Tanti auguri, Estonia!

Eesti Vabariigi sünnipäeval olen mõtlemas põhjustele, miks ma oma kodumaad armastan ja seda juba silmadega, mis nii mõndagi aega mujal rännanud.
Huvitav paradoks on see, et näed enda jaoks nii loomulike ja tavaliste asjade nagu pere, kodu ja kodumaa, olulisi, tähtsaid ja ilusaid külgi just siis, kui oled neist eemal. Nii olen end ka mina mitmeid kordi tabanud erinevatelt mõttelendudelt just oma koduriigi kontekstis ja kuigi mündil on kaks poolt, tahan täna keskenduda sellele ilusale.

Lihtsuse võlu

Jaa, Itaalias on ilus loodus, kaunid mäed ja künkad, imelised külakesed nende vahel, hingemattev arhitektuur suurlinnades nagu Firenze ja Rooma. Kuninglikud männipuud ning troopilise mulje tekitavad palmid.
Aga meie maa on üks tasasema reljeefiga ning enama rohelisusega üldse. See tunne, mis mind valdas jõulude ajal kodus käies ja lumiste kuusemetsade vahel kulgeval maanteel sõites.. Seda on raske sõnadesse panna.
Meie loodus on lihtne, pole palmipuid ja erksinise veega ookeanikallast, aga see ongi võluv. See on rahustav ja armas. Ja kodune, nii kodune.

Me oleme väikesed ja erilised. Lihtsad aga nii erilised. Mulle meeldib fakt, et olen oma kodumaa risti-rästi läbi sõitnud. Mulle meeldib fakt, et eesti keelt kõneleb enam-vähem vaid miljon inimest. Kui väärtuslik, eriline, eristuv. Mulle meeldib ka teisi keeli õppida ning saada aru, kui eriline on meie keel. Kui sisukas, nüansirikas, keerukas aga eriline.
Paljud rahvusvahelised sõbrad on öelnud, et meil on nagu haldjakeel. Aga äkki ongi? Metsa on meil palju ja keel samuti haldjate liiki :) Kõik eeldused haldjaeluks loodud.

Sattusin mingipäev lugema ühe sensitiivsemat sorti nõustaja artiklit, mis ütles, et Eestil on teistsugune, eriline ja väga potentsiaalikas energia. Ma olen täiesti seda meelt. Meil on vaja mõnel haaval veel paraneda lasta, et ühiskonnana kokkuhoidvamaks ning tolerantsemaks muutuda, kuid ma tean ja usun, et meis on tohutu potentsiaal. Ja see peitubki meie lihtsuses ja samas erilisuses.

Jätkugu jõudu ja järjepidevust, tulgu veelgi juurde uut hingamist ning lahtilaskmist vanast ja aheldavast.
Palju õnne, Eesti!

Read More

Elu on lill!

Kevad on Itaaliasse jõudnud. Nii tundub vähemalt. Iga päevaga tuleb juurde energiat ja tahet ning viimased päevad on olnud väga ägedad.

Nädala esimene pool on möödunud karnevali tähe all. Eile kulmineerus see terve päeva kestva peoga. Kui hommikul kooli läksin tuli meelde, et ahjaa, täna tohtis ju kooli ka kostüümiga tulla. Nii olidki kõik tüdrukud printsessid ja poisid valdavas enamuses Spidermanid, sekka mõni üksik mereröövel või Texase korravalvur. Kui läksin koolibussi-tiirule, siis lasteaialaste buss oli täis kõikvõimalikke tegelasi- Lumivalguke, mesilane, põrsas, mereröövel, Peeter Paan, 2 Spidermani ja kes kõik veel. Lapsed olid elevil ning isegi need, kes tavaliselt bussis pea maas norutavad ja endiselt padjast ja tekist mõtlevad, vaatasid ringi ja suhtlesid teistega.

