pühapäev, 31. mai 2015

Gelatost

Sattusin mingi hetkel sellise "30 reasons, why..." artiklisarja peale, kus oli üks selline, mis tõi välja 30 põhjust, miks Roomas elamine sind igaveseks "ära rikub". Kuigi ma päris Roomakaks end pidada ei saa, siis olen küllalt arvestatava aja Roomas seigelnud ja võin öelda, et vähemalt ühe punkti osas läks see artikkel küll väga täppi: GELATO!

Arvasin ka ise tükk aega, et gelato on sama, mis jäätis, kuid tegelikult on jäätisega erinevus küllaltki suur- kui viimases on põhikomponendiks koor, siis gelatol piim. See muudab gelato kalorite osas vaesemaks kuid maitse osas tihti rikkalikumaks. Vast seetõttu, et selle serveerimistemperatuur on kõrgem, see "sulab suus" ja võimaldab maitseretseptoriter paremini maiustada. Kes teab, mis see kõige suurem põhjus olla võib, kuid gelato on päikeselise päeva maitsenaudinguks üks parimaid asju.

Itaalia on Gelato sünnimaa ja seetõttu on valikut siin tohutult. Loomulikult pead teadma, kust ja millist jäätist otsida, sest kogu Rooma keskus on täis "käsitööjäätisebutiike", kus tegelikult käsitööks võib nimetada vast vaid jäätiste letti paigutamist. Kogu seda Mendelejevi tabelit, mis sinna sisse visatud, ei julgekski vast suhu panna. Ükskord nägin näiteks elektrisinist jäätist, mille maitsekaardile oli paigutatud nimeks VIAGRA. Nojah.. Oo ajad, oo kombed.

Aga praegu tahan hoopis jagada oma mõnusamaid jäätiseelamusi Roomas. Lihtsalt selleks, et ise käsi põsakil juba Eestis olles seda tohutut maitsenaudingut uuesti läbi elada või ka jälgijatele vihjeks, kust head gelatot otsima minna. Üldiselt olen püüdnud sõbrad ka nendesse gelateriadesse viia ja ma pole veel ühegi suust kuulnud, et ei meeldinud. Aga nii mõnigi on peale esimest tuutut kohe järgmise otsa võtnud :')

COME IL LATTE

Minu esimene jäätis Come il latte's

Foto: http://www.puntarellarossa.it/

Kodulehekülg: http://www.comeillatte.it/
Aadress: Via Silvio Spaventa 24/26, Rooma

Gelateria, mille peamiseks trumbiks minu jaoks on eristuvad maitsed ja pisike-hubane koht koos mõnusa teenindusega. Maitsete poolest on mu lemmikuks kujunenud karamelli ja himaalaja soola segu. Kuna mulle juba niigi meeldib soolase ja magusa maitse segamine, siis on see valik ideaalne. Lisaks on neil veel hulk sorbeesid, millest leidsin ühe päris koduse- rabarberi ja valge shokolaadiga. Taaskord, hapu-magus koos. Mis värk mul nende erineva iseloomuga maitsete kokkusobitamisega on?:)

Lisaks veel on siin palju lisasid- saad valida käsitööna valmistatud vahvli, lasta sisse niristada valged või tumedat shokolaadi, peale saab valida 5 erineva maitsega vahukoore vahel jne. Tõeline maiustajate paradiis!

Asukoht on üsna Termini läheduses, seega üles leidmisega keeruliseks minna ei tohiks.

Hinnad on võrdlemisi soodsad, 3-maitsega jäätise eest küsitakse 3 eurot.

LA ROMANA

Kodulehekülg: http://www.gelateriaromana.com/

Gelato-paradiis! Kohalike seas hinnatud ja paljukülastatav Romana paistab juba kaugelt- ühest poekesest on tavaliselt nii 20-pealisest seltskonnast uksest välja ulatuv saba, kes ootavad oma korda, et oma jäist naudingut lõpuks käes hoida.

La Romanas muutub maitsevalik pidevalt ja on ilmselt seoses sellega, kuidas neil parasjagu toorainega olukord on ja kuidas toodetakse. Nende puhul saab "käsitööjäätist" pidada reaalsust kajastavaks terminiks, sest leti tagant paistab suur külmikuid, masinaid ja imearmsaid kokakostüümis ja -mütsides itaalia jätsimeistreid, kes uue gelato-laari nimel töötavad.

Valikus on ca 5 erinevat šokolaadimaitset, jogurtipõhjal tehtud jäätiseid, erinevate pähklite ja krõbeda sisu (nt küpsistega) maitseid ja puuviljalisi. Seega on valik alati raske. Seda aitavad töötajad lihtsustada, andes sulle huvipakkuvaid proovida, et parim valik teha.

