avastamine kui romantilistest filmidest pärit keel. Need kõik on siin olemas, kuid olen hakanud nägema (ja vahel ka otsima) enda jaoks selle mündi teist poolt.

Ma arvan, et nii mõneski minu postituses on läbi kumanud ahastus kaoselisuse ja kaootilisusega hakkamasaamise suhtes, eneseotsingud spontaansuse kontekstis (kui ma oma kodumaal võin end üsna spontaanseks isendiks pidada, siis Itaalias on mul veel palju õppida) ning kohatine võimetus inimestega suheldes kuhugi small-talkist kaugemale jõuda. Seda viimast otsin ja igatsen vast kõige rohkem.

Kui algul panin selle kõik enda kohanemisvõime arvele ning piitsutasin selles iseend, siis tundidepikkused vestlused teiste vabatahtlikega ning avatud meeltega tajumine, mis mu ümber toimub, tõlgendavad seda täna kui kultuurilist omapära, mis pole minu võimete või võimetusega kuidagi seotud.

Milles see kaos siis väljendub, te küsite?

Ilmselt ütleksin kõige kaalukamaks aspektiks aja tajumise ning kasutamise. Ilmselt näen seda ise nii teravalt, kuna tegelesin Eestis pidevalt oma aja planeerimise, optimiseerimise ja mille kõik muuga, et luua võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju väärtust. Olin harjunud magistriõpingute kõrvalt täiskohaga tööl käima ning eelmise aasta viimased kevadkuud möödusid nii tööl suurprojektis osaline olles kui magistritööd kirjutades. Kujutage nüüd ette mind, kes satub sellisest professionaalsest kontekstist töötama kooli, kus tunniplaan eksisteerib vaid paberil (no olgu, söögivahetunni kell heliseb igal päeval samal ajal, aga söömine on ju tähtis ka!) ning palju väärtuslikku aega, mis minu jaoks harjumuspärases koolikeskkonnas peaks kuluma õpiväljundite saavutamisele, kulub laste ühte kohta saamiseks/õppimislainele toomiseks/mõistukõnede pidamiseks või muuks selliseks, näiliselt kõrvaliseks tegevuseks. Või siis ka mittemidagitegemiseks.

Ma olen sellistel hetkedel mitmeid kordi mõelnud, kuivõrd haridussüsteem siiski kultuuri mõjutab. Kuna koolikohustus on kõigil lastel, siis on eriti oluline, millised õppimisharjumused, sotsiaalsed kui ka emotsionaalsed harjumused lastel selles keskkonnas kujunevad. Kindlasti tekitab taoline kaoseline, tunniplaanitu ja väga vaba koolisüsteem omakorda kaost, lapsi on raskem mingile tegevusele keskenduma koondada ja nii edasi, kuid olen palju kordi tabanud end ka mõttelt, et sotsiaalsete suhete ning grupis toimimise seisukohalt pakub selline süsteem (või süsteemitus) ilmselt kordi rohkem praktikat kui karm ja punktuaalne tunniplaan.

Samas oli selles kaoses end vabatahtlikuna algul ikka väga raske leida. „Tee, mida tahad“ või „mine millisesse klassi tahad“ ei olnud nõuannetena uute kolleegide poolt ka kõige selgemad. Mis mõttes- kuhu tahan ja mida tahan?

Tänaseks olen suutnud oma ootuse mingi selgema tunniplaani või tegevusplaani järele läbi lüüa ning saan jälgida enda jaoks loodud tunniplaani, kus on kõik projektid, mis lastega läbi viime.

Projektidega on omamoodi seiklused. Sageli on erinevatel projektidel või miniprojektidel nii ilusad ja kõlavad nimed ja esialgne tegevusbriif, et tahaks kohe käed külge lüüa ja toimetama hakata. Siis aga jääd ootama esimest projekti kohtumist. Kui seda ei tule ega tule ja oled juba käega löömas, saad teate, et teeme kohtumise kümne minuti pärast. Ahah.. Ja kui kohale lähed, siis ei saa kohe kuidagi aru, kes või kuidas tegema peaks. Vaidlus käib aiaaugu ümber ja lõpuks lähevad kõik ilma mingi konkreetse otuse või edasise tegevusplaanita laiali. Kas see kõik ei kõla juba piisavalt kaootiliselt? Vahel olen sellesse kõigesse ikka väga kadunud!