Kui kooli jõudsin, siis sain korraliku moeshow tüdrukute poolt ning poisid demonstreerisid oma supervõimeid. Mingil hetkel algas kooli südameks olevas aatriumis tants ja trall- tantsiti nii "ussikese"-tantsu:

Käib nii, et kõigepealt alustab ussikese "pea" tantsu ja hakkab otsima oma "saba" tükikesi. Kui on leidnud, siis võtab eelmisel õlgadest kinni ja nii see uss kasvab:

Ühel hetkel tuli üks õpetajatest mu juurde ja uuris, kas mul Kaerajaani laul ja kõlarid on kaasas (tavaliselt on). Suur oli mu üllatus, kui nägin, et kõik lapsed ootasid muusika järel ja soovisid seda "eesti tantsu" tantsida, mida jõuluetenduseks 5.ndale klassile õpetanud olin. Kõik teised olid proovide käigus selle tantsu lihtsalt endalegi selgeks õppinud ja soovisid proovida. Mis siis ikka- jooksin hostelisse arvuti ja kõlarite järele. Ja lihtsalt siis oligi selline hetk, kus lapsed tantsisid Kaera-Jaani, nagu oskasid. Imeline!

Eile pärastlõunal oli lastele suur karneval õhupallide, muusika ja näomaalingutega ning otsustasin ise ka läbi minna, et natuke nendega mängida ja oli jälle põhjust oma Halloweenist jäänud näovärvid üles otsida ja natuke kätt harjutada. Enne seda käisime Angelinaga Casperias väikest kohvi joomas ja ilm oli imeline- päike soojendas, taevas oli klaar ja piazzal sibasid väikesed liblika- ja haldjakostüümis preilid. 

Leidsin taskust klaaskuulid, mille Benedetto näitusel käies mulle andis ja päike tegi need veel ilusamaks. 

Hiljem Cantaluposse tagasi minnes oli peatänav mattunud paberikonfettide ja muu karnevali-kraami alla ning lõbu oli laialt! Möllasin ka ise selle värvisaju sees ning tundsin ennast muretu ja lapselikuna. Mõnus tunne.
Mul on tunne, et ma elan. Paradoksaalsel kombel tunnen seda just siis kui teen midagi, mis kuidagi minu sees kinnistunud piire ületab. Neid piire, mis ma ise olen sotsiaalselt õppinud endale püstitama. Neid piire, mis justkui tegelikult peaksid mind "korralikult" elama panema.

Viimasel kahel nädalal olen rohkem tegelenud koolis ühe kunstiprojektiga "Donna di fiori", mis ütleb ei vägivallale (ja seda eelkõige naiste vastu suunatud vägivallale, mis näib neid mitmeid projekte arvestades, mida siin näinud olen, küllalt suure probleemina). Igaüks teeb 10x10cm "lõuendile" oma versiooni lillest. Ükskõik millisest lillest. Mille peale aga kujutlusvõime ja loovus tulevad. Siis pannakse kõik need lillekesed üheks näituseks kokku (mis kulmineerub 8.märtsil, naistepäeval, kus mind JÄLLE POLE sest lähen Londonisse, aga see selleks...). Seega midagi suurt ja ilusat, mis samas sisaldab iga väikese kätepaari panust. Armas.
Mind pandi selle projekti läbiviijaks selles vaates, et teen lastega neid väikeseid meisterdusi. Ükshaaval ja kõigiga, sest väga keeruline oleks seda korraldada ühes klassis kõik koos, eriti kui asi hõlmab endas liimi, värve, vett ja muud, mille mööda klassi laiali loopimine võiks tuua suuremat sorti segaduse. Aga mulle väga meeldib nendega toimetada, kõigepealt rääkida projektist ehk miks me seda teeme ja hiljem proovida kujutlusvõime tööle panna ja natuke koos mõelda, milline oleks üks lahe ja tore lill. Ja siis neid aidata ja toetada, kui toimetamiseks läheb.

Täna tahtsime teha lilli ajalehest ja võtsin hostelist kaasa ühe Sensa ajakirja, mille Eestist endaga olin toonud. Ajakirja lehed on taaskasutatud paberist, seega igati sobivad ka lillede tegemiseks (eriti kuna nad ise kasutavad samuti mitmeid lillemotiive ja õrnu mustreid ajakirja kujundamisel). Nii me siis lappasime neid lehti ja rebisime sobivamaid välja kui avastasin artikli suure pealkirjaga "Elu on lill". Just sel momendil, kui olin lastega lilli meisterdamas. Lihtsalt kokkusattumus? Ma arvan, et mitte. Ma arvan, et elu tahtis mulle ise ja otse öelda, et ongi lill. Ja jumala pärast ma usun teda. Ja selleks, et seda toredat momenti meenutada, tegin pilti ka. Koos kõigi nende lilledega, mis me lastega meisterdanud olime.