Samamoodi niristatakse šokolaadi (kas valget või tumedat) tuutusse ja peale võid küsida vahukoort.

Hinnad on soodsad. Keskmise (3 maitsega) suurusega gelato saad soetada 2.50€ eest.

GIOLITTI

foto: http://cosafarea.it/

Dorisega maiustamas :)

Koduleht: http://www.giolitti.it/

Giolitti on ilmselt üks kuulsamaid gelateriasid Centro Storicos ehk Rooma ajaloolises keskuses. See jääb Pantheoni ja Piazza Navona lähedusse, mistõttu on seal tavaliselt meeletud järjekorrad. Need korrad, mil mina sinna sattunud olen, sai valitud hetked, mil turiste on vähem (nt hommik või nädala sees) ning pääsesime ilma suurema ooteajata.

Maitsevalik on tohutu ja juba valikuprotsessi peale kulub seal meeletult aega. Õnneks lihtsustavad seda seintel olevad ekraanid, kus kõik maitsed läbi jooksevad, et saaksid need hiljem teenindajale ette laduda.

Poisid, kes jäätist serveerivad, on alati vaimukad, sõbralikud ja meisterlikud. Oh seda kiirust, millega sulle suur jäätisetuutu valmis meisterdadakse.

Kui satud Rooma kesklinnas uitama ning viitsid pikas järjekorras oodata, on maitseelamus garanteeritud. Hinnad on ka mõistlikud. Selline jäätisetuutu, mis meil Dorisega näpus on, maksis vast ca 3 euro kanti.

Kindlasti on Roomas veel väga häid gelateriasid, siin minu TOP. Kel veel vihjeid, kust Roomas head gelatot saada, ootan neid veel kuu aega. Jõuab ehk miskit uut veel maitsta :)

Cheers ja gelatoni!

Juunikuu ja projekt "Culturalmente"

Ciao a tutti!

Viimase koolinädala eel on paras kirjutada sellest, kuidas lõppeb kooliaasta ning mida huvitavat juunis peale hakkame.

Tundsin juba eelmisel nädalal kerget "kõik-hakkab-lõppema-nostalgiat", sest tegin igaks juhuks algust juba projekti hindamise tegevusega. Kuna kõige olulisem on minu jaoks lastelt saadud tagasiside, siis otsustasin nendega teha joonistamise-intervjuu tüüpi hindamise, kus kõigepealt nad joonistavad-kirjutavad, mida me koos ette võtsime ning hiljem teeme grupiintervjuu, kus ma küsin kolm küsimust- mida me koos tegime, mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam ja mida sa minuga koos õppisid. Pärast kasutan joonistusi ja heli, et üks tore video kokku panna (kuna laste nägusid me avalikesse materjalidesse fotode ega videona panna ei tohi).

Niisiis hakkasid saabuma joonistused südamete, "ma jään sind igatsema"- ja "sinuga oli väga tore" -kirjade ning muuga, mis me koos ette võtnud oleme. Kuna ma pole veel kõikide klassidega seda teinud, siis hetkel on kõige meeldejäävamaks vast olnud grupiintervjuu esimese klassiga, kes on nii armsad ja siirad, et see ei mahu südamesse. Kuna selle video tegemine on üsna ajamahukas, siis usun, et päris projekti lõpuks ehk juuliks saan valmis ning teistelegi näidata.

Eilse joonistamisehetke ajal, kui selgitasin, et meie Pabloga lähme juulis ära ning võib-olla (sest hetkel pole seegi veel kindel) tuleb keegi teine sügisel asemele, hakkas Manuel lausa nutma. Seda oli nii armas näha, samas kurb, sest ma mõistsin, et see teadmine ei ole mitte veel laste peades, et projekt on ju vaid lühiajaline ning me päriselt ei jäägi kooli tööle. Seda enam peaks mõtlema, kuidas järgmise nädala korralikult "lukku" panna, lastele mõjusalt ja toredasti head-aega öelda ning midagi toredat endast maha jätta. Mõtlen ühe joonistuse tegemise peale meie toredast aastast, aga pean vaatama, kuidas on ajaga ning millises vormis see olla võiks.