Paljukiidetud itaalia transport on ilmselt ka selle kõige eelneva (ehk siis kaootilise ajakasutuse) tõttu üsna hektiliselt esinev nähtus. Teinekord ootad kindlat trammi, mida ei tule ega tule. Ja siis tuleb neid 4 tükki järjest. Trammi- ja bussipeatustes pole ammugi mingit ajaplaani üleval, lihtsalt kellaajad, millal sõidab esimene ja millal viimane ning ülejäänud... tulevad nagu jumal juhatab!

Alati kui ma kaosele mõtlen, meenub mulle üks teooria kaose ja korra vahelisest alast (’kaord’), kus sünnivad suured asjad. Kaord on justkui loovuse ja loomise katalüsaator, sest liigses korras ei saa meie ideed piisavalt vabalt lennelda kuid kaoses lähevad need kaduma. Seega olen kogenud ka seda, kuidas Itaalias vahel, ilma ühegi eelduse või põhjuseta sünnivad väga imelised asjad. Näiteks võid spontaanselt lihtsalt sattuda lastega koos mingit draamaharjutust tegema, millest sünnib välja draamaprojekt. Alustasin täna just esimese workshopiga sellest projektist, mille lapsed ristisid „Allegria“-ks. Rõõm missugune!

Minu kaordiotsingud siin Itaalias jätkuvad veel 3 kuud ja veidi peale. Juba on hooga käimas maikuise Sitsiilia-reisi planeerimine, seejärel juunis aset leidev kooli lõpuetendust (kuhu aitan taaskord rekvisiidid ja taustafoonid luua) ning seejärel viimane kuu, kus peaasjalikult Cantaluposse tulevate seenior-vabatahtlikega toimetame ning oma kojusõiduks valmistume. 

Ma kõlan väga vanaemalikult, aga kuhu see aeg küll lendab? 

Õnneks võib meelerahuga öelda, et siinolekuaeg on hästi investeeritud.

Read More

Oodatud ootamatused on saanud elu osaks

Reedel sõitsin mõnusal tundel rongiga lennujaama poole, ise Liisile sõnumit saates, et oota mind seal, olen varsti kohal ja tuleme koos linna! Kui lennujaama jõudsin, polnud Liisit kuskil. Tegin väikese tiiru ja otsustasin talle helistada. Sain aru, et ta on rongis ning ta polnud mu sõnumit kätte saanud, sest esialgse kokkuleppe kohaselt pidime Terminis ehk Rooma kesklinnas kokku saama. Pole hullu, hüppasin esimese ettejuhtuva rongi peale, mis Termini poole sõitma hakkas ja asusin tema kannul sinnapoole teele.
Kui piletikontrolör mul oma sõiduõigust tõendavat dokumenti näidata palus, andsin talle meie tavalise, 4 tsoonis kehtiva kuukaardi, mille peale ta pead raputas ja tõlkes midagi sellist nagu "Nüüd on küll kasiino" ütles.
Ta selgitas, et olin istunud rongi, mis on mõeldud nn "rikastele", see rong ei tee vahepeal peatusi ja on poole tunniga Terminis aga see-eest ei kehti seal tavalised rongipiletid-kuukaardid ja ta peab mulle nüüd 70 eurot trahvi tegema. Või on veel variant, et ta ei tee trahvi ja rongijaamas võtavad mu piletita sõidu eest vahele politseid, kes juba trahvi üle 200-euroseks kasvatavad.
Ma arvan, et mu silmad vajusid üsna suureks ja suu tõmbus kõveraks, kui ma kogu seda värki kuulsin, sest olin üsna kindel, et mingi minu jaoks vägagi ebameeldiva lõpptulemuseni see kõik jõuab. Mind päästis tol hetkel Napolist pärit piletikontrolöri hea süda (või fakt, et mul on blondid juuksed ja heledad silmad:D) ning minu itaalia keele oskus, mis päädis sellega, et ta minu juurde istus ja kogu selle pool tundi ehk sõidu aja minuga juttu ajas. Arutasime seal kõike alates sellest, mis ma siin Itaalias teen lõpetades Napoli inimeste hingeeluga ja itaallaste iseloomu ja sisemiste konfliktidega üldiselt. Kui rongijaama jõudsime, ütles ta, et saabusime sellisele platvormile, millel politseisid vastas pole ja võin minna. Ma ei pidanud isegi seda 14-eurost piletihinda tasuma. Olin ilmselgelt selliste asjade käiguga rahul!

Viisime Liisiga asjad Rampasse ja tulime linna tiirutama. Otsustasin ka endlikepi kaasa võtta, sest kahekesi olles peaks ka saama ikka oluliste vaatamisväärsustega pilti teha! Nii avastasime end nii Vittorio Emmanuele terrassil, Colosseo ees ja mujalgi "endlitamas", mis päädis sellega, et mul on ca 350 pilti sellest tema siinkäigust telefonis :D Reede möödus ülihelikiirusel, õhtul tegime Rampas teiste vabatahtlikega eestipärase õhtusöögi hapukapsa, kartuli, verivorsti, peekoni ja Kalevi šokolaadiga, mis Maxile veel eriti meeldis.

Järgmisel päeval suundusime hommikupoolikul veel korraks linnapeale, et Pantheoni ja Vatikani näha ning siis rongiga siiapoole põrutada, et Poggio Mirtetost Claudia ja Manuelaga koos Castel di Torasse sõita, mis siiski veidi viibis, sest... ühel hetkel avastasime, et Liisi rahakott on kadunud. Siit loo moraal kõigile, kes ükskõik milliste metroo või ühistranspordivahenditega sellistes suurlinnades sõidavad. Kamp mustlasi, kes tavaliselt koos liiguvad ja ühistransporti sisse astudes nö "troppi" tekitavad ukse juures, tegelevad tegelikult teie taskute tühjaks röövimisega. Kuna Liisi märkas seda kohe, läksime politseinike juurde, kes olid just parasjagu telefonis teise metroojaama politseinikega rääkimas, kes JUHUSLIKULT hoidsid parasjagu Liisi rahakotti (koos kogu dokumendi-ja kaardilaadungiga) enda käes. Lippasime kiiruga eelmisesse jaama ning saime rahakoti kätte, kust puudus vaid väike hulk sularaha. Ehmatus oli päris suur, aga samas oli meil ikkagi tohutult õnne, sest dokumentideta Liisi koju sõita poleks saanud ja seda sebimist ning närvikulu oleks üksjagu olnud. Huhhh!

Lõpuks jõudsime isegi Castel di Torasse minna, mis minu meelest on üks ilusamaid kohti, mida Itaalias olles näinud olen:

Castel di Tora

Tegime Manuela, Claudia ja Liisiga väikese pikniku ning sain mõned hästi toredad kaadrid ka ise teha.

Oeh, koht, mis pakatas rahust, ilust ja maagilisusest!

Pühapäeval käisime vaatamas Cantalupo Palazzo Camuccini tuuril, mis avati üle 15 aasta uuesti. See koht võiks olla üks imeline turismimagnet, mis inimesi ka siiakanti tooks, aga kahjuks oligi palazzo avatud vaid ühe päeva. Milline tohutu potentsiaali ja võimaluse rasku minemine, aga kuna tegemist on eravaldusega, siis jääb asi sinnapaika. Ja seetõttu ei tohi siia ka ühtki seal tehtud pilti riputada- eravaldus on eravaldus. Aga hästi äge oli!

Tegime Liisiga veel mõnusa jalutuskäigu Casperia poole, näitasin talle oma "salakohti" akude laadimiseks ja jooksmas käimiseks ja oligi aeg end lennujaama poole sättida. 