Pidage siis meeles..

Elu on lill! ;)

Read More

Pool on pool on pool

Avastasin ennast reedel mõttelt, et pool minu EVS-ist on läbi. POOL! See on uskumatu. See on raskestimõistetav. Kuidas, KUIDAS saab olla 9st kuust, mis algul tundus kui igavik, pool juba läbi?!

Reede oli 13 ja reede. Itaalias ei ole 13 ja reede seotud nii suure ebausuga kui näiteks meil. Itaallaste jaoks oleks hullem kombinatsioon 17 ja reede, kui 13 ja reede tõi siiski üht-teist, mis esialgu ehmatav oli.
Kogunesime kõik CEMEA kontorisse, kus pidi toimuma koosolek, mille sisu me ette ei teadnud. Mul küll käis üks mõte nädala sees kirja lugedes peast läbi kuid viskasin selle sama kiiresti ka kõrvale. See osutus siiski tõeseks.
Mario, kes oli meie tuutor (ehk inimene koordineeriva organisatsiooni poolt, kes meid igakülgselt toetab, iganädalastel koosolekutel muresid-rõõme jagab ja lahendusi otsida aitab), lahkub CEMEAST. Õigupoolest oli reede tema viimane tööpäev. Kuigi ma selle mõttega juba enne korra mänginud olin, oli seda siiski raske uskuda ja koosolekuruum oli emotsioonidest tulvil. Ilmselt seetõttu, et Mario oli selle 4 kuuga saanud meile omamoodi isaks, nagu Manon ütles. Keegi, kelle poole oli võimalik iga hetk pöörduda, keegi, kes oma laia naeratusega igal reedel su käekäigu kohta küsis ja tegelikult ka teada tahtis, kuidas sul läheb. Mitte see niisama visatud "Come stai?", mis tegelikult on lihtsalt viisakus, mitte tegelik huvi su käekäigu kohta.

Tegelikult mõistan väga hästi tema otsust. MTÜ-s töötamine ja pere üleval pidamine on eesmärkidena üsna vastakad. Ja tegelikult on iga muutus tervitatav. Meie uueks tuutoriks saab Eleonora, kellega oleme juba tuttavad ja usun et uue suhte üles ehitamine läheb sellevõrra lihtsamini. Ning Mario ei kao, temaga saame ikka kokku ja usun, et teda huvitab, kuidas meie EVS seiklus lõppeb. Nii palju siis sellest.

Nädalavahetus on möödunud taaskord Roomas. See on juba kuidagi reegliks kujunenud, et reede õhtul peale tuutordamist Rampasse vajun ja siit enne pühapäeva ei lahku. Kuigi ülejärgmine nädalavahetus kujuneb ilmselt teistsuguseks, sest Poggio Mirtetos on karneval, kuhu minna tahaks ning siis on igati mõistlikum Cantaluposse jääda. Kuigi Manon, Fati ja Justine on Riminis koolitusel, tuleb Catarina ja ehk ka Bryan ja teised Portugalist pärit vabatahtlikud Cantaluposse, et koos üks "maa-nädalavahetus" veeta.
Eile oli sõbrapäev ja kuigi võiks arvata, et oma kaaslasest 2500 km kaugusel olles võib see üsna nukraks kujuneda, see siiski nii ei olnud. Kui mina leidsin viisi ühe väikese videoprojektiga üllatada, siis Mihkel saatis mulle roosid. Abipäkapikk Catarina oli toeks mõlema armsa projekti elluviimisel :) Ning juures on veel üks näide, kuidas vahemaa tegelikult mitte millelegi takistuseks ei ole.

Eile sain jälle päeva, et Roomas seigelda ja lihtsalt iseendaga olla. Tegin oma armsale Liisile sünnipäevakaardi sel korral pisut teistmoodi.

Tegelikult oli täitsa tore mööda linna jalutada ja otsida vaateid, mis soove kaunistaksid. 

Siin on juba täitsa soe. Loodetavasti see ei muutu. Hetkel on sooja ca 15 kraadi ringis ja see on piisav, et õues pikalt jalutades mitte külmetada. 

Päevad lähevad ka aina pikemaks ja tegelikult on minu mõistes siin juba täitsa kevad. 

Teades juba ette, et järgmine pool projektist läheb vähemalt poole kiiremini, on õige aeg otsida veel mingeid põnevaid tegevusi, projekte ja üritusi, millega oma Itaalia-seiklusele värvi juurde anda. Hetkeks on ta juba päris värviline saanud ja usun, et nii ka jätkub!

Mõnusat veebruari teist poolt kõigile!:)

Read More

Elu on sinusoid, EVS ka

Kõik päevad ja nädalad ei ole vennad ja see nädal on rippunud sinusoidi alumiste kurvide küljes. Kuna olen üsna kursis nii uue kultuuriga kohanemise kui täiskasvanu õppimise põhimõtetega siis oskan enesetunnet analüüsida ja mõista kuid huvitav on see, et selliste tunnete kogemist täiesti ära jätta ei saa. Näiteks võiks ju olla tore, kui tead juba ette, et nüüd peaksid hakkama tekkima sinus sellised protsessid mida nimetatakse "kaitseteks" ning püüad need endast eemale kanaldada, sest oled juba tükk aega endas sallivust, tolerantsust ja kultuuridevahelistest erinevustest teadlikkust arendanud. Kuid siis mõistad, et sinu sees olevad väärtused ja hoiakud on seal olnud juba pikalt ja oma juured alla ajanud ning see ei ole nii lihtne. Aga olen vähemalt selle üle tänulik, et ma mõistan, mis minuga toimub.

Hetkel tajun justnimelt neid kaitseid ja ka mitmeid vastuolusid ning märke, mis näitavad, et olen kultuuriga kohanemise mõttes kriisifaasis (või äkki on see ikkagi täiskuu süü?:)

Näiteks teadvustan, et minusse on meie kultuuriruumist programmeeritud teadmine ja ettekujutus sellest, milline peab olema üks hästifunktsioneeriv kool. Seal on tunnid (45 minutit), kus lapsed kuulavad ja vahetunnid (15 min), kus lapsed jooksevad, õpetajad kes on tundideks end ette valmistanud ja lapsed, kes tõstavad kätt, kui rääkida tahavad. Seal on teadvustatud ja mõtestatud õppetegevus (ehk siis teeme tegevust X et jõuda tulemuseni Y ning kasutame selleks erinevaid meetodeid jne). Minu nägemus toetub sajaprotsendiliselt minu kogemusele ja ma ei tea, millised on meie koolid täna, sest ma pole juba 6 aastat sellises koolis käinud (sest ülikool on juba kõvasti teine tera), aga...
Kujutage nüüd ette, et mina, kes ma vankumatult usun, et selline koolisüsteem ongi toimiv, hea ja kõigile osapooltele kasulik, satun kooli, kus kõik ülaltoodud nimetajad on vastupidi- lastel palju vabadust ja seetõttu ka vähe distsipliini, püüd koolitunde läbi viia on tavaliselt nähtus mida võiks nimetada "proprio casino" või siis lihtsalt maakeeli hullumajaks, õpetajad ei valmista koolitunde ette vaid improviseerivad kohapeal jne.
Ma olen seal keskel ja ma ei saa midagi aru. Ma olen oma mõtetes väga kriitiline ja idealiseerin meie koolisüsteemi. Teisel õlal istub aga haldjas, kes laob mulle ette erinevaid vastuargumente, mis peaks seesugust idealiseerimist õõnestama- Eesti õpilaste õppetulemused on küll kõrged aga õnneindeks madal, üha enam ilmub pinnale lugusid lastest, kes kooli vastu protestivad (kes delfisse kaebekirju rasketest ja aeganõudvatest koduülesannetest kirjutades, kes õpiraskustes tõttu Pealtnägijasse sattudes, kes õpetaja vastu kohati lausa surmavat vägivalda kasutades...) ning pinnal on mitmeid diskussioone haridussüsteemi muutmisvajadusest. Miks ma arvan, et meie süsteem on kuidagi parem või toimivam? Oluline on ju tulemus, see, millised inimesed selle süsteemi hammasrataste vahel kujunevad.