Neljapäeval oli siis ka koosolek kõigi osapoolte vahel, kes hakkavad juulis koos töötama, et kuuele seenior-vabatahtlikutele Portugalist see kuu võimalikult tore, mõjus ja vahva saaks ning Cantalupo kogukonnana sellest samuti palju võidaks. Projekti nimeks sai Culturalmente ehk tõlkes vast "Kultuurselt" ning koosoleku käigus panime paika kuu ajakava ning selle, mis rollides keegi on. Minust saab kahe vabatahtliku "referent" või siis lihtsalt nende toetaja projektis, mis kätkeb endas Centro Anzianis (ehk eakatele mõeldud keskuses) tegevuste läbiviimist- nii köögis retseptide vahetamist kui muusika-kunsti-tantsude läbi teineteise kultuuride avastamist. Kuna ma ise varasemalt olin oma tuutorile väljendanud avatust midagi ka teiste sihtgruppidega teha, siis pakkuski ta mulle selle variandi, mis mulle täitsa meeldis.

Pablo hakkab kahe vabatahtlikuga turismi valdkonnas toimetama (Cantalupost erinevad brosüürid, tutvustused, fotod jne) ning Claudia koos kahe viimase vabatahtlikuga lasterühmas tööle, mis suveks lastele ajaveetmiseks, mängimiseks ja õppimiseks püsti pannakse. Tore on see, et kõik need tegevused saavad olema samas majas, lihtsalt erinevates ruumides. Ma vist juba kord olen kirjutanud sellest majast noortekeskuse kontekstis. Ühesõnaga, vanasse lasteaeda koliti nii eakate päevakeskus, noortekeskus kui Pro loco, mis on Itaalias üldiselt igas Comunes ning kuhu kuuluvad sellised keskmises vanuses ja täies tööjõus inimesed, ning mis tegeleb igasuguste ürituste korraldamise ja muuga, mis kohakese arengu kontekstis oluline on.

Eakate keskuse puhul toimus liikumine Cantalupo põhiväljakult paarsada meetrit mäest alla, mistõttu on külastavus oluliselt vähenenud, kuigi praeguses kohas on ruumid suuremad ning tingimused oluliselt paremad. Ka seetõttu on oluline, et uues keskuses toimuks midagi, mis liikmeid rohkem sinna "meelitaks" ning paneks mõistma, et uues kohas on hoopis rohkem võimalusi midagi toredat teha. Loodetavasti teistest riikidest tulnud vabatahtlike kaasamine saab piisavaks motivaatoriks ja huviäratajaks, et uut ja ilusat keskust kaema tulla :)

Igatahes on selle projektiga tegemist kuni meie EVSi lõpuni ehk siis 6.juulini, millal nii mina kui seeniorid koju lendavad. Pablo jääb veel paariks päevaks. Kahju, et täpselt Claudia sünnipäeval ära sõidan, aga mis teha, Eesti ju ootab ka! :)

Täna käisime ja olime praktiliselt terve päeva Martina juures kodus, kuhu tulid päeva veetma kaks pisikest last, kelle emad vanglas on. Kuna Martina on seotud paljude vabatahtlike projektidega, siis on see üks neist, ehk siis korraldasime pisikestele ühe vahva päeva- mängisime, sõime, nautisime IMEILUSAT vaadet, mis Martina koduajast avanes ning olime niisama mõnusasti. Mina olin paar tundi lastega lageda taeva all veega mängimas, mistõttu hiljem kogu seltskond ahhetas, kui punane ma olen. Aga ma juba tunnen oma nahka, see läheb peagi ilusasti pruuniks tagasi :)

Mõned pildid ilusast päevast:

Ma sain teada, kelle hobune see on! :D

Pole paha lõunasöögikoht

Bau!

Hey, you!

Täna on Cantalupos La Festa della Madonna samuti ning õhtul lähevad ka Eddi ja Eleonora kontsertile, kuhu mind taas kaasa kutsusid (oleme nüüd kahel õhtul Poggios Mirtense muusikanädalal käinud, imelised kogemused ja mulle tohutult andnud). Pean valima, kuhu minna ja mida teha :)

La vita é bella!

Sitsiilia, mu Sitsiilia!

Hei!

Enne kui algavad postitused, mis on pühendatud appi-projekti-lõpp-on-kohe-ukse-ees-paanikale, on õige aeg teha kokkuvõte oma viimaste nädalate säravamast seiklusest Sitsiilias. Siit see tuleb :)

Kui hakkasime umbes jõulude paiku Mihkliga planeerima, kuidas kevadine puhkus Itaalias välja võiks näha, oli selge, et pikkuseks saab 2 nädalat ja ainult Rooma jääda poleks mõtet, tahaks mingeid kohti veel avastada. Kuna jaanuaris käisin on-arrival koolitusel Catania lähistel ning Sitsiilia oli mulle armastus esimesest pilgust, siis pakkusin, et võiks valida ühe suurtest saartest- Sitsiilia või Sardiinia.