Pärast Liisi lennukile saatmist tekkis selline hetkeline kurb moment, et mida nüüd siis oodata, kui ootamisväärsused möödas on, aga siis meenus, et juba aprilli algul tulevad siia Holger ja Karin ning seejärel Katrin, seega ootamist on palju! 

Sel nädalal valmistume koolis lihavõteteks, mis on mulle tähendanud tohutul hulgal lihavõttejäneste-, -tibude, -munade ja muu sellise joonistamise.

Täna tegime esimese klassi junsudega ise multifilme. Päris vahva tegevus, kui pooled neist tuulerõugetega kodus istuvad ja uusi teemasid edasi võtta pole võimalik. Multifilmide tegemiseni jõudsime lihtsalt selliselt, et õpetaja tuli mu juurde ja teatas, et kui mul miskit tegevust välja pakkuda pole, peaks nad lihtsalt istuma ja koolipäeva lõppu ootama. Ma ei lasknud seda teist korda endale öelda ja hakkasime toimetama! Olen juba mõnes mõttes harjunud ootamatute taskidega kusagilt välguna selgest taevast. Mul on isegi tehtud nimekiri võimalikest tegevustest, mis me lastega teha võiksime, kui õppetööd ei toimu. Seega olen ootamatused muutnud enda jaoks oodatuteks.

Ilmselt see ongi mu siinolemise aja jooksul olnud üks suurimaid õpikohti ja õppetunde. Hakkab vaikselt selgeks saama!

Head lihavõtteootust!

Read More

Plirzo-plarzo, it's Marzo

Kuigi blogis on puhunud tühi tuul ja lennanud heinapallid (ehk siis täielik tühjus whatsoever) on päriselus juhtunud ilmselt nii palju, et tagantjärgi on kõike olulist võimatu taastada, mistõttu ma ei püüagi. Küll aga tahan teha mingi ülevaate sellest, mis on toimunud, et pöidlahoidjad ja ma ise ka hiljem kogemusele tagasi vaadates sellest terviliklikuma ülevaate saaks.

Nagu viimastest postitustes kirjutasin, oli märtsi alguses käik Londonisse. Enne seda tegime lastega nii kiirelt kui võimalik veel lilletöökesi, et näituseks kõik valmis saaks, aga kuna veebruari lõpus oli ka üks koolitus, mis kestis nädala, pidi Gilberto mind laste aitamises natuke ise ka aitama.

Mis puutub koolitusesse, siis nüüd olen 2 sertifikaadi võrra rikkam- People Management ja International Cooperation and Project Management. Nimed ja sertifikaadid on väga kõlavad, reaalsus minu jaoks kõvasti teine. Ilmselt oma professionaalsest kretinismist ning taustast lähtuvalt asja kõvasti kriitilisemalt hinnates võiks öelda, et tegu oli kõige pikemana tunduva nädalaga minu elus.

Kuigi nüüd, ca kuu aega hiljem tagasi vaadates, on raske asja nii ehedalt edasi anda, on ilmselt hea, et lasin kogemusel pisut settida, et mõista, mis mul sellest õppida oli ja mitte sellesse pikkida liialt emotsioone. Nimelt oli üks koolitaja Lõuna-Itaaliast tulnud oma sõbra, 16-aastase noormehega, et siinsetele noortele koolitus teha. See nägi välja selline, et tulime kokku (meid oli kokku ca 7-8, kuigi itaallastele omaselt käis grupp päevast olenevalt koos erinevas koosseisus) ning koolitajal oli kaasas üks raamat nimega „People management“, kust ta meile alates esimesest päevast erinevaid „instrumente“ ette lugema ja tahvlile kirjutama hakkas. Minu ihukarvad tõusid püsti juba esimesel pärastlõunal, kui koos olles tegime ühe kiire tutvumisringi ja ilma igasuguse sissejuhatuseta teemasse, uurimiseta, mis on osalejate ootused ja sisend koolitusse ning huvid, alustasime ühe juhtimisinstrumendi tahvlilt maha kopeerimisega. Tegemist oli prioriteedimaatriksiga, mis on ilmselt juba paarkümmend aastat vana ning küllaltki baasiline ja iganenud meetod aga see selleks. Samal ajal sisestas tema sõber meie andmeid, millest tehti tohutult suur sündmus- küll küsiti kõigi ees üle kellegi e-maili aadressi, küll telefoninumbrit, et kõik saaks korrektne. (Siiamaani huvitab mind, miks oli koolitusel osalemiseks vaja teada minu aadressi?)

Kui olime tahvlilt prioriteedimaatriksi maha joonistanud, ehtis koolitaja seda juhtimisest kaugete näidetega, mistõttu võis paljudele osalejatele jääda segaseks, kus siis tegelikult seda instrumenti kasutada saab. Seejärel pööras koolitaja raamatus järgmise lehekülje ning alustasime järgmise instrumendi kopeerimisega.

Kui esimesel õhtul tagasisidestamise ring oli, proovisin peegeldada seda mida kogesin ning suunata tähelepanu, et osalejatele annaks rohkem nende endi näidete sisse toomine ja rohkema praktilise tegevuse kasutamine koolituse käigus. Siiski jätkusid järgmised 3 päeva samas formaadis, kus kahel viimasel kasutas koolitaja ka powerpointi, kus ühel slaidil suutsin reaalselt kokku lugeda 30(!) rida teksti (olgu öeldud, et hea tava on esitluses kasutada võimalikult vähe teksti, nii maksimaalselt 6 rida slaidi kohta). Viimasel päeval sain lõpuks oma praktika. Koolitaja palus "kõike õpitut nüüd kasutada" ja ise grupis projekt kirjutada. Kõigil oli pea laiali otsas ja minu itaalia keele oskus ei ole hetkel ka nii süvatasemel, et oskaksin selgitada ja mõtestatult selles keeles projekti kirjutada. Kui minu ootus oli, et koolitaja tuleb gruppidega koos toimetama, mõtlema, neid suunama ja toetama, siis... Ta tegi pool päeva õues telefonikõnesid. Siis oli lõunapaus, peale mida tutvustasime seda natukest, kuhumaale olime jõudnud ning kuna aeg pressis juba peale (ning seda mainiti vähemalt 10 korda, et nädalast ajast kogu selle materjali läbimiseks ei piisa, obviously!), siis oligi diplomite kätte jagamise aeg. 

Mul oli reflekteerimist palju. Kirjutasin koolituse käigus kõvasti mõtisklusi just koolituse korraldamise aspektist lähtuvalt ja pean tõdema, et vahel õpetavad tõesti nö „kehvad näited“ palju rohkem, kui best practices. Siis meenus mulle kohe nii meie bakalaureuses tehtud bad examples analüüs kui see, mida Linnar Viik ühel kohtumisel ütles- enamus konverentse ja koolitusi on üles ehitatud sellele, kuidas teha asju hästi ning selle õpetamiseks kasutatakse kellegi kogemusi, kus kõik ongi läinud hästi ja plaanipäraselt, kuigi tegelikult osutub tihti kasulikumaks vaadata ja analüüsida seda, mis ei läinud nii hästi ning sellest õppida. 

Seega see koolitus oli mulle tohutult heaks õpikogemuseks just sel tasemel, mis puudutab grupiga ja grupi tagasisidega töötamist, õppeolukorrale sisu loomist, koolitaja eetikat ja kõike muud. Ja mis veel tahta, kui hiljem oled kahe nii ilusa paberi võrra rikkam! Viimane oli muidugi iroonia, nagu isegi aru saite.

Peale nädalat koolitust tuli järgmise nädala algus, kus lõpetasime lilletöökesed ja teisipäeva õhtul startisin Rooma, et sealt kolmapäeva hommikul varavalges Londonisse põgeneda.

Kui teisipäeva õhtul kl 23 paiku ärkasin, et olen unutanud pardakaardid printida ning ma ei saagi oma tollel hetkel olnud igivanasse Androidi Ryanairi peenet äppi laadida, valdas mind kerge paanika. Kuna lugesin netist, et nad kasseerivad 40 eurot neilt, kes pole mõistnud oma pileteid välja printida ja peavad seda lennujaamas tegema, üritasin leida lahendust, kuid ainsana näis hommikul leida keegi, kes mulle need välja prindiks. Kuna lend läks kell 10, pidin hiljemalt kell 8 lennujaama poole teel olema ning enne seda mingit printimist võimaldavat ja avatud kohta leida tundus missioon impossible, aga loota ju võis. Olin varahommikul kõpsti linnas ning olles veendunud, et need tubakapoed, mis olid tol hetkel lahti, võimaldasid kõiki muid teenuseid (alates faksimisest kuni koopiateni), kuid printimist mitte. Lihtsalt polnud arvutit, kust seda teha. Mõtlesin ka sellele, et miks peaks tubakapoes saama faksida ja koopiaid teha (kuna tavaliselt ma sellise koha teenuseprofiili selliseid ei paigutaks) aga siis meenus- Itaalias on kõik paberil. Bürokraatia. Palju bürokraatiat. Vaesed metsad, kes selle kõige tegemiseks langetatud saavad, aga siia pole veel igasugu peened e-riigid ja muu selline juurdunud, mis meil on. Ja kindlasti oleks seda palju-palju raskem teha, mitmel põhjusel, mida siia võib-olla mõnel järgmisel korral loetleda võin.

Headus pole maailmast lõppenud, sest Terravisioni piletipunktis, kust omale pileti lennujaama minemiseks ostsin, leidsin toreda teenindaja, kes oli nõus mulle ka pardakaardi välja printima. Mul tahtis sel hetkel kohe pisar silma tulla ning heldimus sellest heateost kestis veel pikka aega.

Seiklus Londonis oli imeline vahepeatus ja „patareide laadimine“: kuigi olen seal varasemalt 3 korda käinud, sattusime sel korral hoopis erinevatesse piirkondadesse ja kohtadesse, kus varem käinud ei olnud. Kolmandal päeval võtsime spontaanselt rattapunktist ratta (seal on selline süsteem, et üle linna on väga palju rattapunkte, kust võid 2 poundi eest ööpäevas võtta ratta tingimusega, et 30 min pärast selle järgmisesse jaama pargid, siis pead 5 minutit ootama ja võid edasi sõita). Nende ratastega käisime läbi nii palju kohti, et praegu ei suuda vist kõik meeldegi tulla. Sõitsime mööda Thamesi jõeäärt, läbi London City, sattusime Buckinghami palee vahtkonna vahetust vaatama, möödusime London Zoo-st, käisime Camden Marketis, ületasime Tower Bridge ning nautisime vaadet London Cityle nii päeval ja öösel kui palju-palju muud. Taaskord üks tõestus, et kõige paremad asjad elus ei maksa midagi (või noh, võivad maksta umbes 2 naera ööpäevas, aga see on peaaegu mittemidagi).

Londonis olles sattusime ühel päeva nt ka kahte kohta, kus oli võimalik linna näha väga kõrgelt. Tavaliselt, uusi kohti külastades otsime kohti, kus seda nö „helikopteri“ moel ülevalt vaadata saaks- erinevad teletornid, vaateplatvormid jne. Sel korral käisime Sky Gardenis (mis on ca 30. Korrusele ehitatud aed, kust on võimalik saada 360-kraadi vaade Londonile) ning Sushi Sambas- esimeses neist päeval ning teises samal õhtul. Samuti jõudsime peale Camdeni turul käimist ka Primrose Hillile, mis on küngas, kust näeb Londoni panoraami. Jälle elamus omaette.

Neid pisikesi elamusi sai sellesse viide päeva väga palju ning siinkohal kasutan eetrit, et tänada Katrinit, Phili, Helenat, Rauli, Holgerit, Karinit, Kadrit ja tema härrat liigagi külalislahke ja mõnusa vastuvõtu ning toreda minipuhkuse eest. It totally rocked! Müned pildid ka meeleolu edasi andmiseks:

Tagasituleku esimene nädal kulus kohanemise peale. Ma arvan, et tegu võis olla liiga järsu üleminekuga. Ühel hetkel sõidad rattaga mööda Themesi jõeäärt ja vaatad London City- maailma finantsmekale, teisel hetkel astud välja bussist väikesesse Cantaluposse ja mõtled, et ongi selleks korraks läbi, kallimat näed kahe kuu pärast ning konkreetne tegevus kunstiprojekti näol on ka läbi saanud, mistõttu pead hakkama uuesti oma kohta projektis otsima.