Siiski tunnen end peale järgmist muusikatundi, mis on alanud 20 minutit tunniplaanist hiljem (sest mind abistav õpetaja hilines natuke ja pidime natuke ruumi ümber tõstma ja laste tähelepanu kuidagi koondama ja...) ning kus totaalse kaose tõttu vähe tehtud saab, ennast nagu üks suur ja kõver küsimärk. Ma olen küsiv eelkõige oma tegevuse tulemuslikkuse osas. Kuna saame nii vähe ühe korraga tehtud ja peame peaaegu alati poole pealt katkestama, tekib tunne, et see polegi üldse midagi väärt. Mis siis, et täna juba lapsed oskasid paljusid noote ise nimetada, pentagrammile paigutada (tegin selle nende jaoks ise, koos nootidega, mida hea üht-ja teistpidi sellele asetada) ning paar tükki said juba aru ka „nipist“, kuidas neid noote tundes nooti lugeda. Edusammud on märgatavad aga minu jaoks on see tõepoolest üks suur ime- kuidas keegi sellisest segasummasuvilast endale midagi üldse välja nopib?

Kogu selle segaduse üle nii reaalsuses kui ka ainult minu peas taban end tihti mõtlemast, millist elu õppetükki ma praegusel hetkel õpin. Kindlasti on sel oma põhjus, miks just Itaaliasse ning sellisele tööle sattusin. Mida see mulle õpetada tahab? Ma arvan, et nii mõnigi asi on juba selgeks saanud kuid palju veel õppida.

Näib, et suurimat „hagu“ saavad nii minu kannatlikkus, tolerantsus kui mõistmine, et ei ole „õiget“ ega „vale“. Ma arvan, et viimast neist õpib igaüks, kes EVSi teinud ja kogenud.

Räägitakse palju ka sellest, et peale projekti kogevad vabatahtlikud koju tagasi pöördudes samuti kultuurišokki ja „kõik on nii vale“ tunnet oma kodukohas, sest ollakse juba liigagi kohanenud projektimaaga. Ma loodan, et suudan ka siis säilitada oma sisemise dialoogi ning mitte hakata Itaaliat ja kõike siinset idealiseerima. Erinevus Eesti ja Itaalia vahel on tohutu ja seetõttu võib olla lihtne äärmustesse kalduda kuid loodan, et suudan säilitada tasakaalu ning mõtta mõlemast kultuurist enda jaoks huvitavama, olulisema ja tähenduslikuma mind mõjutama.

Mõned põnevamad dialoogid koolist ka:

Mara: „Kelle poolt sa jalkas oled?“

Mina: „Ma polegi kellegi poolt.“

Mara: „Oota kuidas? (segaduses) Ma soovitan kindlasti Roma poolt olla, ära Lazio poolt küll ole.“

Mina: „Ma pole kellegi poolt, sest mulle ei paku jalgpall huvi“

Mara: (vaikib ja vaatab küsiva ja segaduses näoga mulle otsa ja küsib siis itaallaslikult žestikuleerides „Kuidas see võimalik on?!“

Mina: „Jah, mind huvitavad teised asjad. Muusika, kunst, kino ja nii edasi“

Mara: „Ahah, jajah, ja muusika kindlasti kõige rohkem. Sa ju annad meile muusikatunde“

Olgu selgituseks öeldud, et see pole esimene omataoline vestlus. Siinne normaalsus on olla jalkafänn või siis üldse mitte olla. Seega Shakespeare on oma vastuse saanud- ikka olla!

Valmistan koridoris ette ülalmainitud muusikatundi, kui minu juurde jookseb Flavio.

Flavio: „Jaaniiii, Jaaniii (Cantalupos ja üldse Rooma ümbruses on väga tavapärane lõigata nime lõpust üks või kaks silpi ära, niisiis olen Jaani või mõnikord lihtsalt Ja), tule korra klassi, Fabian nutab sest ei saa ülesandest aru!“

Lähen klassi, sest õpetajat ei ole ja lapsed on üksi. Nagu suurema osa ajast. Lähen Fabiani juurde kes tõesti nutab lohutamatult, et uurida, milles asi. Parajasti on käsil matemaatiline ülesanne, mis on vaja tahvlilt maha kopeerida ja siis värvida. Nad kasutavad matemaatikas selliseid kuubikuid, millega ühikuid mõõta. Nt üks kuubik on valge, kahene ristkülik punane, kolmene roheline jne, et aidata lastel ühikuid mõista ja arvutada. Ülesanne tundub lihtne ja loogiline ning näen, et Fabianil on kõik tehtud peale kuubikute värvimise.