Sain eelnevalt teha küsitlust kohalike seast, et valikut lihtsa teha oleks. Sardiiniat kiideti imeilusate randade pärast, Sitsiiliat aga lisaks ilusatele randadele ka huvitavama kultuuri ja maitsva toidu pärast. Usun, et need ei puudu ka Sardiiniast, kuid sel korral oli otsus tehtud- tuleb minna Sitsiiliasse.

Planeerimise käigus avaldasid ka Kevo ja Elen soovi meiega saarele minekuks ühieda, seega broneerisid nad omale piletid paar päeva enne meie Palermosse saabumist. Nemad jõudsid 10., meie 12.mail. Plaan oli võtta lennujaamast rendiauto ja teha Sitsiiliale ring peale.

Planeeritud ja tegelikult ka läbi sõidetud ring sai selline (Cefalu-Palermo otsa millegipärast kaart enam ei tunnistanud, aga tegelikult jõudsime ikka reisi alguspunkti kenasti tagasi :)):

Seiklused reisiga algasid juba lennule eelneval õhtul, kui Mihkel avastas, et tal olid tuhinas juhiload maha jäänud ning helistada polnud kellelegi. Kõige tipuks saime viimasel hetkel meili, et meie lend on ümber suunatud Fiumicino lennujaamast Ciampino omasse, sest esimeses oli mingit laadi tulekahju. Hea, et meie lend üldse toimus, sest neil päevadel ka tühistati päris paljusid lende, mis tollest terminalist minema oleksid pidanud.

Ärkasime sõidu päeval umbes pool 4 ja hakkasime Ciampino poole seiklema. Mu üllatuseks jõudsime lennujaama vist isegi varem, kui Fiumicinosse oleks jõudnud, olgugi et Cantalupost saab otse rongiga Fiumicinosse ent Ciampinosse minekuks peab vahepeal veel metrood, veel üht rongi ja bussi kasutama. Kohale me jõudsime ning siis jäigi ainsaks mureks autorprobleem lahendada, sest ilma juhiloata nad masinat ei väljasta. Saime õnneks juhi nime ära muuta ning pärast paaritunnist sebimist (sest ega siin bürokraatilses mõttes mitte midagi klientidele lihtsamaks ei tehta) auto kätte. Kuigi kahjuks tollest päevast Erices käik jäi ära, nägime Riserva ning esimesel õhtul ööbisime ülilahedas majas, mis oli tõeline Sitsiilia Kodu. Vaadake ise:

Riserva dello Zingaro

Sitsiilia-kodu

Soe!

Olime nimelt eelnevalt pannud ööbimised selliselt, et igal reisi päeval mingi vahemaa läbida ja siis viimases otsas oli ka ööbimine. Selliselt tegime 5 päevaga Sitsiiliale ringi peale.

Teise päeva olid Elen ja Kevo organiseerinud Sitsiilia kõige suurema veinitootja tuuri. Seda saime muidugi teada alles hiljem, kui olime kohale jõudnud ja avastasime, kui suur kogu see töökorraldus seal on. Algselt arvasime, et on ehk selline pisike romantiline veinimõis mõne hektari põllumaaga vms. Samas oli tuur hästi põnev- nägi ära, kuidas laiatarbeveine toodetakse, mis nende tootmist mõjutab jne. Saime ka paari vein maitsta, mis kuuma suvepäeva väga hästi sobis. Kahjuks ei tohtinud seal väga palju pildistada, seega jäid ära ülesvõtted meist sellises valges reivikostüümis, millega White Sensationile minna sobiks.

Kuna meie Eleniga olime auto tagaistmel, võtsime ka tee peale seda imelist jooki ning sõit möödus hoopis kiiremini.

Veel jõudsime reisi jooksul ära Modicas, Agrigentos, Siracusas, Taorminas, Catanias, kahes Riservas (mis on põhimõtteliselt looduskaitsealad), saada ühel päeval ca 40 kraadist kuumust tunda, leida Modicast šokolaadi, mida Revalis müüsime, „nautida“ ühe päeva Palermos täielikku paduvihma, süüa Milzat, gelatot briochega, rannas ära põleda (ai!) ja palju muud. Kuna Elen startis juba 16ndal kodu poole, jäime kolmeks päevaks Kevo ja Mihkliga Palermot avastama.

Oli väga meeleolukas reis ja täitsa kahju, et see juba läbi sai. Aga plaan Sitsiiliasse ühel päeval tagasi jõuda on kindlasti olemas.

Mõned pildid, mis minu sõnadest niikuinii rohkem räägivad: