Praktilised vs psühholoogilised ettevalmistused

Praeguseks on kätte jõudnud aeg, mil olen oma elus kahe olulise etapi vahepeal. Ma ei käi enam tööl aga pole veel läinud ka Eestist ära, seega saan võtta aja maha, puhata (muuseas, te ilmselt kujutate ette, kui mõnus on magama minna ilma äratuskella helisema panemata ;)) ning teha väiksemat ja suuremat sorti ettevalmistusi äraminekuks. Lisaks on praegu aeg, mil kohtuda sõpradega ning veeta mõnusalt aega, mistõttu on õhtud enamasti kellegi poolt bookitud. 

Kuigi olen täiesti teadlik oma valikutest ja sellest, mis edasi saab, pole elumuutus veel täielikult "kohale jõudnud". Olen sellest ka teistega rääkinud, kel sama teekond kunagi ees on olnud ning nende sõnul jõuab "päriselt kohale" siis, kui lennukis istud ja saad aru, et nüüd kõik algabki. Küllap pole ma oma kohanemisprotsessis teistest sugugi erinev ja lennukisse tuleb taskurätikud kaasa varuda. Muuseas, arvutasin, järgmisel kuul sõidan lennukiga 8 korda + viimane ots Itaaliasse, mille pikkust ja lendude arvu veel ei tea. Seega lennukis on aega kohaneda küll :)

Eelmisel nädalavahetusel oli pre-departure koolitus kõigile vabatahtlikele, kes lähiajal teenistusse lähevad. Tundub, et ikka kehtib eluseadus, et õiged inimesed satuvad õigel ajal õigesse kohta. Igaühe lugu, millega ta ringi tuli ja kuhu edasi rändab, oli unikaalne. Motiivid vabatahtlikutööks, projektid, kuhu teenistusse minnakse ning inimesed ise olid sisulised ja erilised. Koolitus võimaldas enda jaoks veelgi selgemaks mõelda selle, mis on mul vabatahtlikuna endast anda, miks ikkagi minna soovin (ja senised mõtted said olulist täiendust, kusjuures!) ning kuidas end veel ette valmistada võiks. Ühesõnaga- võimalus ühiseks refleksiooniks ning planeerimiseks nendega, kes teavad, millises protsessis iseenda ja oma tegemistega parasjagu oled.
Professionaalsest kretinismist olin põnevil ka koolituse ülesehituse, metoodika ning sisu osas ning rõõm oli tõdeda, et minu iseendale seatud õpiväljundid said saavutatud, kuna koolitajad olid professionaalsed. Tunnen end praegu veelgi kindlamana oma otsuses, mis siis, et koolitusel sai ühiselt läbi räägitud igasugu riske :) Ning samuti on ühe õppetegevuse (olgu selleks siis koolitus, seminar või misiganes muu moodus) kvaliteeditunnuseks minu jaoks see, kui sealt tulles on tekkinud uusi ja olulisi küsimusi. Nii ka mul.

Milline olen mina teises kultuuris kohanejana?
Millise väärtuse toon oma vabatahtliku tööga kogukonda?
Mõeldest Eestile ja selle tutvustamisest nendele, kes meie kodumaast midagi ei tea, siis millest kõnelen? Aga millest vaikin?

Mulle meenub kevadperiood ja Madli magistritöö. Sunnitud üleminek. Valikupõhine üleminek. Ma olen õnnelik ja tänulik, et minu elus on olnud rohkem valikupõhiseid üleminekuid.. Isiklikud valikud ja nende tegemise vabadus on oluline, et tunda end elavana, mõjutavana. 

Mulle meeldib, et minu valikud tekitavad teistes küsimusi. Absoluutselt kõigil, kellega ma oma plaanidest räägin, tekib sellega oma suhe. Kellel lähevad silmad põlema ning suu küsimustest vahutama- Kuhu? Kui kauaks? Millal? Wow, kui äge!
Teised vaatavad mind pisut skeptiliselt ja seavad küsitavuse alla mõtte minna üheksaks kuuks Eestist ära, jätta kogu siinne elu sinnapaika (või siis siiapaika) ning hakata kusagil täiesti tundmatus kohas (viidates mu valikule mina 1500 inimesega pisikesse linnakesse) midagi tegema.
Kolmandate silmad hägustuvad, nad vaatavad kaugusesse ja ohkavad: "Njaa, oleks mul omal ajal olnud võimalust/julgust minna, oleks samuti tahtnud midagi sellist teha". Mul on hea meel, et minul on võimalus. Ja julgus. 

Pühapäeval alustan seiklust Hispaaniasse, Sevillasse, kus nädalane koolitusprogramm tõotab tuua palju uut ja huvitavat. Luban kursis hoida!



Jaanika