Mina: „Fabian, kas ma saan sind aidata?“

Fabian: „Ma ei saa aru kjkasjhfsakjhsakjhfasjkfkjajhaskjkjfa (ülejäänud jutt on segu nutust ja tatisest itaalia keelest, mida on vast raske ka itaallasel mõista, veel vähem minul, kel vaid 4 kuud praktikat)

Mina: „Millest sa aru ei saa? Kas värvidest? Vaata, siin on need kuubikud millelt saad värve vaadata, sul ju on juba enamus tehtud, vaja vaid värvida.“

Fabian: „Eiiiii, kjhkjhgakjhfsakjfhaskjhfsakjfhakshfakjjkf“ (selgitus, eelmainitud nutuses itaalia-pudikeeles)

Mina: „Fabian, ma ei saa hetkel sinust aru“

Fabian: „Sa ei saa mitte midagi aru!“

Ehk siis lastele on ilmselt ka tükk tegu ja vaeva, kui tuleb keegi, kes reaalselt ei saagi neist aru ja kellele peab võimalikult lihtsalt asju selgitama. Ma jäin endamisi juurdlema, kas sel hetkel oli tegu olukorraga, kus Fabian oma sisemaailma minule ümber projitseeris (öeldakse ju, et teistes märgatakse seda, mida endas tahetakse alla suruda) või väljendas ta tõesti oma mõtteid ja tundeid ning raskusi minuga koostöös, kuna „ma ei saa ju aru“. Tol hetkel jätsin ta jonnituuriga üksi ent väljendasin oma avatust abi pakkumisel, kui tal peaks tulema tuju mulle selgemini arusaadavaks teha, milles probleem. Seda ta ei kasutanud, sest kohe algas vahetund mis tähendab sekundiga tujumuutust ning tunnimurede kadumist.

Viimane dialoog toimus itaalia keele tunnis, kus parasjagu oli loovus lendu lastud ja mõeldud välja erinevaid lugusid erinevate tegelaskujudega. See on tegelikult täitsa tore harjutus, kus kõigepealt kõik üheskoos mõtlevad välja tegelaskujud (nii kangelased kui antikangelased, paigad jne) ning hiljem igaüks valib pakututest mõned ning kirjutab nendest lookese, kuhu juurde joonistatakse ka pilt. Kuna minult ollakse juba harjunud joonistamisel abi küsima, siis tehakse seda ka sel korral.

Diletta: „Jaanii, aita mul joonistada“

Mina: (Pahaaimamatult)„Nii, ja mis me joonistame?“

Diletta: „Nii.. siia vasakule draakon, kes tuld purskab, aga ta peab olema vees. Ja paremal on 3 merineitsit, üks neist nutab. Nad on vee all. Ning siis siia ülespoole joonista kalad.“

Vot nii täpselt ja detailipealt oli pilt paigas. Mis siis muud kui joonistama!

Aga nüüd algab nädalavahetus mis möödub taaskord Roomas. Rampasse saabub 4 vabatahtlikku Portugalist ning võtame nad vastu. Kahjuks on Catarina hetkel Milanos aga kõik teised on täna õhtul olemas, homme sõidavad Bryan ja Pablo mid-term koolitusele Napolisse ja tüdrukud Veneetsiasse, seega jään uutega omapäi.

Märtsi alguse getaway-piletid Londonisse on ka soetatud ja countdown käib. Juba varsti saan jälle BigBeni all seista ning oma kallimat ja toredaid sõpru näha. 

Pealpool pilvi paistab alati päike!

Read More

Huvitavad kokkusattumused ja lumepaanika Cantalupos

Tagasi koduses rütmis olles on hea aeg kirjutada sellest, kuidas kulgesid Sitsiilias veedetud viimased päevad, kojutulek ja muudki.