Küll aga saime lastega selle projekti lõpptulemust ehk näitust vaatama minna:

Õnneks võimaldasid pehmet maandumist nii õhtusöök Claudia ja teiste sõpradega ning nädalavahetused Roomas ja Rampas, mis on alati vahvad.

Eelmisel nädalavahetusel käisime väljas lausa kahel õhtul, sest Rampa oli vabatahtlikke täis. Sealsetele olid külla tulnud teistes Itaalia otsades elavad vabatahtlikud, kes tahtsid Roomat külastada ning esimesel õhtul käisime Trasteveres ning teisel õhtul Piazza Venezia juures asuvas iiri pubis. Mõlemal õhtul sai nii palju nalja, toredaid hetki ning põnevaid vestlusi, mis mind uuesti „laadisid“ ning vabatahtliku-ellu sisse sulatasid.

See nädal on kulunud peaasjalikult mid-term hindamiseks ettevalmistumiseks, mis toimus täna. Tegemist oli koosolekuga, kus olid koos kõik projekti osapooled (ehk siis meie, meie tuutor Roomast ning üks õpetajatest ja projekti juht Cantalupos ehk abilinnapea). Minu tohutust ettevalmistusest polnud aga kahjuks suurt kasu, sest asjad kipuvad siin minema ikka omasoodu. Eelkõige selgus, et nii koolist tulnud õpetajal kui abilinnapeal pole eriti aega, et rahulikult koosolekule keskenduda (mis tähendas, et sellest ruumist saalis läbi u 10 inimest, kes kõik tahtsid oma osa saada ning absoluutselt olulisele keskenduda ei lasknud) ja jutt kippus minema ebaolulisele, mida ei peatanud isegi meie tuutori kohalolek ja püüdlused asjast rääkida. Kuna tema on itaallanna, ei saanud mitte oodatagi, et minusugune neiu kaugelt Eestist, kes on harjunud koosolekutega, kus kõigile antakse rahulikult sõna ning kehtib mingi vaikiv konstruktiivsuse ja väljundite saavutamise kokkulepe, peaks plaanitud päevakorrapunktideni jõudma. Nii me siis teemegi jätkukohtumise järgmisel nädalal. Oeh.

Peamised valukohad on hetkel meie kui vabatahtlike ebaselge roll hommikutel kus meil konkreetselt tunde pole (kuhu minna, kus oleme kõige kasulikumad ning milliseid isiklikke projekte ise algatada saaksime) ning ootused meile. Täna jõudsime selleni, et vähemalt tuleb meile selgem tunniplaan tegevustega, mida jälgides vähemalt mingi korrapära oma projekti tuua saame. Muidugi pole mul midagi selle vastu, et treenida oma spontaansust ning võimet koheselt vajadusele reageerida (a la olles mitte tundi ette valmistanud selgub, et pead seda kohe, 10 minuti pärast alustama), kuid pikapeale muutub see stressirikkaks. Samas on itaallastel oskus see stress minema pühkida ühe hetkega- vahel lihtsalt improviseerime ja teeme nii lihtsakoelisi asju, mis ei nõuagi mingit ettevalmistust aga toimivad paremini, kui mingid töötoad, mille ette valmistamiseks on tunde kulutatud. Saa siis aru.

Mis aga muusse ja projektivälisesse puutub, siis Liisi tuleb mulle homme külla. Esimene külaline Eestist! Minu rõõmu on ilmselt raske ette kujutada, kui ka üks parimaid sõbrannasid otsustab paar nädalat varem, et lihtsalt tuleb.  Seega olen 101% kindel, et nädalavahetus saab olema rohkem kui meeldejääv.

Kirjutamiseni!

Bacio!

Read More