Kui hostelis esimesel õhtul magama läksin, olid teised minu toas olnud tüdrukud juba uinunud, seega sattus esimene võimalus nendega rääkida hommikusse. Tegemist oli kolme Poola tüdrukuga, kes olid samuti Sitsiilias ringi seiklemas. Asi muutus huvitavaks siis kui selgus, et nad teevad oma Erasmust Roomas ning pöörduvad samal päeval sinna tagasi kui mina. Kui selgus, et läheme sama lennukiga, pidin juba küsima ka, millises reas nad istuvad. Selgus, et samas, mis mina. Selliseid kokkusattumusi tuleb küll elus vähestel kordadel ette! Jutustasin nendega päris pikalt ja nemad suundusid sel päeval Taorminasse, mina jäin oma uute sõpradega Cataniasse. Ilm oli paha- vihma sadas, minu 2-eurone ilus lilla vihmavari andis Sitsiilias otsad (sest 10 korda tagurpidi väändumine ei tee sellisele "kvaliteedile" just head) nii et hetkel olen ma puhta ilma vihmavarjuta. Need araablased, kes tänavatel igasugu asju pähe määrida üritavad, naersid mu vihmavarju peale ja soovitasid uus osta. Ma ise hoidsin kangekaelselt oma viimastest vihmavarju-riismetest kinni ja tänasin nende ahvatleva pakkumise eest kuid kõndisin pea püsti minema.
Päeval tegime Nina, Maxi ja Simoni pool lõuna- Max tegi pastat ja mina tõin Sitsiilia kuulsaid arancia rossasid (seest punased apelsinid, mis on vääääga maitsvad). Lisaks olid Nina juures nii nende korterikaaslane ja samuti vabatahtlik Marina oma noormehega, Anastaszia, Anna ja Recep ning Nina itaallannast sõbranna, kelle nimi on mul praeguseks mälust pühitud. Kui kõhud täis ent aknast endiselt trööstitu vihm paistis, vaatasime natuke aega, kuidas Recep xboxiga jalkat mängis ja otsustasime siis märga ilma trotsides siiski linna peale minna. Kui tänaval jalutasime, sattus meile juhuslikult vastu tulema üks keelekoolitaja, kellega Nicolosis koolitusel koos õppinud olime. Uurisin kohe Giulialt, mis ta õhtused plaanid on ning ta ütles, et ühes noorteorganisatsioonis on mingi projekti lõpupidu ja kui tahame, võime ka minna. Lubasime õhtul ühenduda ja näha! Vaatasime veel mõnes poes ringi ja nautisime kaunist arhitektuuri. Cataniat kutsutakse "mustaks linnaks", sest asub täpselt Etna vulkaani jalamil ning vulkaanituhale ja kivistunud laavale ehitatud linnale on raske muud nime välja mõelda. Võtsin endale Nicolosis pargis jalutades ka ühe laavakivitüki mälestuseks kaasa. Kahjuks ei õnnestunud Etna suudmele lähemale minna, kuid järgmise korra minekueesmärgid on paigas- Taormina,Ziragusa ja Etna jalam! Kuigi ilmselt järgmisel korral Sitsiiliasse sattudes on vaja hoopis Palermo kandis ära käia.

Õhtul tegi Marina kuulsat prantsuse kartuliahjurooga piima-koorekastmes ja mina valmistasin fetajuustu-tuunikalasalati, mis kahe sekundiga laualt nahka pandi. Peale mõningast leiva luusse laskmist otsustasime Giulia koordinaatide järgi peole seiklema hakata. Jõudsime õnneks ilma suurema vaevata kohale ning kui Giulia ukse avas ja me kümnekesi sisse vajusime, jäi tal suu imestusest lahti, sest tänaval olime vaid neljakesi. Aga seltsis segasem!
Tantsisime nagu homset polekski. Muusika oli hea, pisut retro aga enamus lugudest tuttavad, seega tantsimise kõrvale võtsime tihti ka viisijupi üles. Sellised ilusad hetked, kus ununeb kõik muu ära. Ühel hetkel avastasin, et läbi tubade tehti "inimrong" ja tantsiti seda jenkalaadset caterpillari-tantsu. Kui äge! Sellised asjad on siin nii lihtsad juhtuma.

Kella 2 paiku hosteli poole kõndides sadas paduvihma aga ma loobsin oma vihmavarjus, seega seal ma siis kõndisin. Vihmast läbi ligunenud aga üleni õnnelik.

Järgmisel hommikul läksin oma toakaaslastest neidudega Catania viimasele kohvi-ja jäätisejalutuskäigule ja sättisimegi lennujaama. Ilm oli ilus, päike paistis ja kui selgus, et meie lend hilineb 45 minutit, siis oli kahju see aeg lennujaamas ootamise peale kulutada- linnas kohvikus päikesepaituse käes istudes oleks see märksa meeldivam olnud. Aga mida ette ei tea, seda ette ei tea.

Lennusõitu saatsid mitmed turbulentsid, ilmselt oleks võinud juba sellest välja lugeda, et Roomas paha ilm on. Kohale jõudnud, vahetasime veel nimesid ja lubasime Roomas kindlasti kokku saada. Sättisin end rongiga Rooma poole, et Rampasse minna. Rampas tegime õhtusöögi ning chillisime niisama. Järgmisel hommikul tegin jalutuskäigu CEMEAsse, et Mariolt uus kuupilet saada (eile algas ju veebruar) ja hiljem koristasime ja tegime Catarinaga Rampas süüa. Sõime traditsioonilist Portugali pühapäevarooga- Kana paprika, sibula, kartuli ja riisiga. Nende jaoks on tavaline riisi ja kartulit koos süüa, kui meie enamasti neist liha kõrvale ühe valime. Roog sai väga maitsev ja ootan juba, et saaks ka ise selle tegemist proovida!
Olles veendunud, et nüüd sai telefon kaasa, hakkasin tagasi Cantalupo poole seiklema. Poggio bussipeatuses tuli minuga üks vanahärra rääkima, kõigepealt lihtsalt bussi kohta küsides kuid siis ka muudele teemadele minnes. "Kas te olete Rumeeniast?" küsis ta. Küsimuse taga on ilmselt asjaolu, et rumeenlasi on Itaalias väga palju, kuigi välimuselt ma keskmisele Rumeenia neiule küll ei sarnane- seal on enamasti pruunide silmade ja kastanpruunide juustega kaunitarid. Kui ütlesin, et ei ja mainisin, et hoopis Eestist, siis vanahärra kulm tõmbus kortsu ja ta küsis "Moldovast?". Estonia=Moldovia? Moldova on väike riik Rumeenia kõrval. Ilmselt siis lihtsalt see Rumeenia-obsessiivsus ei kadunud ja tundus, et võiksin ikkagi sealtkandist kusagilt olla. Selgitasin siis pisut, et me asume täpselt Soome, Venemaa ja Läti vahel aga kordamisele läks neist riikidest ainult "Aaaaa... Russia!"
Ahjaa, nüüd meenub ka seik lennujaamast.
Kohvimüüja: "Di dove sei?"
Mina: "Vengo dall'Estonia"
Kohvimüüja: "Aaaaa! Sdrasvuite! Kak dela?"
Mina: "Scusa, peró non parlo lingua ruso. Parlo estone. Questa lingua e totalmente diverse."
Kohvimüüja: "Davvero? Fai mi vedere la tua lingua!"
Ja kui uurisin, et mis ta kuulda tahaks, tahtis ta hoopis, et ma talle keelt näitaks, et siis nentida- ei ole ju teistsugune, täiesti samasugune kui kõigil teistel.

Cantaluposse jõudes kogesin sellist "reisipohmakat", kus koju tagasi pöördudes on kuidagi kurb ja tujutu. Vaatasin õhtul filmi "Whiplash" (soovitan!) ja jäin juba kella üheksa paiku magama. Kui öösel mingit sadamise sorti heli kuulsin, ei teinud sellest suurt välja ning kui hommikul ärkasin, vaatas aknast vastu selline vaatepilt:

Kui allkorrusele läksin, oli Dina juba seal ja küsis, kuhu ma omaarust minema hakkan. Täna on kool ju kinni! Kuna ka homme on ühe Cantalupo pühaku päev, siis on täna ja homme mõlemad vabad. Oleks seda ette teadnud, oleks kindlasti kauemaks Sitsiiliasse jäänud aga.. eks ma siis naudin neid vabu päevi ja võtan vabalt :)

Võtke teie ka! Häid jõule, need jõudsid siia pisikese hilinemisega!

Jaanika

Read More